Sellest, kuidas jõutakse Bukit Lawangi

Päikesetõus leiab rauli ja M sõitmas Singapuri lennujaama poole. Raul on enamvähem maganud, M seevastu vaevleb endiselt ajavahe käes ning on saanud ka sel ööl vaevalt paar tundi magada ja ta on natuke zombie. Koroonaviirusepaanikat lennujaamas kusagil ei ole, mõned inimesed kooserdavad maskidega ringi, natuke rohkem on käte desinfitseerimisvahendeid avalikult kättesaadavad kuid keegi kusagil termomeetriga ligi ei tiku.

Rohkem kui koroonaviirus tekitab raulile muret tema seljakoti kaal. Jetstar, mis peaks rauli ja M viima Medani, on korduvalt rõhutanud, et käsipagas ei või olla raskem kui 7 kilo, mille peale raul muidugi on vilistanud – tarides kaasas 3 kilo eest sülearvutit, akupankasid ja erinevaid vajalikke juhtmeid ei õnnestu tal kuidagi oma pagasi kaalu alla 7 kilo saada, ning ülekaalu eest on ette nähtud karmid lisatasud. Seetõttu, kui raulile viidatakse, et ta oma seljakoti kaalu peale asetaks, jätab ta mõttes hüvasti märkimisväärse summaga.

Kaaluja ei viska isegi pilku kaalunumbrile, mis näitab üheksat ja poolt kilo, paneb rauli seljakotile punase lipiku ja ongi kogu moos.

Huvitava innovatsioonina on Singapuri lennujaamas pagasikontroll vahetult enne lennule pääsemist. Raul ja M lähevad sealt läbi muidu kenasti, kuid nad on unustanud, et neil on kaasas ka poolteist liitrit vett kahes pudelis, mille osas viidatakse, et sellega läbi ei saa. Raul küsib, et mis ta peaks veepudelitega tegema ja talle öeldakse, et ta võib vee ära juua ning siis peale pardakaardikontrolli olevast veeautomaadist uuesti täita. Raul mõõdab pilguga vahemaad – turvakontrolli lõpust veeautomaadini on umbes viisteist meetrit, ehk ta peab jooma poolteist liitrit vett, astuma umbes kümme sammu, näitama pardakaarti, astuma veel kümme sammu ja siis oleks ok pudelid uuesti täita. Turvamees kehitab õlgu - reeglid on reeglid - ja ohates keerab raul pudelitelt korgid maha.

Medani minev lennuk on tublisti vatti saanud Airbus, kus mõned tuled natuke logisevad ja istmetelt on nahk ammu maha hõõrdunud. Pagasiriiulil on ruumi vähe ning kui raul jõuga oma seljakotti sinna pressib, tuleb sealt lahti üks vahetult enne pardaleminekut uuesti veega täidetud pudelitest, mis tabab rauli kirurgilise täpsusega otse silma, nii et rauli Indoneesia trip algab ühesilmalisena.

Lend tõuseb kiiresti lendu ja alla avanevad suurapärased vaated üle Singapuri ja sinise mere ning eemal paistab Malaisia rohelus. Raul valmistab ette särava sõnavõtu, mis käsitleb Singapuri, Malaisia ja Indoneesia omavahelist sõltuvust ning kuidas need kolm määravad regiooni tuleviku ja ta pöördub M poole, et tema ees särada oma ajalooliste, poliitiliste ja analüütiliste teadmistega.

M viibib sügavas unes.

Mõne aja pärast pistetakse rauli ette dokument ja palutakse seda täita – tuleb välja, et Indoneesia on rakendamas võitluses koroonaviiruse vastu uusi ja innovaatilisi meetmeid, sealhulgas seda, et kõigil reisijatel palutakse täita Bali tervisepass, kus inimesed peavad märkima ära, kas nad on terved või haiged ja mis nende aadress Balil on. Asjaolu, et lennatakse mitte Balile vaid Sumatrale, ei paista kedagi kottivat ja raul kehitab õlgu ja täidab paberi ära. Arvestades, et Indoneesia tervishoiuminister on just avalikkusele selgitanud, et Indoneesias pole koroonaviirust, kuna seda riiki kaitseb jumal ning on palunud kõigil ohtralt palvetada, et see niimoodi ka jääks, pole Bali tervishoiupaberi täitmine Sumatrasse lennates sugugi mitte kõige üllatavam asjaolu selle reisi osas.

Poolteist tundi hiljem maandutakse Medanis, kus ootab ees juba ette tellitud autojuht – noor moslemi poiss pika harali lõua otsas kasvava habemega. Bukit Lawangi sõit võtab neli tundi aega ning kuna seal pole sularahaautomaati, tuleb lennujaamas ohtralt sularahaautomaate tühjendada. Raul pigistab automaadist välja natuke üle nelja miljoni ruupia, ehk kusagil kolmsada eurot, samas kui M jõuab välja võtta natuke üle miljoni enne, kui pank tema pangakaardi ära blokeerib.

Medan paistab olevat üsna depressiivne linn. Liiklus on segapundar, korraga ukerdavad teedel autod, rekkad, tuktukid, rollerid, jalakäijad ja koerad, kes liiguvad seal ilma mingeid reegleid järgimata. Läbi Medani viiv tee on nime järgi neljarealine, kuid silma järgi hinnates on seal ridasid vähemalt kaheksateist ja raul tunneb märkimisväärset kergendust, kui nad linnast välja on saanud. Liiklus Bukit Lawangi viival teel, mis on küll kaherealine ja kuhu keegi hea huumoriga inimene on vahepeal isegi mõned pidevjooned maha joonistanud, on liiklus küll jabur, aga vähemalt mitte liiga suitsidaalne. Teed ääristavad valdavalt väikesed üsna kenasti hooldatud majad, müügiletid, kus müüakse puuvilju ja praetud kana (koos siltidega ’KFC’, kuigi KFCga on nendel lettidel sama palju ühist kui komodo varaanil õhukonditsioneeriga), aiad vaheldumisi õlipalmiistandustega ja suurte raadatud aladega, kuhu on peatselt tulemas õlipalmiistandused. Kitsal teel manööverdavad rekkad, laadungiks valdavalt kas ehitusmaterjalid või õlipalmiviljad.

Raul valmistab ette suurepärase sõnavõtu palmiõlist, selle destruktiivsest mõjust vihmametsadele ning liigirikkusele, selle majanduslikust mõjust nii regionaalselt kui globaalselt ja pöörab M suunas, et tema ees särada oma majanduslike ja regionaalsete teadmistega.

M viibib sügaval unes.

Kuna ka raul ei oska midagi paremat enam eluga peale hakata, paneb ka tema silmad kinni ja jääb magama. Mingi hetk lõpeb asfalteeritud tee ning see asendub teeaukudega ja raul ärkab rappumise peale üles. Silmi avades näeb ta, kuidas nende poole sööstab vastassuunast rekka, mille koormaks on sada tonni palmiõlivilju, kokkupõrkeni ja vältimatu surmani on jäänud loetud sekundid. Raul sulgeb silmad ja mõtleb, et kurat, pidi ärkama, et oleks lahkumine toimunud läbi une valutult, aga kui midagi ei juhtu, avab ta ühe suuna ja piilub ringi. Endiselt elus, mingi imetriki läbi on õnnestunud rekkal ning rauli autojuhil kokkupõrget vältida ning teekond jätkub.

Selliseid olukordi juhtub neljatunnise sõidu jooksul vähemalt kaheksa.

Bukit Lawangi jõutakse pärastlõunal. Linnake ise on pisike ning südalinn on koondunud Bahoroki jõe – madal, kivine ja äärmiselt selge veega jõe – kallastele. Autole on juba vastu tulnud Bukit Lawang Jungle Trekking ettevõtte omanik, kellega raul ja M järgmistel päevadel kohalikesse küladesse ja metsa kolama lähevad ning ilma pikemata pannakse plaanid paika, juuakse paar klaasitäit grenadillimahla, kühveldatakse sisse suur kogus nasi gorengi – praetud riisi – ning otsitakse üles ööbimiskoht, kuhu raul peaks oma broneeringu järgi jõudma alles märtsis. Õnneks saab asjad korda aetud kiiresti, ühe öö saab ööbida broneeritud kohas, järgmise öö kusagil mujal ning üks öö siis makstakse kunagi kauges tulevikus eeldatavalt raulile tagasi. Arvestades, et üks ööbimine maksab kuusteist eurot, siis raul liiga palju selle pärast ei stressa.

Ööbimiskoht, mille raul broneeris märtsiks.

Jõekallas ja külalistemajad warungidega. Kui tahad, võid ujuda, kui saad ujutud põlvekõrguses vees.

Ja enne kui arugi saadakse, on käes õhtu. Raul ja M jalutavad vaikselt jõekaldal ja leotavad jalgu vuliseva jaheda vee sees, samas kui jõgi on täis suplevaid lapsi ning ennast pesevaid täiskasvanuid ja väikesed ahvid vaatavad neid uudishimulikult kaldalt. Üksikud turistid jalutavad mööda sildu üle jõe edasi-tagasi ja joovad jõe kaldal olevates warungides õlut. Kui õhtu saabub, veereb üle tiheda metsaga kaetud mäenõlvade alla jõeorgu troopiline vihm ja välgunooled valgustavad ümbrust ning vihmahooaeg kallab Bukit Lawangi üle sooja paduvihmaga.

Raul ja M on ennast sisse seadnud Indah külalistemaja restoranis, mis on nende ööbimiskoha kõrval. ning mis on nende baasiks kõiges peale ööbimise. Sealtkaudu korraldavad nad oma trekkimise, giidi kui ka enam-vähem kõik muu, sealhulgas söömise. Nende ette kantakse kandikutäied praetud nuudleid ja arbuusimahla ning värskeid grenadille, mille eest kokku raul maksab naeruväärsed kuus eurot. Gekod krabistavad mööda jämedaid puupalke üles ja alla, püüdes sääski. Üksik ahv sebib mõne meetri kaugusel võsas ning metsas hõikavad linnud. Rauli selja taga on terve lauatäis kohalikke poisse kitarriga, ning õhtu edenedes pannakse kitarrile hääled sisse ning vaiksed hääled laulavad segamini inglise- ja bahasakeelseid laule, samas kui vihm trummeldab vastu õlgkatust ning eemalt kostab Bahoroki jõe vulin.