India on väsitav, eriti kui seljakoti asemel vead kaasas kohvrit ülikonnaga, üksi-kaksi rändamise asemel on sinuga kaasas hulk kolleege ning ringihulkumise asemel on ajakava tunni täpsusega kolme nädala peale ette planeeritud. Delhi-Hyderabad-Bengaluru-Chennai-Delhi-Bengaluru-Kolkata-Delhi.
Delhis liitub seltskonnaga vahepeal ka rauli vana reisikaaslane H, et peale mõningast muljetamist ning suure koguse thalide söömist jälle mõne päeva pärast lahkuda ning raul reisib edasi, üks linn teise järel, samas kui reisiseltskonnast erinevatel aegadel erinevad inimesed kodu poole sätivad.
Kolkatast lahkudes peaaegu lennukist maha jäädes on raul märkimisväärselt väsinud. Püüdlikult vältides inimeste peale karjumist, kui ta peab kaks korda oma pagasit läbi valgustama ja kui check-ini lauas nõutakse mingeid ekstra pabereid, ronib raul lennukisse ja maandub natuke hiljem New Delhis ning astub lennujaama hoonest välja et enne koju tagasilendu minna ja magada viimane öö Delhi lennujaama lähedal hotellis. Tavapäraselt ootab lennujaama ees hulk karjuvaid inimesi, ning nagu haiuimed paistavad nende seast välja taksojuhid, kes rauli nähes hakkavad justkui juhuslikult tema poole kõndima.
Raul ignoreerib püüdlikult kõiki 'taxi sir?' hüüdeid kuni ta on kindel, et tema ümber on kogunenud piisav kogus taksojuhte, jääb seisma, paneb pagasi käest, pöörab ümber ja röögatab kõigile tema ümber karjuvatele juhtidele: 'No taxi, go away, no problem.'
Taksojuhid pudenevad igasse ilmakaarde peale ühe natuke juhmima, kes püüab rauli pagasit võtta ja seda oma auto poole hakata vedama. Raul laksab talle vastu näppe, võtab pagasi ja seab minema, nagu muuseas oma kohvriratastega ümber taksojuhi varvaste sõites.
'No problem sir?' küsib hindu haavunult.
'I am so sorry,' heidab raul üle õla.
Järgmisel varahommikul uuesti lennujaama jõudes mõtleb raul, et ta ei taha niipea enam kusagile Aasiasse reisida. Palju on käidud, palju on nähtud ja hea oleks vahepeal pikemalt kodus ka olla mõtleb raul, kui talle serveeritakse lennukis maailma kõige halvimat taimetoitu (KV ei murdunud ning taimetoituvõistlus jäi viiki), ning lastes toidu ära viia, sirvib raul mõtlikult pardaajakirja, kus räägitakse Aasiast ning raul loeb ja mõtleb, et näkää, ei taha kodust ära minna niipea. Näkää, Üldse mitte. Või kui, noh, siis vähemalt mitte Aasiasse. Mkm. Või kui, siis vahest ainult Birmasse. Või Laosesse vahest ka, väikese Vietnami jupiga. Või Kambodža-jupiga. Või kui minna Birmasse, sealt maad mööda Laosesse, siis tulla mööda Kambodžat alla ning lennata tagasi koju Saigonist. Või osta lihtsalt üheotsapilet Yangoni ja siis vaadata edasi.
Hmm.
Hmmmmm...
Kommentaarid
Postita kommentaar