Raul istub ja broneerib ööbimisi. Reisiplaan võtab vaikselt kuju ja põhimõtteliselt näeb see välja nagu hullumeelne põrkumine mööda Kagu Aasiat - Tallinn-Helsingi-Bangkok-Vientiane-Vang Vieng-Phonsavan-Luang Prabang-Luang Namtha-mingi rand kusagil kui ma välja mõtlen kuidas saada Põhja-Laosest mere äärde-Bangkok-Yangon-mingi trip läbi Myanmari mille peale ma mõtlen hiljem-Bangkok-kodu.
Esimene peatus on Vientianes ja raul surfab mööda tripadvisorit, agodat ja teisi portaale, mis on harjumuspäraseks saanud. Hind-kvaliteet kõigub nagu ikka Aasias ja raul loeb ja mõtleb ja lõpuks otsustab, et ei, esimene öö peale pikka reisimist peab olema korralik. Niisiis võtab ta ette Vientiane Ibise hotelli ja alustab broneeringut, 40 eurot öö.
Aga see pole see. Pole Õige Hotell. Üldse ei klikka. Raulil on reisikaaslaseks kaasas ka M, kes pole üldse reisinud varem väljaspool Euroopat ning kellele oleks see ilmselt teretulnud ja kus ta saaks rahulikult alustada Aasiasse sisseelamisega. Ibis on puhas, kena, ilusad reviewd, sellised pehmed valged käterätikud, lääne-stiilis hommikusöök, pealtnäha viisakad ja inglise keelt rääkivad vastuvõtutöötajad ja puha, aga näkää.
Ja raul jätab broneerimise pooleli ja sukeldub sügavamale internetti.
Tund aega hiljem on raulil SEE olemas. SEE on kohaliku restoranipidaja kodumajutuse üks tuba. SEAL on bambusest seinad, kesklinna müra ja wc, mida jagatakse maja peremehega ja mille roostes torud näevad välja nagu hoiaks neid kinni üksnes kleeplint ja seegi mitte enam kaua. SEAL on kaks kassi, suur telekas mis ei tööta, moskiitovõrgud akende ees ja soovitus peremehelt, et toas ei tasu süüa, kuna muidu tulevad punased sipelgad ja hakkavad sind hammustama. Käterätikuid muidugi pole, hommikusööki ka mitte, aga kirjelduste järgi on kohe maja ees ühe saja-aastase tädi supiköök, kus ta on viimased üheksakümmend aastat sama suppi keetnud.
SEE on ideaalne koht kust alustada reisi. 18 dollarit öö sellise koha eest on nagu muidu saadud.
Kommentaarid
Postita kommentaar