Mitmekesi maailmas (Murphyst rääkimata)

Raul on üsna tuttav eneseisolatsiooniga oma kodus, kus sind ümbritseb tuttav keskkond ning võttes arvesse tema tavapärast tubaselt antisotsiaalset elustiili, siis tavapäraselt pole tal nagunii vahet et kas ta on karantiinis või mitte. Toit tuuakse koju ja kui tahad värsket õhku hingata siis kondad kusagil metsas ringi, tööd teed nagunii distantsilt, nii et vahet ju pole. Kui aga pead olema mingisuguses isolatsioonis keset reisi, siis see on sootuks midagi muud. Sinu elu on tilluke tuba väikese rõduga, toitu tellida on märgatavalt keerulisem ning võimalused meelelahutuseks on tunduvalt ahtamad. Lisaks sellele veel ka teadmine, et kuigi sa ei tee midagi erilist, siis iga päev toob reisi lõpu vääramatult lähemale. Õnneks kogu selles teemas kõige väiksem mure on COVID ise, kuna nii raul kui M paranevad märkimisväärse kiirusega, kuigi testid endiselt näitavad ebameeldivaid kahte kriipsu. Ja kui raul ja M parajasti ei vedele voodis ja ei vaata Netflixist ja Amazon Primest sarju, mis mo...

Raul ärkab kaugelt liiga hilja. Kell on kolmveerand kümme ja nad peaks veerand tunni pärast lahkuma, et kolida ümber teise ööbimiskohta Salernos. See ööbimiskohtade vahetus on tulnud seetõttu, et Salernos lihtsalt polnud ööbimiskohti rauli soovitud perioodiks, mistõttu nad peavad kondama erinevate rendikorterite vahet nagu kodutud – veel üks väike meeldetuletus, et Itaalias turismi tippajal ei saa reisida päris nii nagu Aasias. Samuti tekitab probleeme see, et kui Aasias on tavapäraselt võimalik olla toas kuni 12.00, siis Itaalias eeldatakse, et sa korjad oma kodinad kokku kaks tundi varem ning ka toa saab kätte heal juhul kell 14.00 või hiljem. Niisiis loobivad raul ja M oma tavaari seljakottidesse ja astuvad Salerno hommikuselt kuumadele tänavatele, et kusagilt kohvi leida. Hommikusöögi ja kohvi leiavad nad nurgapealsest Ameerika-stiilis üsna inimtühjast kohvikust, kus serveeritakse maailma kõige maitsetumaid pannkooke koos pooltoore munaga, nii et raul saab oma hommikusele kergele...

Kell on viis hommikul kui raul seisab Urineerimise Alleel ja vaatab kukega tõtt. Kõik oli olnud kena – ta oli ärganud, tundnud, et on vaja minna, veeretanud ennast allkorrusele ja sikutanud jalga püksid ja särgi juhuks, kui ta mõne inimesega peaks kokku saama. Inimestega ta kokku ei sattunud, küll aga on siin nüüd see sindrima kukk, istub madala kivimüüri peal, kohevad suled turris ja vaatab teda süüdistava pilguga, kuni ta tühjendab põit kohas, kus viinamarjaväädid läbi tänavakivide on murdnud. Raul tõmbab püksiluku kinni ja noogutab kukele, nagu üks mees teisele. ’Ära siis kellelegi ütle, eks?’ ütleb ta vandeseltslaslikult ja hakkab astuma tagasi kodu poole. Tema selja taga heidab kukk pea kuklasse ning tema kiremine kajab valjusti nagu õhualarm ja süüdistavalt nagu avaliku arvamuse hukkamõist. Kui ka M kunagi ärkab, sätitakse ennast vaikselt liikuma. On väike hägune lootus, et äkki vastab AirBnB omanik varahommikul rauli saadetud meeltheitvale sõnumile vannitoa ukse osas j...

Kui ööbimised on kuni kojuminekuni broneeritud, hakkab raul broneerima praame ja busse. Neid on aga väga napilt ja raul ehmatab – pole nagu väga kasu öömajadest, kui sa füüsiliselt ei saa sinna kohale, kuna kõik transpordivariandid on täis broneeritud. Kiirelt valib ta välja enam-vähem viimased praamipiletid Itaalia portaalist, sisestab krediitkaardiandmed ja saab vastuseks itaaliakeelse veateate. Kurat. Itaalia IT laguneb, rahvusvahelised portaalid toimivad hästi, kuid niipea, kui pead midagi tellima kohalikelt saitidelt, on kõik pekkis. Niisiis otsib raul järgmise saidi ja proovib uuesti broneerida. Sisestab andmed, uus veateade. Kuradi kurat. Proovib kolmandat, taas veateade. Kuradi kuradi kurat. Limoncello hakkab otsa saama ja raul on stressis. Nad peaks järgmisel päeval Sorrentost lahkuma, kuid nad ei saa, sest puuduvad igasugused transpordivõimalused. Internetifoorumid räägivad hiiglaslikest bussijärjekordadest ja praamidest, mis on tuugalt täis ning raul vannub ja manab Itaa...

 Sorrento AirBnb korter on mõnus ja raul ärkab hommikul väljapuhanult. Kerge konditsioneerikülmetus annab endiselt tunda, kuid peale seda, kui raul on veetnud pool tundi kuuma duši all, kaob seegi mure. Mõnusa voolava vee alt välja tulles avastab ta korteris ühe väikese probleemi – vannitoas puudub korralik ventilatsioon ja nüüd on elutuba kõik veeauru täis, kuna lükanduks vannitoa ja elutoa vahel on lahti vajunud. Raul proovib ust koomale tõmmata, aga paistab, et see on natuke katki – ainuke võimalus, kuidas ust tõepoolest korralikult kinni saab, on seda jõuga tõmmata ja seejärel seestpoolt lukustada, muidu vajub, sunnik, lahti ja kõik elutuppa kuivama riputatud riided lähevad uuesti niiskeks. Samas see on märkimisäärselt väike probleem, sest Sorrento on ilus ja raul ja M on otsustanud minna lihtsalt ujuma ja mitte võtta ette mingeid kilomeetritepikkuseid matkasid. Paraku selgub, et Sorrento ainuke rand on paksult rahvast täis ja räpane ning kuna sealsamas kõrval on paadisadam...

Varahommikul pakivad raul ja M seljakotid, jätavad võtmed Giuseppe majahoidjale ning hüppavad Transvesuviani rongile, mis viib läbi Pompei ja pisikeste linnakeste Sorrentosse. Rongipiletid kohalikel reisidel on müstiliselt odavad Euroopa kohta – Pompeisse on pilet 2.80, sealt edasi Sorrentosse veel 2.40. Muidugi on lisaks kohalikule rongile ka turistidele mõeldud kallim Campania Express, mis tuleb koos õhukonditsioneeri ja mugavate istmetega, kuid kes ikka tahab sõita mugavalt, kui on võimalik sõita odavalt. Rongis on pea kõrvulukustav lärm, kus ümberringi kõik itaallased omavahel räägivad ekstra kõrgetes toonides ja turistid vaatavad selles lärmis natuke jahmunult ringi. M, kes tunneb ennast peale mitut päeva vähest und ja külmi magamisöid natuke kehvasti, paneb omale kõrvatropid kõrva, kuid vähemalt ei jää magama. Pompei peatusesse jõutakse 40 minutit hiljem ja päike kõrvetab nagu leeklambiga. Seljakotid jäetakse pagasihoidu, 8 euro eest renditakse audiogiid ja kuna raul on etten...

Raul on küll õhtul timminud konditsioneeri natuke leebemaks, kuid Itaalia konditsioneeridel on oma mõistus ja tegusoovid, nii et hommikul on endiselt külm nagu hundilaudas ja üldse mitte selline meeldiv suvine temperatuur, mille raul enda arust on konditsioneeri programmeerinud. Ettevaatlikult ronib raul voodist välja, avab rõduukse ja avastab, et kui üldse võimalik, siis väljas on veel kuumem kui eile. Kuna eelnev pikk päev on mõjunud nii rauli kui M erinevatele kehaosadele kurnavalt, on nad mõlemad nõus, et teevad teise Napoli päeva natuke rahulikumalt. Muidugi nüüd kus raul on juba kaotanud kihlveo itaallaste lubatud aegadest kinnipidamise osas, saabub hommikusöök pool tundi hiljem, mistõttu kipuvad nad jääma hiljaks oma broneeritud sissepääsuajale Castell Dell’Ovosse, nii et meeldiva rahuliku jalutuskäigu asemel lasevad raul ja M metroojaama ja sealt edasi kerget sörki. Taevas Napoli kohal on erksinine nagu ka uimasel lainetav Vahemeri ja Castell Dell’Ovo hallid müürid pakuvad se...

Raul ärkab selle peale, et jube külm on. Sikutab ta lina peale mis sikutab, ikkagi on tunne nagu mässaks tema ümber kergekujuline lumetorm, mis puhub lina pealt ära. Avanud ühe väsinud silma, saab saladus selgeks – kuna Giovanni on paigutanud nende toas õhukonditsioneeri otse voodi kohale, siis see on öö otsa jahutanud tuba arktilistele temperatuuridele ja lina alt lõdisedes välja ronides tunneb raul esimest kipitsust kurgus – selge märk algavast fataalsest kopsupõletikust ja lugematutest iga avaliku köhatusega kaasnevatest probleemidest. Raul uurib natuke, et kas M on veel elus, ja tundub, et tal on eluvaim küll veel olemas, kuid sinakate huulte järgi võiks pakkuda, et ta viibib sügaval krüogeenilises koomas. Raul võtab konditsioneeri puldi kätte, lülitab selle välja ja avab rõduukse, lastes sisse Napoli hommikuse lärmi, lõhna ja terakese sooja õhku. Viie minuti pärast läheneb toatemperatuur kolmekümne viiele kraadile ja M, kes seetõttu sulab üles, avab silmad ja küsib, et mis kurad...