Mitmekesi maailmas (Murphyst rääkimata)

Kell on alles varajane kui raul ja M ennast üles ajavad. Toas on jäiselt külm ning teki alt soojast väljaronimine on omaette pingutus, kuid keegi pole öelnud et elu turistina peab olema vaid meelakkumine. Raul tunneb et nina on kinni, kõris kripeldab ning kopsudes on vist algav põletik, kuid pääsu pole – veel vaid paar päeva on kojulennuni. Niisiis vinnavad raul ja M selga seljakotid is paistavad iga päevaga muutuvat raskemaks, annavad toavõtme leti taga istuvale unise moega tüdrukule, ostavad tema käest paar ühepäevast Kyoto bussipiletit ning kõnnivad senikaua hommikustel tänavatel kuni leiavad õiges suunas mineva bussi. Paarkümmend minutit hiljem on nad Kyoto rongijaamas, kus nad on juba ka mitmeid korrad varem läbisõidul olnud. Kyoto rongijaam on hiiglaslik ehitis – üks suuremaid Jaapanis. Nagu Jaapani puhul ikka, on rongijaama funktsioon vaid üks ülesannetest mida selline hoone peab täitma – see on ühtlasi koduks lugematutele restoranidele, kauplustele, supermarketitele j...

Ilm on üllatuslikult veel külmemaks läinud kui raul ja M ennast hotellist lahkuma sätivad ning isegi eelmisel päeval ostetud lisariided ei paku kergendust. Seljakotid seljas, nina peidetud sügavale sallidesse kõmbivad nad rongijaama poole. Nagu ka Kyotoga on Narast kahju lahkuda, kuid veelgi enam – Narasse nad enam selle reisi jooksul tagasi ei tule. Plaan on sõita Narast osaka kaudu Himeijisse ning õhtul sõita ööbima tagasi Kyotosse. Raul on pikalt puurinud Jaapani Kansai regiooni transporti ja leidnud enda arvates soodsaima lahenduse – kuigi eraldivõetuna peaks maksma rongisõit Narast Himeijisse ja sealt Kyotosse kusagil 12 000-jeeni kandis, on võimalik osta ka kogu päeva teatud linnade, sealhulgas Himeiji, Nara ja Kyoto, vahel piiramatut sõitu võimaldav regiooni pilet, mis maksab üksnes 2300 jeeni. Samuti on raul leidnud lahenduse Tokyo dilemmale – kui rongiga Tokyosse sõit ja Tokyos ööbimine peaks maksma midagi 400 euro kandis kahele,  siis Kyotost ööbussiga Tokyosse...

Raul ja M plaanisid Kyotos veeta kaks päeva. Lõpuks veedavad nad seal kolm ja plaanivad hiljem veel tagasi tulla. Peale kolmandat päeva muutub Kyoto koduseks. Harjutakse ära laiade kõnniteede ja kitsaste tänavatega, kimonotes inimestega, õhtuse saginaga Teramachi ja Shin Kyogoku šoppamistänavatel ja sushikarussellidega, kus võib ennast mõnesaja jeeni eest värskest sushist ogaraks süüa. Raul proovib paar korda minna mängima pachinko t kohalikesse mängupõrgutesse – kasiinodesse, mis on täis suitsu, pintsakutes väsinud moega jaapanlasi närve puhkamas ning müntide kõlinat, mis masinatest välja voolavad, kuid kõrvulukustavalt mürtsuv popmuusika ajab ta sealt peatselt välja. Harjutakse ära äärmiselt mugava bussiliiklusega, õhtuste päikeseloojanguvaadetega templitele, tänavatel müüdavate müstiliste suupistetega ning tuhandete ja tuhandete jaapani turistidega, kes igal pool ringi sebivad. Kuid reisides ei saa muutuda mugavaks ja kolmanda päeva õhtul seavad raul ja M tee taas rongijaa...

Raul on üldiselt harjunud reisima ilma pikemalt ette planeerimata. Selles on omamoodi võlu kui sa ei tea, kus sa kahe päeva pärast oled, mingi adrenaliin, kui sa ei tea milline või kus on sinu järgmine ööbimiskoht. See on vabadus otsustada ja vabadus ka mitte otsustada ja lihtsalt vooluga minna ja teada, et ühel või teisel viisil asjad ikka lahenevad. Paraku Jaapanis see nii ei tööta. Või noh, töötab, kui sul rahast pole kahju. Raul ja M tulid Jaapanisse ilma eriliste plaanideta. Neil oli kolmeks ööks broneeritud Osakas ööbimine ja tagasilend kümme päeva hiljem Tokyost, kuid mis sinna vahepeale mahutada, seda enam ei viitsinud nad ette mõelda. Peale paari päeva Osakas saab aga väga selgeks, et päris nii see siin ei toimi. Kiyomizu-dera Esiteks on sügisel, mil lehed värvuvad kollaseks ja punaseks, valdav osa öömajasid broneeritud pikalt ette ning järelejäänud ööbimiskohtade hinnad toovad Kagu-Aasia hinnatasemega harjunud raulile pisara silma ja kummitava tühjuse tema p...

Hommikul oma kapslist välja ronides näeb raul esimese asjana ühisruumis väsinud nägudega  jaapani noori, kes endiselt õpivad. Kas nad on siin istunud kogu öö või lihtsalt ärganud raulist varem, seda ei tea ja raul suundub ajama hommikusi tegevusi. The Dorm Hostel Osaka on iseenesest odav hostel – raul on suutnud sinna ööbimise saada talle ja M-le kolmeks ööks kokku vaevalt 100 euro eest. See, et tegemist on odava kohaga, ei tähenda Jaapanis aga et tegemist oleks halva kohaga. Kvaliteedistandardid Jaapanis on sootuks teisest ooperist kui raul mujal Aasias on kohanud. Kogu hostel kiiskab puhtusest. Wcsse minekul on ukse ees sussid, mida pead tõmbama sisenedes jalga. Kusagil pole märgata tolmukübetki ja hosteli paar töötajat käivad kõik pinnad valgete lappidega üle iga paari tunni tagant. Samamoodi on puhtad ka wcd ja duširuumid, peeglitel pole näha plekkigi. Jaapani WCd on omaette vaatamisväärsused ning The Dorm pole selles osas erand. Puuduvad tuledelülitid – tuled süt...

Rauli üllatus on suur, kui Brunei lennujaamas Air Asia väravas kaalutakse kõik käsipagasid üle. Üldiselt AirAsiat ei ole kunagi kõigutanud kui keegi hiilib lennukisse lubatust suurema kaaluga pagasiga. Bruneis aga paistab, et nad võtavad seda asja tõsiselt ning raul sügab natuke kukalt – nii tema kui M seljakottide kaal on hiilinud lubatust kõrgemaks. Niisiis polegi muud kui nad võtavad hetke enne kontrollist läbiminekut et asjad ringi pakkida. Natukese aja pärast lähenevad raul ja M pagasit kaaluvale morni moega tädile, seljas joped ja fliisid, taskus Bariost ostetud kohalikud soolasilindrid ja vihmavarjud, pükstetaskud täis topitud tehnikavidinaid ja sokke ning põuetaskust välja turritamas läpaka laadimisjuhtme ots. Pagasit kaaluv tädi vaatab rauli pagasit ja siis teda ennast ja irvitab. Raul irvitab vastu ja ta lastakse pardaleminekualasse, kus ta istub viisakalt maha ning topib kõik seljas olnud tavaari kenasti kotti tagasi. Kümme tundi ja üks vahepeatus Kuala Lumpuris...