Raul ei ole Euroopas eriti reisinud. See tähendab et jah, ta on kooserdanud mööda Euroopat igatepidi erinevates linnades ja kohtades, aga mitte nii nagu Aasias, et viskad seljakoti selga ja lähed vaatad et mis värk on. Seetõttu on ta ka ise natuke üllatunud, kui ta mingi hetk meeltesegaduses haarab keset sooja Eestimaa suve Wizzairilt endale ja M-le piletid Napolisse, et paar nädalat vaadata, mis värk seal Itaalias siis tõepoolest toimub, et miks inimesed sinna keset suve ronivad. M pole varem Itaalias käinud ja kuigi raul on – kunagi aastal 1998 koolireisiga, kus raul korkis lahti esimese veinipudeli kui koolibuss lahkus Tallinna piiridest ja vanemad jäid turvalisele kaugusele ning lõpetas viimase veinipudeli, kui buss jõudis nädal või nii aega hiljem tagasi Tallinna piiridele ohtlikult ligidale – leidsid nad mõlemad, et kuna Aasia on suvel veidike palav ja nagunii pisut lukus, siis kusagile võiks nagu minna.
M veedab lennule eelneva öö peamiselt valides välja erinevaid kleite ja seelikuid, millega oleks hea näiteks kusagil Sorrento peatänaval patseerida ja räägib silmade särades, kuidas ta iga päev kavatseb istuda kusagil restoranis ja limoncellot trimbata. Raul loobib seljakotti mõned lühikesed püksid ja t-särgid ja mõtleb et kärab küll kusagil Pompei vulkaanitolmustel tänavatel kooserdamiseks. Kuidas siduda kokku need kaks nägemust – ühtepidi mööda linnasid ja matkaradasid ja vaatamisväärsuseid kooserdamine ja teisest otsast ilusate riietega mööda plaaže patseerimine - omavahel suuremate konfliktideta kokku, on väljakutse, mis jääb lahendamiseks kusagile tulevikku.
Esimene asi muidugi mis juhtub, on see, et Wizzairi lennu väljalend viibib. Muidugi tähendab see seda, et plaanid saada Napoli lennujaamast rauli väljavalitud hostelisse ühistranspordiga, kukuvad kokku nagu Saksamaa majandus kohe peale gaasikraanide kinnikeeramist. Giuseppe, rauli Napoli ööbimiskoha peremees, saadab rõõmsalt sõnumeid, kuidas ta nüüd hilise check-ini eest küsib ekstra raha ning et nüüd tuleb kindlasti Napolis võtta takso, mille eest ei tohi maksta rohkem kui 20 eurot. Raul, kes on maksnud lennupileti eest Napolisse 17 eurot ja lisaks 10 eurot prioriteetpassi eest, et ta saaks oma gigantse seljakotiga ilma lennufirma poolse norimiseta lennukisse pääseda, poriseb mornilt midagi inflatsioonist ja kõrgetest reisikuludest.
 |
| Rauli ja M seljakotid. Sellest poele küll pildi järgi hästi aru saada, aga M suutis oma seljakotti mahutada suure osa oma võimatult suurest garderoobist, mis tavapäraselt okupeerib märkimisväärse osa maja teisest korrusest. |
Kui boardimine algab, siis raul ja M hiivavad selga oma seljakotid ja kõmbivad rõõmsalt mööda talupoegadest ja muudest tavainimestest, kes pole maksnud prioriteetpassi eest ja seisavad nüüd pikas mornis järjekorras, et saada kiiremini lennuki saabumist ootama. Kedagi ei koti nende pagasi suurus ega kaal, kuigi M on ilmselgelt mahutanud oma seljakotti piisava koguse riideid, et nendega saaks sisustada terve Milano moehooaja.
Kui Wizzairi lennuk lõpuks peale pikka hilinemist suvatseb kohale ilmuda, läheb see kohe puupüsti täis ja niipea, kui lennuk õhku tõuseb, moodustub wc juures hiiglaslik järjekord, kus siis inimesed seisavad kogu reisi vältel jalad ristis, vaheldumisi aevastades ja köhides nagu viiks lennuk inimesi pisikese põiega koroonahaigete aastalaagrisse.
Astudes Napoli lennujaamast välja sooja Itaalia suvekuumusesse on tuttav tunne nagu oleks saanud niiske kalaga hellalt vastu nägu, umbes sama nagu näiteks Vientianes või Ho Chi Minh Citys. Vähem duriani lõhnu, vähem tänavatel keevatest pottidest tulevaid aroome, aga muidu üsna sama, selle vahega, et Aasias on asjad üldiselt paremini korraldatud. Kuna bussid enam ei liigu, siis inimesed säbelevad pikas taksosabas, samal ajal kui kohalik taksoregulaator suunab inimesi järjest saabuvate taksode poole. Reguleerimine valdavalt paistab koosnevat sellest, et ta küsib uimastelt reisijatelt, mitu neid on, et ta saaks siis kutsuda takso, kuhu topitakse inimesi kolm korda rohkem nagu silke pütti.
Kui raul ja M lõpuks järjekorra etteotsa jõuavad, lehvitab neile juba mingi tüüp ja viipab rauli ja M oma ekstra logusse masinasse, mille mootorit ja rehve hoiab koos vaid mingi määratlematu itaalia ime. Taksojuht, kolmekümnendates habetunud tüüp käib natuke veel ringi, karjub regulaatori ja inimeste peale ja korjab sabast üles veel kaks kergelt segaduses eesti reisijat. Raul vaatab küll natuke tillukeses autos ringi, mis on valdavalt okupeeritud tema ja M ja nende seljakottide poolt, ja ei saa aru, kuhu need eesti tüdrukud veel topitakse. Selgub aga, et auto tagaosas pagasiruumis on veel mõned kuupsentimeetrid vaba õhku, kuhu siis kaks eesti tüdrukut topitakse, nende silmad täis natuke segadust ja arusaamatust, et kuidas siis nii, enda arust nad tulid ju Itaaliasse, kultuuri ja limoncello riiki, ja nüüd alustavad oma reisi kokkupressitult mingi lootusetu romu pagasikuudis.
Liiklus keskööl on piisavalt rahulik, et taksojuht saab lükata Napoli lagunenud teedel, mis koosnevad peamiselt aukudest mille vahele on südamest puistatud ka muhke, pedaali põhja ning võtta kurve rehvide vilinal. Tagapool istuvad eesti tüdrukud kiljuvad vaikselt, ilmselgelt olles esimest korda sellises olukorras kus taksojuht käsitleb madalat kiirusetõket mitte kui põhjust aeglustamiseks, vaid kiirendamiseks, et sellest siis efektse õhulennuka üle lennata. Raul ja M, karastunud lugematute suitsidaalsete Aasia taksojuhtidega tehtud sõitudel, tunnevad ennast peaaegu nagu kodus, kuid vahepeal võtab isegi raulil südame alt õõnsaks.
Õhtuhämaruses tundub Napoli olevat natuke lagunenud ja natuke räämas ja natuke tusane ja natuke räpane, umbes nagu muidu viisakas ärimees, kes on õhtul kõvasti napsi võtnud, teiste baarisolijatega kakelnud ja saanud baarist välja visatud ja ärgnud hommikul pargipingil, seljas mingi kodutu riided, pea lõhkumas tuumapohmellist ja täpselt aru saamata, kuidas nüüd see kõik nii läks. Raul vaatab ümbritsevaid maju ja mõtleb, et kuidas küll taksojuht nende hosteli sellest märgistuseta majade segapuntrast küll üles leiab, et ta ööbimiskoht peaks olema kusagil Piazza Garibaldi juures, aga ümberringi kõrguvate poollagunenud majade segapuntrast pole küll võimalik õiget maja leida.
Taksojuhile see muret ei tekita, tema selliste küsimustega oma pead ei vaeva. Jõudes mingile platsile, viipab ta saalomonlikult, et näh, seal on Garibaldi ja tõstab rauli ja M ilma tseremoonitsemiseta taksost välja ja küsib kakskümmend viis eurot. Raul, kellele Giuseppe on pannud südamele mitte maksta rohkem kui 20 eurot, vaidleb mitu minutit, selgitades pisarsilmi kuidas ta on kulutanud oma elu säästud et tulla korra Napolisse pitsat sööma, kuid taksojuhi külma ja kalki südant see ei morjenda. Õnneks on rauli rahakott sügaval seljakotis, nii et M kraabib välja oma turul šoppamiseks mõeldud sularahavarud ja raulil läheb vaatamata läbikukkunud läbirääkimistele tuju natuke paremaks. Taksole pannakse hääled uuesti sisse ja eesti tüdrukute kiljumise ja kummivilina saatel kaob see Napoli öösse.
Piazza Garibaldi, kus asub ühtlasi Napoli peamine raudteejaam, on öiselt hüljatud. Üksikud kodutud tukuvad varjualuste all, autod sõidavad risti-rästi suvaliselt ringi ning uriinilõhn seguneb kuuma öise õhuga. Natuke ringi trooberdanud leiab raul lõpuks ka õige tänava kus Giuseppe neid juba ootab. Giuseppe on hiiglasliku vatsaga itaallane, kes peab Napolis viie toaga väikest hostelit, näitab ära kuidas midagi töötab, või siis pigem ei tööta, ja tõmbab koju magama kurtes, et ta eelmisel öösel magas üsna kehvasti.
Raul teeb nende toa väikese rõduukse lahti ja poeb toa konditsioneeritud õhust tagasi Napoli ööõhku. Soe, niiske, üksikud inimesed kõmbivad seljakottidega raudteejaama ümber ringi. Kusagil kaugel ja kõrgel vilguvad tuled – teoreetiliselt peaks rõdult avanema vaade Vesuuvile, kuid eks seda näeb hommikul.
Ja kui raul poeb jaheda lina alla et mõni tund tukkuda, mõtleb ta, et ehk äkki polegi Euroopas reisimine nii hull – sest, noh, lõppude-lõpuks on vähemalt esimene elamus Itaalist suhteliselt sama nagu pea igas Aasia linnas, ja see on okei.
Kuna Napolisse jõuti ka liiga hilja, siis M ei saanud oma limoncellot ka. Päevi Itaalias ilma limoncellota: 1.
Kommentaarid
Postita kommentaar