Otse põhisisu juurde

Taas Kyotost

Kell on alles varajane kui raul ja M ennast üles ajavad. Toas on jäiselt külm ning teki alt soojast väljaronimine on omaette pingutus, kuid keegi pole öelnud et elu turistina peab olema vaid meelakkumine. Raul tunneb et nina on kinni, kõris kripeldab ning kopsudes on vist algav põletik, kuid pääsu pole – veel vaid paar päeva on kojulennuni.

Niisiis vinnavad raul ja M selga seljakotid is paistavad iga päevaga muutuvat raskemaks, annavad toavõtme leti taga istuvale unise moega tüdrukule, ostavad tema käest paar ühepäevast Kyoto bussipiletit ning kõnnivad senikaua hommikustel tänavatel kuni leiavad õiges suunas mineva bussi. Paarkümmend minutit hiljem on nad Kyoto rongijaamas, kus nad on juba ka mitmeid korrad varem läbisõidul olnud.

Kyoto rongijaam on hiiglaslik ehitis – üks suuremaid Jaapanis. Nagu Jaapani puhul ikka, on rongijaama funktsioon vaid üks ülesannetest mida selline hoone peab täitma – see on ühtlasi koduks lugematutele restoranidele, kauplustele, supermarketitele ja muudele ettevõtetele, wcdele, hoiukappidele, joogiautomaatidele ja kõigele muule mille järgi peaks reisijal vajadus tekkima.
Antud juhul on kõige olulisem leida hoiukapp, kuhu surada sisse rauli ja M seljakotid, kuna päev otsa kottidega rahvarohkes linnas uidata ei ole kõige mõttekam. Hoiukapp leitakse kiiresti ning päev võib alata – plaaniks on külastada Toji templit, kus ühtlasi peaks sel päeval toimima Kyoto suurim kirbuturg, seejärel tutvuda veel mõnede vaatamisväärsustega mida Kyotos on lõpmatult ja lõpuks niisama linna peal ringi uidata enne, kui kesköö paiku väljub nende ööbuss Tokyo poole.

Päev algab ja peaaegu ka lõpeb Toiji templi turul. See on turg mis toimub korra kuus ning kuhu tulevad ostma-müüma kõik ümberkaudsed inimesed. See on hiiglaslik ja täis paksult rahvast ning pisikesi müügilette, mis müüvad kõike, alustades iidvanadest teeserviisidest ja lõpetades roostes samuraimõõkadega. Inimmassid liiguvad rahulikult ja korrapäraselt lettide vahel, vaadates, rääkides, ostes, üle kõige tõusmas kõikjal küpsetatavate tänavatoitude meeldiv aroom.

Raul uitab inimmassis ringi, tundes rõõmu selle värvikusest ja lärmist, hingates küpsetatava toidu lõhnu ning aeg-ajalt lettidelt huvipakkuvamaid asju silmitsedes. Nad on tulnud turule eelkõige mõttega vaadata, kuid inimmasside keeris ja entusiasm haarab nii teda kui M-i enda sisse ja enne, kui nad arugi saavad, kannab raul endaga kaasas suuri kilekotte, mis on täidetud kimonote, toidupulkade, sallide, Jaapani keraamika ja veel hulga nipet-näpet asjadega, mida nad on nii endale kui kingituseks ostnud. M, kes endiselt kannatab külma käes, leiab omale lõpuks ühest letist ka hiiglasliku ja meeletult paksu kampsuni, millesse ta ennast mässib, meenutades natuke pisikest värvilist jääkaru. Raul sõrmitseb mõtlikult pisikesi bonsai-puusid, teeserviise ja odavaid ehismõõku ning mõtleb, et kui ta kunagi kauges tulevikus loobub reisimisest ja muutub paikseks, ehitab ta omale kusagile Jaapani-stiilis teetoa.

Ilm kisub juba videviku poole kui raulil ja M-l õnnestub ennast lõpuks turukeerisest lahti rebida. Kogu ostetud kraam mahutatakse möödaminnes taas rongijaama hoiukappidesse. Kuna templid, mida nad plaanisid külastada, on lahti vaid päikeseloojanguni, on vett vedama läinud ka nende mõte vaadata üle veel mõned vaatamata Kyoto templid, kuid raul tunneb selle üle salamisi isegi rõõmu – see tähendab, et on põhjust veel siia tulevikus tagasi tulla.

Ja nii uitavadki raul ja M templites kolamise asemel mööda Kyoto linna tänavaid. Ilm on peale päikeseloojangut taas läinud külmaks, hingeõhk keerleb näo ees ja kristalliseerub rauli habemes. Tänavad on täis endiselt napis riietuses jaapanlasi kes ruttavad kusagile, paljudel näomaskid ees, nende taga viisakalt köhides, ja raul, luristades ninaga, tunneb, et ta peaks vist endalegi ühe ostma. Üldjuhul kantakse Jaapanis maske mitte niivõrd õhusaaste pärast, kui seetõttu, et tõbised inimesed ei nakataks teisi.

Kyoto värvikirevad tänavad on omamoodi joovastavad. Siin pole sellist lärmakaid selfiesid-klõpsivad noortemasse keda raul nägi Osakas, vaid kõik tundub olevat kuidagi talitsetum. Tänavatel liiguvad endiselt kimonotesse rüütatud naised, väikestest kohvikutest tuleb ahvatlevat toidulõhna, hiiglaslikel ekraanidel vilguvad reklaamid, pachinko-urgastest kostab kõrvulukustavat tümakat. Neil tänavatel võib jalutada tunde, imedes endasse Kyoto õhustikku ja kindlasti ka igal pool keerlevat sigaretisuitsu.
On hilja õhtu kui raul ja M lõpuks maabuvad tagasi Kyoto rongijaama. Seljakotid ja turult ostetud kraam võetakse kappidest välja ja pakitakse ümber kohvrisse, mille raul on ühelt tänavalt omale peaaegu olematu summa eest hankinud. Rongijaama poed on suletud ja koridorid on ääristatud inimestega kes on sinna peitunud väljas valitseva külma eest ja seisavad, istuvad või tukuvad seinte vastas.

Tokyo poole minev ööbuss saabub täpselt ettenähtud ajal, pool tundi enne südaööd. Juht viskab pilgu rauli telefoniekraanil helendavale piletile, paigutab kohvri pagasiruumi ning viipab rauli ja M sisse. Buss on oma teed alustanud Osakast ning on vaevalt pooltäis, inimesed tukkumas. Ilmselgelt ei ole ööbuss Jaapanis kõige populaarsem transpordivahend.

Raul üldiselt ei salli ööbusse. Tema ajalugu nendega on pikk, olles nendega sõitnud nii Vietnamis, Filipiinidel kui Kambodžas ning eranditult on see tähendanud magamata ööd, järgmisel päeval kestvat zombie-tunnet ning lugematuid liiklusohtlikke olukordi. Samas, ööbussiga Tokyosse minek tähendab mitmesaja-eurost hinnavõitu ning raha on raha – ega Jaapani stiilis teetuba ei ehita ennast ise.


Niisiis seab raul ennast mugaval sinisel istmel sisse, M tema kõrval, ja mässib end pehmesse tekki. Mööda libisevad Kyoto tuled ja templid, inimesi täis tänavad ja kohvikud ja pargid. Kusagil seal hämaruses on lõputud templid mis on veel raulil avastamata. Kui saabub hommik, avavad need taas oma väravad ja tuhanded turistid tulvavad sisse, imetledes parkide ja templite sügisest värvikirevust ja raul sulgeb silmad teades, et ühel päeval on ta taas siin tagasi, jälle kõndimas neil tänavatel ning koos teiste entusiastlike turistidega imetlemas Kyoto piiritut ilu.

Kommentaarid