Sellest, kuidas lennatakse juba kaheksandat korda Aasiasse

Seekord on asjade kokku panek ja teeleasumine märkimisväärselt keeruline. Vaja on lahendada probleemid, et mida võtta kaasa, kui palju võtta kaasa ning mis ilma jaoks on vaja võtta kaasa. Üldiselt onju küll Aasias on soe, kuid võib esineda ka jahedamaid kohti. Aruteluküsimus, et kas ette võiks juba arvestada sellega, et satutakse koroonaviirusekarantiini ning mida selleks on vaja. Raul poeb või nahast välja, et M seekord ei tiriks kaasa autoakut või kahte, aga ta on kaotamas lootusetut võitlust.

Riietuse osas raul lõpuks eeldab, et soojema riietuse jaoks kärab vana fliis ka, millega ta on mitu korda varem ka juba Aasias kooserdanud. M omakorda on seekord otsustanud hea välja näha ja on investeerinud aktiivselt kodumaise majanduse toetamisse ning ostnud omale maksimaalselt fäänsi pusa, eesti disain ja puha. Raul leiab veel kapist paki kõrvatroppe ja libistab need taskusse – elu on teda õpetanud, et kõrvatropid on vältimatult vajalikud kui lennukis natukenegi magada tahta. Lisaks loobib kotti veel mõned T-särgid ja lühikesed püksid ja kuulutab omapoolse pakkimise tehtuks ja läheb vaatab, mida M teeb.

M proovib meeleheitlikult liitrist vedelike jaoks mõeldud kotti kokku suruda, kuna sinna sisse on hinnanguliselt pressitud vähemasti viiskümmend pudelit ja pudelikest kogumahuga paar liitrit erinevaid müstilisi vedelikke, mille otstarbest raulil on ainult väga hägune ettekujutus.

„Miks sul hambapasta kaasas on?“ tunneb raul viisakalt huvi.

„…“ vastab M.

„Saame ju kohapealt ka selle osta, või siis lennujaamast, pole ju probleemi, miks seda praegu kaasa vedada“ arvab raul.

„…“ arvab M, ja viskab hambapasta välja. Raul uurib edasi ja leiab umbes kolm topsikutäit käsi desinfitseerivat kreemi. Imestunult vaatab ta M-le otsa.

„Koroona, peab kõike desinfitseerima,“ selgitab M. Raul ohkab.

Raul uurib veel ühte ja teist ja pakub abivalmilt omapoolseid mõtteid, mida kõike oleks mõttekas tegelikult maha jätta, et M seljakoti raskust kergendada kuna, noh, ei ole ju mõtet pisikesel naisel tarida kümnekilost seljakotti.

Lennujaama jõutakse siis natuke hiljem, kaasas kõik needsamad pudelid mis alguses, miinus hambapasta. Seljakoti raskuse küsimus on lahendatud sellega, et kõik vedelikud on ümber tõstetud rauli seljakotti.

Selle vastuseks on raul vaikselt smugeldanud eluohtlikud relvad nagu küünekäärid vaikselt M seljakotti, kuna tema oma seljakotist on erinevatel aegadel vähemalt viis paari küünekääre ära rekvireeritud ning raul loodab, et kas a) käärid jäävad alles või b) äkki saab ta ise siis vähemalt kiiremini lennujaama turvakontrollist läbi.

M läheb koos küünekääridega turvakontrollist läbi libedalt nagu Lätist toodud rumm kõhtu, samas kui turvamees viskab raulile üheainsa pilgu ning naksti on tema seljakott täiendavas kontrollis. Raul ohkab ja võtab ennast sappa, kus parajasti tema ees olnud reisija seljakotist sikutatakse välja liitriseid purke mulgikapsa ja seljankaga.

„Kapsas on okei, aga supiga läbi minna ei saa,“ selgitab turvamees väsinult turistile. Turist proovib küll igakülgselt vaielda, viitab, et supp on tahe ja puha, kuid see kedagi ei kõiguta. Viis purki Salvesti seljankat jääb lennujaama uut peremeest ootama.

Raul astub turvamehe juurde ja naeratab. Turvamees avab ta seljakoti, piilub assorteeritud vedelikke, ohkab ja noogutab rauli läbi.

„Hea, et minul ühtegi suppi kaasas polnud,“ kommenteerib raul seljakotti taas kokku pakkides ja seda õlale tõstes, samas kui kontrolli poole astub habetunud näoga turist, kelle kohver on parajasti täiendavasse kontrolli saadetud. Turvamees noogutab sõnatult ja võtab habetunud turisti kohvri ette.

„Ega teil seal seljankat ei ole?“ küsib ta lootusrikkalt natuke kohmetunud moega habetunud turistilt.

„Ei, mul on borš,“ vastab turist natuke häbelikult.

Kui raul lahkub jääb õnnetu turvamees temast meeltheitva näoga habetunud turisti kohvrist boršipurke välja sikutama.

Kohe peale turvakontrolli märkab raul apteeki ja hüppab sealt läbi, et osta hambapasta. Õnneks on väikesed hambapastatuubid kohe sealsamas sissepääsu juures ja pikemalt vaatamata haarab ta sealt väikese tuubi, maksab kassas ära ja leiab M eesti disainipoest. Õnneks enne suurema šoppamise algust algab lennukile minek, ning raulil õnnestub M sealt ära vedada enne, kui tehtud saab pöördumatu kahju nende finantsseisundile.

Lennujaamast läbi õue Helsingisse mineva lennuki poole kõmpides avastab M väikese probleemi, nimelt eesti disain võib olla küll kena, kuid soojendab see sama palju kui auklik kalanahk ja M tõmbab ennast krõnksu. Lennukisse jõudes teeb raul strateegilise valekäigu ja teeb sellekohase kommentaari, M viskab talle mõrvarliku pilgu ja lööb pea ära, peale mida edasine reis Helsingisse kestab mitmetähendusliku vaikuse tähe all.

Helsingis lennukit oodates desinfitseerib M aktiivselt käsi ja kõike muud, mida saab ja raul on veendunud, et M puhul on ilmselt tegemist kõige enam desinfitseeritud inimesega siinpool ekvaatorit. Singapuri mineva lennuki pardale saanud, samal ajal kui raul noogutab nende taga istuvatele tüdrukutele, desinfitseerib M ära toidulaua. Raul sätib ennast mugavalt sisse ja lennuk tõuseb õhku. Lennuk on uus ja istmed mugavad ja aknad suured, raul võtab oma e-lugeri ja seab ennast lugema. Teekond on turvaline ja lihtne, sest, noh, olles lennanud igal pool üle maailma ei ole enam midagi, mis võiks rauli lennuki pardal üllatada.

„Atsihh,“ teeb rauli selja taga tüdruk ning rauli kael ja e-lugeri ekraan kattuvad süljepiiskadega.

Raul vannub mõttes musta kurja ja vaatab ringi. Paistab, et vähemalt pool lennukit veedab enamiku aega aevastades ja/või köhides kopse välja, nagu viidaks uusi koroonaviiruse patsiente Singapuri karantiini.

Lennutunnid mööduvad ja raul ootab vältimatut surma läbi eksootiliste haiguste. Kui lõpuks aga paistab, et vist lähitulevikus siiski vikatimees ei tule, niheleb ta natuke ja proovib magama jääda. Mootorimürin aga on natuke ärritav ja raul mõtleb, et oleks tore, kui tal oleks kõrvatropid.

Oi, kurat, aga on ju ja ta pistab käe tasku ja sobrab seal ringi, aga mida pole, on kõrvatropid. Raul vajub mõttesse.

Ahjaa, õigus. Tropid sai pandud pükste taskusse, aga püksid said ära vahetatud enne lendu. Niisiis on tropid kenasti tagasi kodumaal ning raul lennuki mootorimürinaga üksi.

M ta kõrval hakkab säbelema ja ütleb, et ta läheks peseks hambad ära, et kas raul saaks talle lennujamast ostetud hambapastat anda. Raul sikutab selle kotist välja ja ulatab M-le, kes kaob sellega ära wc poole. Naasnud, ulatab ta hambapasta raulile.

’Imelik hambapasta, nagu mingit maitset polnud,’ ütleb ta.

Raul mõtleb ka, et noh, kui juba siis juba, läheks peseks ka hambad ära ja vaatab tuubi oma käes. 

Tuubi peale on kirjutatud mingid imelikud sõnad ja ta kissitab silmi, et lennuki poolvalguses neid välja lugeda.

’Intiimgeel,’ selgitab tuubi peal olev silt.

Sa kuradi kuradi kurat. Raul on kiirustades hambapasta asemel ostnud apteegist libestit.

M vaatab teda ootavalt.

„Lähed ka hambaid pesema siis?“ küsib ta.

„Eeee, ma vist…. eee… ma tegelikult vist ikka ei lähe,“ pomiseb raul ja proovib libestituubi vaikselt ära sokutada. Selle aja peale aga on M pilk muutunud kahtlustavaks ja raul mõistab, et kergema karistuse huvides on ilmselt kõik puhtsüdamlikult üles tunnistada nagu asjad on.

Edasine reis jätkub mitmetähendusliku vaikuse saatel.

Kusagil Pakistani kohal tabab lennukit turbulents. Inimesed ja asjad lendavad siia ja sinna, kõik koliseb. See kestab päris jupp aega ning kui olukord lõpuks rahuneb, hõigatakse, et lennukis inimene vajab meditsiinilist abi, et kas pardal on mõni arst. See pool lennukist, mis pole kogu aja köhinud ega aevastanud, tõuseb püsti – paistab, et lennukis ongi lisaks raulile ja M-le ainult haiged ja arstid.

Raul, olles rahuldunud sellega, et vähemalt arstiabi on käepärast kui ta peaks hakkama ära koolema, sulgeb silmad ja vajub mingisse kahtlasesse poolunne. Ärganud sealt kusagil India ookeani kohal, tunneb ta hirmsat pissihäda ja läheb wcsse.

Samal ajal kui raul tegeleb aktiivse põietühejendusega tabab lennukit massiivne turbulents. Proovides meeleheitlikult kusagilt kinni krabada ei ole raulil aega enam täpselt sihtida, ning turbulentsi lõppedes on saanud Finnairi lennuki wcst midagi, mis meenutab Tai rongi katkise laelambiga wcd kell neli hommikul, kui seal on sada meest käinud ennast kergendamas. Raul ohkab, kuid pole väga palju, mida ta teha saab. Õnnetult tagasi oma kohale lontides näeb raul, et M on ärganud ja proovib meeleheitlikult oma kinnijooksnud meelelahutussüsteemist midagi vaadata.

„See reis ei lähe mul hästi,“ konstateerib raul.

„Proovi libestiga hambaid pesta, see aitab,“ arvab M abivalmilt.

„Desinfitseeri oma meelelahutussüsteem ära, äkki see aitab sellel tööle minna,“ arvab raul omakorda ja sikutab välja oma e-lugeri.

„Atsihh,“ teeb tüdruk rauli selja tagant ning lugeri ekraan kattub taas tillukeste süljepritsmetega.

Sada tuhat aastat hiljem maandub lennuk lõpuks Singapuris ja raul ning M veerevad sealt välja, koosnedes peamiselt väsimusest ja halvast tujust.

Õnneks ootab neid vastas Arnulfo – poiss, kellega raul kohtus kunagi Ida-Timoril ning kellest on saanud aastate jooksul omamoodi perekonnasõber. Arnulfoga koos ootavad kaks jääkülma kookospähklit.

Ja seal, hingates Singapuri tuttavaid lõhnu ja luristades külma kookospähklivett, tuleb rauli vaikselt ja tasapisi elu tagasi. Koos leitakse üles ööbimiskoht, koos maandutakse kohalikule toiduturule kalasuppi helpima  ning enne kui raul arugi saab, on käes õhtu ning lennusõit on ununenud.

On ainult Aasia, mõõtmatu ja soe ja sõbralik ja täis lugusid.