Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuchingist (2)

Järgmiseks hommikuks on plaanid selgunud. Kuna Kuchingiga ollakse tutvunud, siis nüüd oleks vast mõistlik järgmisena tutvuda kogu Sarawaki osariigiga. Sarawak, üks Malaisia osariik Borneos (teine on Sabah), pindalalt sama suur kui kogu poolsaarel asetsev Malaisia osa, koduks paljudele hõimudele ja loomadele ja putukatele ja mutukatele. Kui juba siin ollakse, on vaja sellest osa saada ja seetõttu planeeritakse järgmised kaks päeva niimoodi, et saaks käia Kuchingi lähedal asuvas Sarawaki kultuurikülas ning kindlasti näeks kohalikke orangutange Semenggohi looduspargis. Lõpptulemusena elavadki orangutangid ju Borneos, et natuke piinlik oleks neid nägemata ära minna. Nagu läheks külla, kus elavad su sugulased, ning lõpuks hiiliks minema neid nägemata. Plaani esimene osa algab sellega, et raul püüab leida taksot kultuurikülasse. Kultuuriküla asub ca 1 tunni kaugusel Kuchingist ja kuna tegemist on ühe peamise turistiatraktsiooniga, siis on selge, et sinna ühistranspordiga minna ei saa k...

Kuchingist

Raul avab silmad kell kaksteist päeval. Häguselt mäletab ta, et kunagi äratus helises ja ta tagus telefoni vastu põrandat senikaua kuni see vait jäi ja mõtles, et magab veel kaks minutit Ja nüüd paistab, et on päevaga krõõska. Moi asjatab allkorruse restoranis ja teeb üllatunud näo kui raul ja M välja venivad. Ta oli arvanud et turistid on kas juba läinud nii, et ta neid ei näinud, või on oma tuppa ära surnud. Restoranikülastajad, kellest enamik paistavad olevat püsikunded, irvitavad varjatult. Nähes, et raul ja M sätivad minekule, hoiatab Moi neid ette et võib tulla natuke vihma, et kas raulil vihmavari on. Raul kehitab õlgu et ei ole, aga ega see teda ka ei morjenda, ja hõikab rõõmsalt lahkudes et eks nad kuivavad ära, mis see väike vihmasabin ikka teeb. Moi vangutab natuke pead, aga ei hakka lolli turisti ellu sekkuma. Tänava peal saalivad tundmatu margiga autod – nagu välja tuleb, tehtud kõik Malaisias. Ilm on lämbe, taevas pilves ja nii raulil kui M-l on kergekujuline ku...

Teekonnast Kuchingi

Raul nõjatub vastu Singapuri metroorongi seina ja unistab, samas kui metroo viib teda ja M-i Changi lennujaama poole. Singapuris oldud päevad on olnud meeldivad, ja raul muheleb omaette. Ta meenutab vaaterattaga sõitmist, kus nad jagasid gondlit kolme hindust epupepuga, kes klõpsisid endist selfiesid kogu tunnise sõidu jooksul, mil ümberringi avanesid imelised vaated üle linna. Ta mõtleb Orchard Roadil jalutamisest ja sellest, kuidas seal lapsed ajasid taga tuvisid ning ümberringi särasid miljonid tuled. Talle meenuvad Gardens by the Bay rohelised aiad ja sealsed hiiglaslikud klaaskasvuhooned, mis on täis erinevaid taimi üle maailma ning kuhu on ehitatud hiigelmõõdus taevamets – hiiglaslik kunstlik kosk, mis langeb kümnete meetrite kõrguse paksu rohelusega kaetud tehismäe otsast alla, pritsides maailma märjaks. Ta uneleb jalutuskäikudest hiinalinnas ning väikestel Singapuri hämaratel alleedel, mis on täis naeratavaid inimesi. See on olnud nagu kohati väsitav, aga ilus taaskohtumi...

Taas Singapuris olemisest

Singapuri hiinalinna südames asuv Chic Otel on omamoodi põnev koht. Näiteks on seal hostelivoodid, mida on võimalik eraldada toast kardinaga, mis on märkimisväärne eelis peaaegu kõigi teiste hostelite ees, kus ralil on õnn või õnnetus olnud viibida. Voodite jalutsis paiknevad telekad, kust väidetavalt peaks nägema tervet hulka filme, kuid näitavad vaid pornot (M puhul) või geipornot (rauli puhul). Toakaaslased on üldiselt ebasotsiaalsed ja nendest enamiku esivanemad on olnud tõenäoliselt hobused, vähemalt arvestades nende pideva hommikuse äärmiselt valju ringitrampimise järgi. On ka kodanik, kes alustab kell kuus hommikul kohvri pakkimisega – heli järgi tundub see toimuvat nii, et kodanik pakib kaasa võetud tuhat kolisevat eset ükshaaval eriti valjusti krabisevasse hõbepaberisse, viskab need metallkohvrisse segamini, tõmbab kinni maailma kõige valjema luku, vannub valjult, tõmbab luku lahti, kallab kohvri tühjaks, pakib kõik esemed individuaalselt lahti ning alustab uuesti. Hosteli v...

Teekonnast Singapuri

Raul ja M lõpetavad pakkimise napilt enne lennuki väljumist.  Seljakott on arusaamatult raske, või lihtsalt pole enam õlad harjunud seljakotti kandma, või on kaasa võetud mingit joga, mida tegelikult vaja pole. Vaataks üle, aga aega pole. On reede õhtu ja raul on just jooksnud kontorist koju, et mingid suvalised asjad kotti visata ja punuma panna. Seljakotid lähevad selga, uks lukku ja raul ning M astuvad jahedasse Tallinna õhku, valmis alustama oma reisi. Trepi kõrval muliseb vaikselt tuttav veelomp, mis kunagi oli lumekuhi. ’Ma nüüd lähen,’ informeerib raul loiku. Mullmull, teeb vesi salalik-ükskõikselt ning raul ja M sammuvad minema, plätserdades oma kergete kesksuviste jalanõudega mööda hilissügiseselt märga ja lumist asfalti. Viis minutit hiljem tunneb raul kahtlast niiskust. Asja uurides selgub, et ootamatult on papu talda tekkinud kena auk, kust vaikselt imbub vett sisse. ’Ära põe, kebi edasi,’ pomiseb veeloik papu seest. ’Ma tulen kaasa.’ ’Mine põr...

Veest

'Appi, ma olen vesi!' hüüab natuke loppis moega vettinud lumekuhi trepi kõrval kui raul hommikul õue astub. 'Pole hullu, varsti oled sa tagasi,' lohutab raul trepist alla astudes. 'Hah, tegelikult olen ma jää,' hõiskab lumi võidurõõmsalt kui rauli kingatald tabab veeloigu all peituvat jäist teekatet ning ta on sunnitud tegema heroilise selgarebestava pingutuse et püsti jääda. Peaaegu tal see isegi õnnestub. 'See sinust küll nüüd ilus polnud,' märgib raul, ajades ennast püsti ja ropsides riietelt lobjakat. 'Näksi muru,' vastab lumi ja tilgutab raulile puude otsast pähe külma sulavett, mida on ohtralt rikastatud varese kõhulahtisusega. Raul ja lumi irvitavad vastamisi ja ta sumpab läbi lobjaka kontori poole. Kohati kipub vesi minema üle kingaserva ja lirtsuma varvaste vahel ja värskete talverehvidega autod kruiisivad õnnelikult mööda Tallinna tänavaid, kastes õnnetud jalakäijad üle pruuniseguse märja ollusega. Kontoris raul kallab k...

Lumest

Raul astub hommikul maja uksest välja ja seisatab. Eilne kuldsete lehtedega kaetud maailm on asendunud märja valge lumise maastikuga. Raul põrnitseb õue. Trepi kõrvale on keegi lükanud kokku suure kuhja lund ja see põrnitseb teda vastu. 'Ma põhimõtteliselt vihkan sind,' konstateerib raul lõpuks. 'Ma tean,' on lumi nõus. 'Sinu eest ma kunagi põgenesingi Aasiasse,' ohkab raul. 'Jah, aga oled tagasi sina ja olen tagasi ka mina,' noogutab lumi. 'Kas sa ära ei tahaks äkki sulada?' küsib raul lootusrikkalt. 'Kas sa perse ei tahaks äkki minna?' pärib lumi vastu. Raul ohkab veel korra sügavalt ja astub trepilt alla. Jäine teepind libiseb ta jalge alt ning ilma tseremoonitsemata lendab raul otse lumehange. Hellalt mähib pehme vettinud lumekuhil rauli oma niiskesse embusesse, pugedes krae vahelt sisse ning täites suu ja silmad jaheda pehme massiga. Raul puristab ja ajab ennast lumekuhja naeru saatel taas püsti ja seab sa...