Skye ootab rauli hommikul kell üheksa hotelli lobbys. Skye
on noor poiss, eluaegne hanoilane, õpib ülikoolis viimast aastat hotelli- ja
turismimajandust ning raul sai temaga kontakti läbi hanoikids.org
organisatsiooni. Hanoikidsi eesmärk on turistidele pakkuda tasuta giiditeenust
kohalike tudengite poolt, et nad saaksid oma inglise keelt praktiseerida ja
raul ilmselgelt ei jäta sellist võimalust kasutamata.
Skye ja raul hulguvad kahekesi kogu hommiku mööda Hanoid
ringi, astuvad labi Hanoi Hiltonist, otsivad Hoang Khiem järvest iidset
kilpkonna ning helbivad tänavakohviku teisel korrusel roomsalt pho bod,
lahates tundide kaupa Vietnami ja Eesti majandust, ajalugu, kultuuri ja
inimesi. Raul püüab talt välja pinnida ka üht-teist ülejäänud Vietnami kohta,
et vahest saab kohalikult mingeid häid näpunäiteid, aga Skye, vaene laps, on
elu jooksul Hanoist ainult korra välja saanud, kui ta käis oma vanatädil külas
Hoi Anis, ning sellest saadik on tema suureks unistuseks enne surma Vietnam
läbi reisida, välismaal õppida ja mustikaid süüa. Niimoodi kujunebki, et raul
räägib Skyele mustikakorjamisvoimalustest Eestis oppimise ajal, Namiibia
korbetest, Pekiengi sududest, New
Delhi urgastest
ja Istanbuli kebabidest, ning Skye silmad on suured nagu tõllarattad.
Lopuks louna paiku lahkudes surutakse veel kord kätt ja
raul lubab Hoi An joudes tema vanatädi poes tassi kohvi juua ning Skye lubab
Eestisse õppima tulla, ning mõlemad lähevad rahulolevalt oma teed.
Putitavad nii poiss kui raul telefoni seadetes ringi,
pühivad laubalt higi ja vannuvad erinevates keeltes, aga mitte miski ei aita,
ükskõik milliseid nuppe ka ei näpi, internet
on hüljanud rauli telefoni ja ei kavatsegi sinna tagasi tulla ja siin ei
aita isegi perepea aeg-ajalt kostvad röögatused, kuna ta tahab teises toas
magada. Peale pooltteist tundi on nii raul kui leti taga olev poiss kurnatud,
ja raul küsib, et kas abitelefon jumala eest midagi rohkem ei oska öelda. Poiss
helistab ja ütleb kurvalt et ei oska. Raul küsib et kas tõesti ei oska. Poiss
ütleb et nojah, nad soovitasid, et voiks proovida telefoni restartida.
Telefoni restardiga poebki internett lopuks maagiliselt
telefoni ja raul ja vietnami poiss highfivetavad üksteist ja nende ühine
voidukisa kajab kaugele. 24h ligipääs internetile on inimõigus ka Vietnamis
ning kogu kuuajase piiramatu internetipaketi eest eest laob raul letti 250 000
dongi, ehk umbes 8 eurot.
Eelkõige on seda vaja Google Mapsi jaoks, ja kaardiga
relvastatult sukeldub raul tundideks Hanoi südamesse.
Kitsad käänulised tänavad on palistatud sajandivanuste viigipuudega ja lähevad
sinka-vonka vanade majade vahelt, konniteedele on ennast pressinud pisikesed
toidumüügiputkad ja rolleriparklad, niisama istujad ja kusagile tottajad. Raul
leiab üles turu ning kaupleb omale paar kollast mangot, hüpleb laialiloobitud
durianikoorte vahel, põikleb ringitormavate autode ja rollerite eest ning
hingab kogu hingest sisse Hanoi lõhna. See lõhn
on igal pool, nii nagu Indiaski, kuid selle konsistents on sootuks teine. Hanoi lõhn
koosneb phost ja vürtsidest, tänaval grilliva liha aroomidest ja
durianist, mädanevatest banaanikoortest, motorollerite õlist ja keeva riisi aurust. See lõhn
kõdistab nii maitsmis- kui haistmiselundeid ja raul ajab selle jälgi, nina
taeva poole, keerutades ennast üha sügavamale tänavaterägastikku, vahepeal
sattudes turistikohtadesse ja aeg-ajalt avastades ennast kitsastest pimedatest
alleedest, kus väikesed sabata koerad kisklevad määramata päritoluga
lihatükkide kallal. Selles tänavate labürindis ununeb aeg ja koht, ning raul
jalutab seal ringi, uudistades, põigeldes rollerite vahel ning tundes taas üle
pika aja iga keharakuga, et ta on, elab ja hingab.
Kusagil
tänavate sügavuses leiab raul lopuks ka pisikese toiduurka, kust ta saab omale
30 000 dongi (1 euro) eest korraliku portsu keedetud riisi lihaga, ning kus
leti taga teda kogu söömise ajal piiluvad altsilma kolm tüdrukut ja itsitavad
kontrollimatult. Ära minnes
proovib raul tänamiseks oma nappi vietnami keeleoskust ja tema cám ơn kolab nagu kamoon,
ning tüdrukud jäävad temast maha, naerukrampides põrandal püherdades.
Hotelli
tagasi jõudes broneerib raul omale igaks juhuks mai alguseks ka kahepäevase Halong Bay
laevatuuri koos ööbimisega
laeval. Kui on aeg valida, kas maksta üksi kogu kajuti eest või seda jagada
võhivõõraga, siis raul kehitab õlgu ja ütleb, et on nõus jagama ka, sest mis
saaks ikka valesti minna, eks?
Oma veast saab raul aru alles hotellitoas ning uinudes
saadab ta igaks juhuks taeva poole valimatult kõikidele jumalustele palve, et
Anthony püsiks kurat Bangkokis, mitte ei otsustaks ootamatult Hanoisse pidu
jätkama tulla.
Kommentaarid
Postita kommentaar