reede, 14. märts 2014

Uuesti teele minemisest

On pooleli jäänud asju, mida ei unusta.

2013. alguses käisid raul ja H Vietnamis. See polnud põhjalikult planeeritud reis, vaid improvisatsioon, mis sai valitud lihtsalt seetõttu, et oli lähedal Singapurile, kuhu sai odavalt lennupileteid. Vietnamisse sai mindud lihtsalt seepärast, et tundus põnev, ja raulil polnud vähimaidki ootusi selle osas.

Peale kümnepäevast Vietnamis olekut oli aeg lennata edasi Filipiinidele, ning siira kahetsustundega istus raul lennukile. Maha jäid imelised phod ja inimesed, hullumeelne liiklus ning kogu avastamata Kesk- ja Põhja-Vietnam, ning raul tundis, kuidas süda jookseb verd.

Sellest saadik on palju aega mööda läinud ning raul on saanud vahepeal hulga ringi vaadata. On hulgutud Filipiinidel ja vaadatud üle Singapur. On veedetud päevi ja nädalaid Ankaras ja Istanbulis türklastega sallide hindade üle tingidest, nauditud dim sume Pekingis ja Shanghais, jalutatud Delhi räpastel, aga kummaliselt südamlikel tänavatel, imetletud Bangalore valitsejate losse ning eksletud Hyderabadi kuningate haudade vahel. See on olnud tore.

Kuid sellele vaatamata on mingi osa raulist alati tundnud, et midagi on puudu, midagi on valesti. Kõik need on olnud töölähetused, need on alati olnud seotud töötegemise ning kolleegidega, seljakoti asemel on olnud kohver, sandaalide asemel kingad ning määrdunud t-särgi asemel pintsak. See pole see.

Ja nüüd, istudes järjekordselt Istanbuli mitmetärnihotellis, otsustab raul, et aitab. Ülikond ei saa asendada särke, kohver seljakotti, kingad sandaale, hotellid backpackerite hosteleid.

On poolelijäänud asju, mis on vaja lõpetada. On aeg minna tagasi Vietnami.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar