(Asukoht: Palawani saar)
See algab viimase vaatega El Nido lahele.
Vaated meie El Nido hosteli hommikusöögilauast on suurepärased. Palmide vahelt paistab meri, väikesed kalapüügipaadid ja üle selle on hommikuti võimalus nautida tõusva päikese värvidemängu merest tõusvatel rohelistel kaljudel.
Raulil ja H-l pole aega vaadet nautida. Neil on vaja paadile jõuda.
Tao El Nido kontoris ootab juba rõõmsameelne seltskond erineva aktsendiga inglise keelt kõnelevaid inimesi. Kokku osaleb seekordsel purjetamistripil 23 inimest erinevatest maailma otstest, kuid peamiselt annavad värvi eurooplased - leidub tšehhe, hollandlasi, prantslasi, šveitslasi, rootslasi, austraallasi, šotlasi, uus-meremaalasi ja üks Londonis elav hindu tüdruk ka. Kogu seltskonna keskmine vanus tundub olevat kusagil 30 kandis.
Tao kontorist juhib kohalik filipiinost reisijuht Romi kõik randa, kus vantsitakse läbi vee eemal ankrus oleva suure paadi poole. Tuleb välja, et starti tuleb veel mõnd aega oodata, kuna paati ajab taga Filipiinide piirivalve, ja enne ei saa liikuda kui õhk on puhas.
 |
| Filipiinode paadid on kõik sellised, meenutades natuke ämblikke. Tao reisidel kasutatakse peaaegu samasuguseid, ainult suuremaid. |
Mõnda aega seisnud, tuleb valvelaevalt teade, et võib minna, ja rõõmsalt võetakse suund esimesele ujumiskohale, kus pidi olema põnevaid koopaid mida avastada. Raulil on tekkinud küll teatud allergia kivide ja kobaste osas, kuid ta mõtleb, et noh, mida ikka hullem saab see olla.
Tuleb välja, et mainitud koobas on vägagi filipiinilik. Sinna saamiseks on vaja ujuda läbi kõrvetavaid millimallikaid paksult täis olevat mere ning koopasuu on täis toredaid libedaid, liikuvaid ja teravaid kive. Neid kive jätkub ka koopas endas rohkem kui hing oskab ihaldada, läbisegi põnevate juurikatega, kuhu otsa on suurepärane komistada, et seejärel pehmelt maanduda igal pool turritavatele kivistele lõikeservadele.
Kõik see kokku tähendab Elamust suure E-ga filipiinide moodi, ja ilma selliste asjadeta poleks ükski reisipäev täiuslik.
Kui kõik on koopast tagasi ja ära tohterdanud lugematud millimallikakõrvetused (äädikaga) ja väiksemad ja suuremad lõikehaavad (plaastriga), võetakse suund avamerele, kus kindlasti ootavad ees Seiklused.
Esimese Seiklusena tõuseb merel torm ja kogu turistimass jääb in corpore merehaigeks (peale vana meresõitja H muidugi) ning Romi otsustab võtta suuna Palawani saare teisele küljele tuulevarju, et veeta õhtu esimeses baaslaagris.
Tao ekspeditsioonid ongi sellised - planeerimatud, ilmast sõltuvad. Päeval sõidetakse ringi, külastatakse saari, ujutakse, süüakse, snorgeldatakse ja õhtul minnakse ööbima mõnele saarele, kus on eelnevalt ettevalmistatud laagriplats ja ööbimisvõimalused.
Teekond esimesse baaslaagrisse on kõike, mida ühelt merereisilt võib soovida. Kord asuursinine, kord heleroheline meri, valged laineharjad hallide merest tõusvate kaljude vastu murdmas, metsaga kaetud saared merest tõusmas ning heldelt demonstreerimas oma ligipääsmatut rohelust ja väikeseid privaatseid liivarandasid. Selle kõrval kahvatuvad kõik El Nido vaated ja raul ja H on natuke aega kleebitud oma telefonide ja fotokate juurde, et kõike võimalikult hästi jäädvustada ja kodusolijate närv ikka võimalikult mustaks ajada.
 |
| Üks hetk, üks vaade paadi pardalt. Neid hetki oli palju. Neid vaateid veel rohkem. |
Paat peatub väikeses tuulevaikses abajas helevalge rannasiilu kõrval kus palmide vahel paistab paar väikest hütti ning palmide vahele tõmmatud võrkkiiged. Raul vaatab seda ja mõtleb, et vist enam paremaks minna ei saa.
Suured seljakotid on paadis turvaliselt paigutatud teki alla ja nii kompekteeritakse kogu vajaminev varustus väikestesse personaalsetesse seljakottidesse. Lisaks paigutavad raul ja H kogu kaasasoleva ja eluliselt olulise tehnika värskelt ostetud kuivkotti, et jumala eest midagi ei juhtuks fotokate, telefonide, Kindlete, ipodide ja teiste väärtuslike vidinatega. Kuna raul otsustab maale ujuda, siis H ronib üksi kanuusse, et koos kogu varustusega ja kuiva jalaga maale sõita ning kanuu lükatakse paadist eemale, Romi ahtris sõudmas.
Seejärel lähevad nad koos kanuuga ümber.
Kui raul maale jõuab, on H ja Romi juba varustuse merest välja korjanud ja on selgunud ka fakt, et kuivkoti asemel võiks pigem kasutada mõistet 'merekott', kuna see on merd täis ja selle sees ujub rõõmsalt ringi kogu reisile kaasa võetud tehnika.
Järgmise paari tunni jooksul püüavad raul ja H päästa mis päästa annab, et tehnika seest merd kätte saada. Ned katsed lõpevad, kui H fotoaparaat efektselt ja kõlavalt plahvatab, ning raul raul ja H mõistavad, et siin ei aita enam ei palved Odini poole ega muu jumalik vahelesegamine - tehnika hinged on läinud Poseidoni manu. Viimase lootusekübemena antakse kõik vidinad laevakokale, kes viib need kambüüsi ja pistab suure poti riisi sisse - reisiseltskonnas oleva austraallasest tehniku sõnade järgi on sellest abi.
Raul istub õhtul palmi all ja imetleb vaikselt Murphy loovust, kes on suutnud ühe hoobiga hävitada korraga nii rauli kui H reisile kaasa võetud kõige väärtuslikuma vara, ja selle eest võtta lisaks 500 peesot kuivkoti eest. See on efektne. See on ilus. See on valus. See on Murphy kogu tema ilus ja hiilguses, ning ma võtan tema ees mütsi maha ja kummardan austusega ja sügavalt.
Õhtud paradiisisaartel mööduvad kiiresti. Peale kiiret külaskäiku kohalike külla (kohalikud kükitavad külaplatsil, mängivad kogu külaga bingot, närivad värskeid mangosid ja rüüpavad kookospähklitest piima peale) ja kohustuslikku rummi-ananassijooki koos muu reisiseltskonnaga sisustab raul oma õhtu ujumisega. Selili soojas vees ulpides ja lainetel ennast õõtsutada lastes vaatab raul väikest varjatud liivaranda, kõrguvaid rohelisi kaljusid, imelist loodust ja mõtleb, et seekord sellest küll enam paremaks minna ei saa.
Tuleb välja, et ta eksib taas.
Olles veest välja tulnud, ootab teda juba massöör ja nii lamabki raul päikeseloojangul palmide all mererannas, kuulab lainete kohinat ja ritsikate siristamist, samal ajal kui kohalik filipiino tüdruk nimega Phoebe teda masserib ja pea kohal süttivad ükshaaval tähed.
Võta mu tehnika kui tahad Murphy. Neid mälestusi sa ei saa.
Järgmise paari tunni jooksul püüavad raul ja H päästa mis päästa annab, et tehnika seest merd kätte saada. Ned katsed lõpevad, kui H fotoaparaat efektselt ja kõlavalt plahvatab, ning raul raul ja H mõistavad, et siin ei aita enam ei palved Odini poole ega muu jumalik vahelesegamine - tehnika hinged on läinud Poseidoni manu. Viimase lootusekübemena antakse kõik vidinad laevakokale, kes viib need kambüüsi ja pistab suure poti riisi sisse - reisiseltskonnas oleva austraallasest tehniku sõnade järgi on sellest abi.
Raul istub õhtul palmi all ja imetleb vaikselt Murphy loovust, kes on suutnud ühe hoobiga hävitada korraga nii rauli kui H reisile kaasa võetud kõige väärtuslikuma vara, ja selle eest võtta lisaks 500 peesot kuivkoti eest. See on efektne. See on ilus. See on valus. See on Murphy kogu tema ilus ja hiilguses, ning ma võtan tema ees mütsi maha ja kummardan austusega ja sügavalt.
Õhtud paradiisisaartel mööduvad kiiresti. Peale kiiret külaskäiku kohalike külla (kohalikud kükitavad külaplatsil, mängivad kogu külaga bingot, närivad värskeid mangosid ja rüüpavad kookospähklitest piima peale) ja kohustuslikku rummi-ananassijooki koos muu reisiseltskonnaga sisustab raul oma õhtu ujumisega. Selili soojas vees ulpides ja lainetel ennast õõtsutada lastes vaatab raul väikest varjatud liivaranda, kõrguvaid rohelisi kaljusid, imelist loodust ja mõtleb, et seekord sellest küll enam paremaks minna ei saa.
Tuleb välja, et ta eksib taas.
Olles veest välja tulnud, ootab teda juba massöör ja nii lamabki raul päikeseloojangul palmide all mererannas, kuulab lainete kohinat ja ritsikate siristamist, samal ajal kui kohalik filipiino tüdruk nimega Phoebe teda masserib ja pea kohal süttivad ükshaaval tähed.
Võta mu tehnika kui tahad Murphy. Neid mälestusi sa ei saa.
Kommentaarid
Postita kommentaar