(Asukoht: Palawan)
See algab segadusega.
Suur paat on kadunud, ilmselt põgeneb kusagil Filipiinide rannavalve eest. Romit see fakt väga ei kõiguta ja ta selgitab, et grupp jagatakse nüüdsest kaheks ja tuur läbitakse kahe koos sõitva paadiga. Samas pole kellelgi aimu et millal ja kust paadid lähevad, kuid kedagi see ka liigselt ei kõiguta.
Paradiisirandadel pole kohta muretsemiseks.
Mingil hetkel saabub randa kiirkaater mis võtab inimesed peale ja asub sõitma täiskiirusel Palawani saare teise otsa, kus kusagil ootavad paadid. Kaatrist maha astutakse keset Calitangi küla ja giid viib inimesed natuke eemal paistvate palmide poole.
Mõneti üllatusega avastavad raul ja H, et nad on taas saabunud tagasi Nacbangi randa. Giid avastab samuti üllatusega, et paadid ootavad ranna hoopis teises otsas.
Kaks tundi jalutamist ja üks päikesepõletus hiljem saabutakse ranna teise otsa, kus tõepoolest ootavad kaks kohalikku bangkat. Kes ujub, kes sõidab kanuuga, kuid lõpuks on inimesed jaotunud kahe paadi vahel, ja mõnetise üllatusega avastab raul, et tema ja H on sootuks erinevatele paatidele sattunud. Raul on kogemata ujunud valele paadile ja on seal nüüd koos nelja tšehhiga ja kahe hollandlase, Meno ja Annaga, aga ta ei peaks üldse seal olema.
Romi kehitab õlgu, jätab asjad nii nagu nad on ja käsib hiivata ankrud.
Merel on endiselt torm. Mitte selline torm, mida on hea Tallinki laeval illuminaatorist klaasi tagant vaadata, vaid selline sa-istud-pisikeses-paadis-paarimeetriste-lainete-keskel-ja-iga-minuti-tagant-visatakse-sulle-näkku-ämbritäis-külma-vett-torm. Paadi ainuke varje on kapteni kuut, kus seisab rooli taga filipiinost kapten, valjuhääldist mängib tuule ulumisele lisaks vaheldumisi 'Gangnam Style' ja 'Call Me Maybe' ja kapten paistab olukorda südamest nautivalt ning kõlavalt möriseb ta muusikale sõnu kaasa laulda, külmalt suunates pisikest paati otse kõige sügavamale lainetemäsusse.
Filipiinodele meeldib laulda ja ilmselgelt on vaja rohkem kui ühte pisikest tormi, et võtta neilt laulusoov.
Järgmisse baaslaagrisse Palawani kaugeimas otsas jõutakse kolm tundi hiljem natuke läbikülmunult, kuid sellest pole liigselt hullu - grillil ootab värskelt tapetud siga ja heldelt keeratakse rummipudelitelt maha korgid. Baaslaager ise on järjekordne paradiisirand, pikitud võrkkiikede, mangopuude ja kookospalmidega.
Järjekordne õhtu kulub märkamatult, mängides kohalikega võrkpalli, närides õnnetu sea ribisid ning lahates hollandlaste ja šotlastega rummipudeli kõrval maailma muresid, mille lõpuks öösel lõpetab märgatavalt suurem otsalõppenud rummi mure.
Kommentaarid
Postita kommentaar