Osakast

Hommikul oma kapslist välja ronides näeb raul esimese asjana ühisruumis väsinud nägudega  jaapani noori, kes endiselt õpivad. Kas nad on siin istunud kogu öö või lihtsalt ärganud raulist varem, seda ei tea ja raul suundub ajama hommikusi tegevusi.

The Dorm Hostel Osaka on iseenesest odav hostel – raul on suutnud sinna ööbimise saada talle ja M-le kolmeks ööks kokku vaevalt 100 euro eest. See, et tegemist on odava kohaga, ei tähenda Jaapanis aga et tegemist oleks halva kohaga. Kvaliteedistandardid Jaapanis on sootuks teisest ooperist kui raul mujal Aasias on kohanud.

Kogu hostel kiiskab puhtusest. Wcsse minekul on ukse ees sussid, mida pead tõmbama sisenedes jalga. Kusagil pole märgata tolmukübetki ja hosteli paar töötajat käivad kõik pinnad valgete lappidega üle iga paari tunni tagant. Samamoodi on puhtad ka wcd ja duširuumid, peeglitel pole näha plekkigi.

Jaapani WCd on omaette vaatamisväärsused ning The Dorm pole selles osas erand. Puuduvad tuledelülitid – tuled süttivad kui sa wcsse astud. Potikaas tõuseb üles automaatselt, prill-laud on soojendatud, wcs mängib veevulinast ja linnulaulust  koosnev vaikne muusika. Vesi tõmmatakse peale automaatselt, samuti sulgeb automaatselt ka potikaas. Täiendavalt kui keegi ei soovi kasutada paberit, on puhastamiseks erinevad võimalused igasuguste veejugade näol, mida on võimalik reguleerida sõltuvat mis soost sa oled ning millega sa täpsemalt poti peal oled tegelenud.

Raul astub wcst välja, tundes sügavat respekti jaapanlaste vastu.

Varahommikul on saabunud ka pakk hostelisse mida raul on oodanud – kaasaskantav wifi ruuter. Kuna Jaapanis on keerukas saada telefonile kohalikku SIM kaarti on enamasti soodsam rentida kaasaskantav wifi, mis annab ligipääsu internetile sisuliselt igas Jaapani otsas. Ruuteri kohaletoimetamiseks läheb paar päeva, mistõttu raul tellis selle ära juba Bruneis vegeteerides, makstes selle eest ca 45 eurot kogu nende Jaapanis viibitava perioodi eest. Google maps, Google translate ja muud reisiäpid teevad Jaapanis reisimise märgatavalt lihtsamaks ja sellega varustatult tunneb raul ennast piisavalt enesekindlalt et minna ja hakata vaikselt Osakaga tutvuma.

Väljas sajab külma vihma ning raul ja M kössitavad oma kergetes fliisides ja tuulejopedes, püüdes säilitada iga vähimatki soojaraasu. Borneo ja Brunei lõõskavad kuumused on jäänud mälestuseks. Inimesed sõeluvad edasi-tagasi, hüpates vahepeal läbi väikestest poekestest ja liikudes kitsastel tänavatel koos aeglaselt sõitvate autodega. Kõik kannavad pea kohal läbipaistvaid vihmavarje ning raul märkab üllatusega, kui õhukeselt on jaapanlased riides – kontoriametnikud ilma igasuguste mantliteta, pintsakuhõlmad lahti, koolilapsed lühikestes seelikutes, sääred paljad. Ainuüksi nende vaatamisest tunneb raul, kuidas ta saab kopsupõletiku.

Esimene samm on leida kusagilt hommikusöök ja seejärel minna vaatama Osaka lossi.

Hommikusöök leitakse lõpuks lähedalt tänavalt väikesest restoranist, mis pakub lõunapakkumisi. Lõunapakkumised on restoranides saadavad valdavalt kella 11.00 ja 14.00 vahel ning need on sageli Jaapani kohta odavad. Uksed on peaaegu eranditult lükanduksed, sageli nupuga mida pead avamiseks vajutama või siis pead seisma spetsiifilises kohas, näiteks astuma uksematile, peale mida uks läheb automaatselt lahti. Kuna sellega harjumine nõuab aega, võib üsna sageli näha lääne turiste, kes püüavad meelt heites mõnda ust lahti sikutades, pingutusest näost punased ning sugugi aru saamata, miks need sindrima uksed ei avane.

’Irrasshaimase!’ kõlab kõrge häälega tervitus ettekandjatelt kui raul ja M astuvad restorani sooja õhku, peitu väljas kallava vihma eest. Restoran on sööjaid täis, inimesed kandmas nii ülikondi, kleite kui pidulikke traditsioonilisi kimonoid.

Kiiresti juhatatakse nad istekohtadele ruumi tagumises otsas ja paigutatakse nad istuma vastu letti, mille taga kolm kokka askeldavad. Kõigil kokkadel on seljas valged kitlid mille alt paistab lumivalge särk ja lips, nende pea ümber seotud peapaelad. Kiiresti tuuakse nende ette ka menüüd, mis on jaapanikeelsed, kuid tellimise teeb äärmiselt lihtsaks tõsiasi, et iga toidu juures on foto toidust. Samuti on peaaegu kõigis restoranides välisukse kõrval plastmassist maketid pakutavast toidust, et oleks aimu mida restoranis pakutakse ilma menüüd vaatamatagi.

750 jeeni eest – 5.50 eurot – tuuakse rauli ja M ette suur kandikutäis värsket sushit, mille valmistavad leti taga olevad kokad paari minutiga, samuti kausiga misosupid ning väikeses topsis olev kollane ollus, mis meenutab tardunud klopitud muna. Samuti on saada piiramatus koguses rohelist teed – niipea, kui teetass saab tühjaks, ilmub välja pisike jaapani naine kannuga ja savist tass täidetakse uuesti kuuma teega.

Raul neelab oma toidu alla mis maitseb imeliselt ning mõtleb, et talle võib niimoodi Jaapan päris meeldima hakata. Vahepeal piilub ta ka teiste sööjate poole et näha, kuidas käituda – kuidas paigutada söögipulkasid lauale kui neid parajasti ei kasuta, kuidas süüa misosuppi ilma lusikata, kuidas kasta sushit sojakastmesse. On palju, mida ta teab – raul on Jaapani kultuurist lugenud päris palju – kuid üks asi on lugemine, teine asi reaalselt selles keskkonnas olemine.

Toidu eest maksnud – arve esitatakse leti ääres istudes enamasti kohe koos toiduga koka poolt ning see tuleb maksta üldiselt restorani ukse kõrval oleva leti taga – astuvad raul ja M taas Osaka jahedasse õhku, kus õnneks vihmasadu on vahepeal jäänud vaiksemaks, ja sukelduvad avastama Osaka vaatamisväärsusi. Neid jäävad saatma restoranipersonali hüvastijätu- ja tänuhüüded – kui külaline restoranist lahkub, siis teda tänavad külastuse eest valjuhäälselt kõik korraga, nii ettekandjad kui kokad.

Osaka on iseenesest suur linn, kus võib veeta päevi. Ta pole hiiglaslik lahmakas nagu Tokyo ning temas pole sellist kultuurilist sarmi nagu Kyotol, kuid nende paari päeva jooksul mis raul ja M veedavad Osakas, harjub ta sellega päris ära.

Osaka loss.

Nad veedavad pikalt aega Osaka lossis, mis on Jaapani ajaloos üks kõige olulisemaid ehitisi. Kunagi ehitas selle Toyotomi Hideyoshi – üks kolmest mehest (esimene oli Oda Nobunaga, kolmas Tokugawa Ieyasu), kes ühendasid Jaapani. Hideyoshi on üks kõige legendaarsemaid mehi Jaapani ajaloos – talupoeg, Oda Nobunaga sandaalikandja kes tõusis Jaapani ühendajaks ja võimsaimaks meheks peale seda kui Oda Nobunaga mõrvati, ja ehitas hiiglasliku Osaka lossi et kaitsta oma pärandit ja järeltulijat – millest küll ei olnud palju abi kui Tokugawa Ieyasu mõned aastad pärast Toyotomi Hideyoshi surma võimu haaras.

Kuigi loss on ajaloo jooksul hävitatud, on see taastatud ning tehtud muuseumiks, mis on täis jaapanlastest siseturiste, kes viisakalt liiguvad väljapanekust väljapanekuni. Lossi tipust avanevad suurepärased vaate linnale ja ümbritsevale pargile, lossi ümber keerlevad kraaksudes sünkmustad kaarnad kes täiesti alatult tühjendavad oma soolikaid kaunilt värvitud katusekividele. Lossi ümbritsevad sügavad kaitsekraavid ja kõrged müürid, müürikividel peal märgid, milline Jaapani perekond on olnud vastutav kindluse selle sektsiooni ehitamise eest aastasadu tagasi. Tuul ja vihm on küll märke kõvasti lihvinud, kuid neid on endiselt näha kui piisavalt pead väänata. Lossi taga on ka park kuhu pääseb väikese lisatasu eest mis on täis kuldkollaseid ja erkpunaseid jaapani vahtraid ning

kus maapind on kaetud värviliste langenud lehtedega ning raul jalutab seal ja mõtleb, et esmase kogemuse põhjal võib väita, et Jaapan sügisel on üks ilusamaid riike kus ta kunagi käinud on.

Jaapanis on veel üks huvitav asjaolu mis puudutab turistiks olemist – siin on meeletu kogus igasuguseid sooduspileteid, mis kehtivad konkreetsetel liinidel konkreetsel päeval või mingitel spetsiifilistel tingimustel. Raul ja M saavad kogu päeva sõita tasuta metroos, olles külastanud Osaka hiiglaslikku akvaariumit ja vaateratast, kust avanevad suurepärased vaated üle õhtuste linnatulede ning üsna hirmuäravatavad vaated alla läbi gondli klaaspõranda.

Õhtud veedetakse väikestes restoranides süües ja saket juues või linna elavamatel tänavatel ringi jalutades. Raul õpib selgeks restoranitavad, mis sageli on ritualiseeritud ning kus tuleb väga kasuks väikseimgi jaapani keele oskus ja Google abil raul püüab viimast kiiresti laiendada, proovides erinevaid sõnu erinevas kontekstis – mõnikord teenides laia naeratuse, mõnikord kergelt segaduses oleva pilgu. Toiduportsjonid on sageli väikesed ning midagi tellides küsitakse, mitu portsjonit sa soovid – üks, kaks või enam. Ploomivein – umeshu – serveeritakse alati külmalt suure koguse jääkuubikutega. Saket on võimalik tellida soojendatuna või külmana, soojendatult juuakse seda enamasti sügisel või talvel. Rohelist teed saab alati piiramatult ning vett soovi korral samuti. Suppide kõrvale sageli ei tooda lusikaid – loogika on et pulkadega sööd supi sisu ära ja seejärel paned pulgad lauale viisakalt horisontaalselt laua servaga, haarad kahe käega kausist ja valjusti luristades jood ära puljongi. Ettekandjad on üldiselt väga tähelepanelikud, aga nende kutsumiseks pole vaja midagi muud kui püüda nende pilku ja öelda sumimasen – vabandage mind.

Raul kõnnib, istub, sööb, naeratab, kummardab ja imeb jaapani kultuuri endasse nagu suure kõhuga habetunud käsn.

Dotonbori.

Ja õhtul täitub inimeste ja valgusega Osaka ööelu süda Dotonbori, mis on täis värve, helisid, lõhnu, restorane, kohvikuid, baare, ööklubisid ja muud. Dotonborile koguneb pool Osakat, või vähemalt nii tundub, jalutama, sööma, naerma ja pilte tegema. Tänavat ääristavad pisikese restoranid ja tänavatoiduputkad, mille raul proovib kõik ära kuid leiab, et Jaapani tänavatoit pole vist päris tema jaoks, kui ta järjekordselt on ostnud paar takoyakit - pallikest mis näevad eemalt vaadates välja isuäratavad, kuid mille sees peidavad ennast poolvedela muna sees kaheksajala kombitsad. Siiski on siin ka väikeseid kõrvaltänavaid, kus väikesed putkad müüvad suurepärast ramenit ning erinevaid snäkke, mis maitsevad imeliselt.

Ja Osakas veedetud teise päeva lõpuks, istudes oma pisikeses kapslis, muust toast teda eraldamas paks kardin, uneleb raul, käed pea all, vaatab poleeritud puidust lakke ning mõtleb, et Jaapan hakkab talle vägagi hinge pugema.