teisipäev, 4. oktoober 2011

Neljateistkümnendast päevast Namiibias


See algab äratusega kell viis hommikul.

Päeva plaanis on võtta vastu päikesetõus legendaarsetel punastel Sossusvlei liivadüünidel. Nende juurde saamine pole üldse mitte lihtne – kuulujutud räägivad, et kõige parem on neid vaadata päikesetõusul, kuid selleks peab startima kell 5.50 ning ööbima ühes kahest laagriplatsist – kas Sesriemis (kus meie olime) või Sossusvlei Country Lodges. Sellisel juhul lubatakse sind Sossusvlei juurde minevale teele kümme minutit varem enne üldist publikut.

Telk koos, võetakse ennast sappa ja kui kell kukub, hakatakse 60-kilomeetrist kiiruspiirangut ignoreerides uhama mööda sirget asfaltteed, püüdes samal ajal vältida igal pool ringi kalpsavaid springbokke ja teisi sarvilisi.

Düüni juurde jõuab korraga terve kolonn autosid, kust pudeneb välja metsik kogus turiste, kes kõik on võtnud pähe mõtte ronida hiiglasliku punase düüni otsa päikesetõusu vaatama. Raul vaatab düüni 150-meetrist kõrgust ja mõtleb, et mis see siis ära ei ole, et ta on juba roninud samasuguse düüni otsa, tassides lumelauda ning kandes jalas lumelauasaapaid. K. ja A. ilmselt mõtlevad sedasama, kuna nemad otsustavad edasi liikuda joostes.

Raul jõuab neile järele üsna varsti, kui nad hingetult seisma jäävad ja lõõtsutades natuke verd köhivad. Ilguks hea meelega, aga raulil endalgi on hing niidiga kaelas ja selja taha vaadates paistab, et seal tuleb järgi üks ütlemata pikk kolonn turiste, kes kõik kipuvad kohe-kohe ära surema. Ronimine mööda düüni harja on uskumatult petlik ja umbes kaksteist korda raskem kui pealtnäha tundub. Kui tahate ise kunagi seda proovida, siis võtke kaasa hea süda ja kopsud. Soovitavalt mitu komplekti.

Päikesetõus Sossusvleis paneb meid mõistma, kui väga on Namiibia meid ära hellitanud. Legendaarne päikesetõus ei ole meie jaoks midagi väga erilist, jäädes tõtt-öelda väga kaugele Damaralandi päikesetõusu ja –loojanguga meie Granitenkopfi laagriplatsil Twyfelfontaini kandis. Niipea, kui sündsus kõigi miljoni saksa turisti ees lubab, paneme  oma fotokad kokku ja sörgime mööda düüni külge alla nagu ida-euroopa turistid ikka. Natuke on selja taga tunda halvustavaid pilke, kuid niipea, kui me oleme all, tullakse riburadapidi samamoodi järgi.

Viimane turistiobjekt – Sesriemi kanjon. Sesriem on kilomeetri pikkune ja kolmekümne meetri sügavune kanjon, mis on vabalt ligipääsetav kõigile. Aja auto kanjoni servale ja mine vaata ümber varinguohtliku serva alla – ei turvapiirdeid ega valvureid ega vaateplatsi. Ise ronid, ise vastutad. Kui kukud kraedpidi alla ja murrad kaela, oled ise süüdi. This is Africa.

Sesriemist tagasi Windhoeki poole sõitma hakates tekib probleem, et kõigi neelud käivad sooja õunapiruka järgi. Lähim pagar on kaheksakümne kilomeetri kaugusel, mis Namiibia mõistes tundub olevat kiviga visata, ja nii tehaksegi marsruuti pisike haak sisse.

Windhoeki jõudes on veel viimane võimalus külastada kohalikku turgu. Raul näeb gruppi himbasid ja kükitab nende juurde maha ning läheb umbes viis sekundit, kui tema käed ja kael on täis riputatud erinevaid kirevaid keesid ja käevõrusid. Hinnad on kõrgemad kui Opuwos ja tingimine karmim ja raul lõpuks lahkub sealt järjekordse vidinaga, jättes himbadele suure koguse sularaha.

Okuhepa’, suruvad raul ja himba naine lõpetuseks kätt, ning himbade hele naer  jääb rauli saatma kogu teel tagasi Londiningi külalistemajja.

Raul ja A. viivad ka auto tagasi ning see läheb üllatavalt vahejuhtumiteta, kuigi A. on kogu päeva sõitmisest nii segi, et ei tee vahet, kummal pool teed sõita, kellele teed anda ja teeb selliseid surmavaid manöövreid Windhoeki liikluses, et rohkem kui korra mõtleb raul autost väljahüppamise peale.

Õhtusöögiks on krokodilli- ja jaanalinnuliha ning raul närib grillitud sebratükki, mis on umbes sama väntske ja naudingut pakkuv nagu eelarveläbirääkimised.

Ning, sellel viimasel Namiibia päeval algab väike vihmahooaeg, ning kogu Windhoek upub vihma kätte. Aklimatiseerumine Eesti kliimaga missugune.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar