neljapäev, 23. juuni 2016

Õigetest hetkedest

Päevad lähevad. Nädalad lähevad. Sa jõuad tagasi Aasiast ja sulandud tagasi igapäevastesse tegemistesse ja toimetustesse. Mõnikord sa mõtled nendest päevadest mis sai teel olles veedetud. Laigid vahest oma Aasiast leitud sõprade pilte ja tasapisi unustad nende nägusid ja hääli. Tellid natuke nukralt nuudlisuppi kohalikus hiinakas ja tõded, et pole ikka päris see. On sügis ja talv ja kevad ja suvi ja sinu mõtted sellest, kuidas sa kohe peale kojutulekut hakkad ette valmistama uut reisi, ununevad igapäevases virrvarris. Sa vaatad peeglisse ja vähem kui aasta tagasi seal paistnud päevitunud, igale poole turritava habemega pidevalt irvitav ja hoolimatult Selveris sinist Myanmari longyit kandnud tüüp on asendunud mehega, kelle kärbitud habemes on märgata halli, kelle naeratus on juba mõni aeg tagasi asendunud kulmukortsutusega, naljad eneseirooniaga ja hoolivus enesekesksusega ja sa imestad, et kuidas see nii juhtus.

Kuni jõuab kätte SEE hetk. Selle saabumist ei tea ette aga sa tead kui see on käes. See tabab sind kui oled istunud päeva vaikses inimtühjas kontoris lühendatud tööpäeval enne riigipüha kui kõik on juba läinud koju ja sina endiselt istud ja tegeled tööasjadega. Sel hetkel meenub sulle Aasia. Sel hetkel tundub sulle nagu praokil olevast aknast kostaks sisse rikšade kolin ja tänavatoidukohtade aroom. Sel hetkel sa tead, et on aeg heita kõrvale vabandused millega sa oled seni oma kodusolekut õigustanud  -ja minna.

Sel hetkel sa avad lendude broneerimissaidi toksid sinna sisse eeldatavad kuupäevad, millal võiks nagu minna. Sa oled teinud seda varem kümneid kordi ja vaadanud hindu ja ohanud. Seekord sa ei ohka. Planeedid on õiges järjekorras. Hinnad on õiged. Seekord on aeg.

Ja enne kui sa arugi saad, oled toksinud sisse oma krediitkaardiandmed ning sekundite pärast on su lennupiletid sinu postkastis koos kõige sellega, mida need lubavad. Kui elektroonilisel lennupiletil oleks lõhn, lõhnaks see duriani ja Vietnami pho järele. Kui pilet oleks inimene, oleks ta kõnniteel kükitav vana mees, riietatud longyisse, põsed määritud thanakaga. Kui see oleks auto, oleks ta kitsas, logu ja tossav buss lookleval mägiteel täis poolsurnuid riisikottidel konutavaid turiste, kes nõrgalt püüavad kõrvalistmel oleva kitse lähenemiskatseid tõrjuda. Kui see oleks jook, oleks see külm kookosvesi ning kui toit, siis nuudlisupp Bangkoki kõrvaltänaval.

On tõsi, et pileti olemasolu ei tähenda, et kohe on aeg pakkida, oi ei. Enne on veel suvi ja sügis - kuid iga päev viib lähemale novembrile. Iga päev viib nüüdsest lähemale päevale, kus on aeg võtta seljakott ja seada sammud Aasiasse. Iga päev viib nüüdsest lähemale hetkeni, kus raul astub mõnest Aasia suurlinna lennujaamast välja, hingab sisse tuttavat õhusegu puuviljadest ja tänavatoidust ja vürtsidest ja heitgaasidest ning teab, et tal on taas ees terve kuu Aasias.

Ja raul veedab õhtu, mõeldes mitte juba ammu lootusetult põlevatele tööasjadele, vaid Aasiale ja uutele ees ootavatele lugudele ja sõpradele ja seiklustele ning tal on suul lai naeratus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar