Otse põhisisu juurde

Teekonnast Kambodžasse

Päevad Don Khonel tiksuvad märkamatult vaikses Mekongi pruunikasrohelises udus kuni ühel hetkel raul taipab vaadata kalendrit ja avastab, et kuramus, nagu oli plaanis ka Kambodžat külastada seekord, aga kipub aega juba väheks jääma. Et põhimõtteliselt on valida kas jääda rahulikult edasi kiikuma, või siiski pakkida asjad kokku ning minna taas teele. Raske on kangutada ennast ja M-i lahti võrkkiigest ja lamamistoolist ja smuutidest, kuid lõpuks peale pikki sisemisi heitlusi saab see siiski tehtud
.
Minek Si Phan Donist üle Kambodza maismaapiiri on legendaarne. Internet on täis õuduslugusid inimesi täistopitud lagunevatest bussidest, hilinenud kohalejõudmistest, pettustest, susserdamistest ja altkäemaksudest piiril. Raul loeb ja mõtleb, et tema pikaajalisi kogemusi arvestades kõlab nagu tavapärane keskne bussisõit, aga ta paneb kõva taha teatud asjad mida tuleks kindlasti vältida.

Esiteks otsustatakse, et ei minda mitte otse Siem Reapi ega Phnom Penhi, vaid tehakse väike peatus pisikeses Kambodža linnakeses nimega Kratie. See peaks välistama suured probleemid, mis kaasnevad kogu päeva kestva bussisõiduga, kuna Kratie asub kenasti poolel teel Phnom Penhi, vaevalt paaritunnise bussisõidu kaugusel Kambodža piirist, ehk siis selleks ajaks peaks vereringe jalgades käima veel peaaegu aktsepteeritava kiirusega ning valu peas (tänu pidevale peaga lakkelendamisele) ning tagumikus (tänu valusatele kukkumistele) tõenäoliselt pole ületanud veel väljakannatamatut taset.

Teiseks, tuleb võimalusel vältida kurikuulsat bussi number 168, mis on teeninud internetis hellitava nimetuse ’pettusebuss’. Selleks tuleb osta pilet usaldusväärse agendi käest ning väga täpselt öelda et millist bussi sa tahad.

Kolmandaks, Kambodža viisa tuleb piiril ise teha, mitte usaldada seda bussis oleva  asjapulga kätte, kes sellist teenust mõne dollari eest pakub. Ehk siis kui buss jõuab piirile, siis vaatamata sellele, et bussis on tüüp, kes räägib kui raske on viisat ise teha – pikk tee kõndida, raske seljakott, päike paistab, piiril läheb kaua aega jms – siis seda tuleb tuimalt ignoreerida, kobida bussist välja ning ise tegutseda.

Neljandaks, Kambodža piirile jõudes on seal tervisekontroll, mida tuleb ignoreerida, kuna nad reaalselt midagi ei tee, vaid lasevad sind mingi masinaga üle mis teeb ’piip’ ja kasseerivad dollari mitte millegi eest. Raul kui tuntud ihnuskoi on otsustanud, et tema seda ei tee. Lahenduseks on taaskord tuimalt möödakõndimine.

Ehk siis laias laastus tuleb hoolikalt valida reisiagenti ning seejärel manada ette läbipaistmatult tuim nägu. Raul on veendunud, et kummagagi probleemi ei teki.

Usaldusväärse reisiagendina otsustab raul usaldada prantslast Fredi ja soetab tema käest piletid Kratiesse, 22 dollarit inimese kohta. Hommikul kobitakse pooluppunud paati mis viib rauli ja M ja veel mõned turistid saarelt ära suurele maale bussi ootama. Bussi oodates täidetakse metsik kogus pabereid, aga raul ei muretse väga, ta teab, et tal on kõik kontrolli all.

Suur buss sõidab ette, neljakümne ootava lääne turisti seljakotid loobitakse bussi ning raul ronib sisse ja kuna enamik kohti on võetud, leiab ta omale istekoha tüübi kõrval, kelle nii habe kui juuksed ulatuvad rinnuni, samas kui M leiab koha tagapool Slovakkiast pärit tüdruku kõrvale. Raul piilub kõrval olevat ekstra karvast isendit silmanurgast ja mõtleb, et oleks nagu tegemist Osama bin Ladeni  noorema vennaga, aga tuleb välja, et tegemist on hoopis Jorgega, hispaanlane, 37-aastane, kellel on bin Ladeniga küll ühiseid jooni – nimelt ei pääse ta ilmselt enam kunagi Ameerikasse, kuna viimasel ajal on ta muuseas reisinud Liibanonis, Iraanis ja Süürias. Raul igaks juhuks ei küsi täpsemalt et mida ta seal tegi. Jorge töötab muidu kinotehnikuna, tema elustiiliks on juba pikka aega olnud et ta töötab kusagil paar aastat, paneb raha kõrvale, annab lahkumisavalduse ning reisib seejärel maailmas ringi kuni raha otsa saab.

Jorgega rääkides raul ühtlasi märkab, et bussi etteotsa seinale on bussi numbriks kirjutatud 168. Kurat. Fred, tuleb välja, on ikkagi mölakas.

Ja juba tõusebki püsti kohalik kuli, kes hakkab koguma segaduses turistide passe oma kätte ja küsib igalt inimeselt 40 dollarit. Raul teab et ta võtab iga passi pealt mitu dollarit vahelt – piiril tuleb altkäemaksuks Laose pool (nimetatakse seda templitasuks) maksta 1 dollar, siis 1 dollar tervisekontrolli eest mille osas on rauli lahenduseks ekstra tuim nägu ja kiired jalad ning siis 35 dollarit viisa jaoks. Poiss ütleb et kui passid tema kätte anda, siis ta lahendab kõik mured ja komplikatsioonid ise ja senikaua saavad inimesed istuda juba Kambodžas heas restoranis ja lõunat süüa, aga kui ise viisa teha ja mingi jama on, siis buss läheb 45 minuti pärast igal juhul ära ning kedagi ei oota. Inimesed kohmerdavad ja annavad oma passid poisile ja loevad raha. 

Kui poiss rauli juurde jõuab, siis raul kehitab õlgu ja raputab pead ja poiss läheb edasi. Jorge teeb ka tuima nägu, peamiselt küll selle pärast, et tal on hetkel täpselt 35 dollarit sularahas kaasas. Raul imestab et kas puudu ei tule, aga hispaanlane kehitab õlgu ja ütleb et ju küll kuidagi ikka sujub. Üle vahekäigu kõrval paanitsevad sakslased, kuna neil pole dollareid – nemad on arvestanud, et kusagilt enne piiri ikka saavad sularaha välja võtta, aga tuleb välja et ei saa, keegi pole viitsinud sularahaautomaati keset džunglit paigutada.

Tund aega hiljem on peatus Kambodža piiril ning raul ja M ja Jorge kobivad koos mõnede teiste pioneeridega bussist välja, nende järel endiselt paanikas sakslased. Irvitavad Laose piirivalvurid  löövad rauli ja M passidesse templid ja kasseerivad 2 dollarit näo pealt – altkäemaksu summa on tõusnud käesoleval aastal - ja raul ja M ongi Laosest väljas. 

Kõndides piiripunktide vahelisel alal valmistab raul ennast ette selleks, et kohe kui keegi hakkab talle lähenema mingi ’piiks’ tegeva aparaadiga, siis ta kõnnib mööda, aga kedagi sellist ta ei näe. Ilma vahejuhtumiteta jõuab ta piiripunkti, aga seal ees on laud, kust ulatatakse raulile mingi paber ja palutakse täita. Raul mõtleb et ahsoo, no kui on vaja siis on vaja, istub maha ja hakkab täitma. Vormi lõppu jõudes peab lisama kõik tervisehädad mis tal võivad olla ja raul saab aru, et assa nuga, see oli see laud kus ta pidi hoopis mööda kõndima ja nüüd asi nihu, aga nüüd enam ei aita, käsi sirutatakse juba viisakalt dollari järgi välja. Raul laob dollari asemel lauale viimased taskupõhjas olnud 15 000 kipi enda ja M eest maksmiseks, aga poiss paneb karjuma et sellest ei piisa. Paraku on raul ootamatult rahast lage ning kaotanud oskuse inglise keelt rääkida, üksnes naeratab tuimalt ja rumalalt ning kõnnib minema hetkel, kui poiss lõpetab karjumise et hinge tõmmata.  

Ülejäänud osa läheb kiiresti – raul laenab Jorgele puuduolevad dollarid, paanikas sakslased maksavad 35 dollari asemel 40 eurot ning saavad kõik vajalikud dokumendid passi, lisaks piirivalvurid kõva lõuatäie naerda rauli ja Jorge habemete üle. Õues Kambodža poolel on ülejäänud turistid senikaua oodanud lõõskava päikese käes mingis õudses urkas mida siinmaal restorani nime all tuntakse ning on kõik natuke vettinud näoga, põrnitsedes nende ette toodud supikausse, milles paistab mingi ilge ollus. Tüüp, kes nende passidega pidi tegelema, joob piirivalvuritega nurga taga kohvi ja tal on aega küllalt.

Ja nii ongi selja taga Laos ja ees Kambodža.

Mõni tund hiljem koperdavad raul ja M Kraties bussist maha. Lai rannapromenaad Mekongi ääres, sama lai ja roheline Mekong, õhtuselt meeldiv soe temperatuur, hõikuvad tuktukijuhid juba bussi ukse ees ootamas, kusagilt eemalt imbuv tänavatoidulõhna ning raul tunneb ennast taas olevat oma sõiduvees.

Õhtu istuvad raul ja M koos Jorgega kesklinnas Mekongi lähedal, joovad Beer Angkorit ja vahetavad lõppematuid reisilugusid Aasiast, Ameerikast ja Euroopast, lahkavad poliitikat ja filme ja kirjandust, ümberringi tõuseb õhtuste grillide suits, kõrvaloleva puuviljaleti taga kooritakse suurt rohelist pomelot, inimesed jalutavad hõiklevad ja naeravad – ja alati tullakse vestluse käigus tagasi reisimise juurde.

Nii rauli kui Jorge jaoks on reisil olek - teekond, liikumine, õppimine, uute inimeste ja kultuuridega kohtumine – see aeg, kus nad on täielikult ja jäägitult elus.

Ja nii ongi läbi kaks nädalat Laose lõunapoolses osas. Selja taha jäid vaikne Vientiane ja imeline Konglori koobas, unine Savannakhet ja imeilusad Bolavani platoo kosed, iidne Wat Phou ja unelev  Si Phan Don. Kusagil seal üleval on kohad, kus sai käidud aasta tagasi – Luang Namtha ja Vang Vieng ja Mekongi pärl Luang Prabang. On veel kohti, kuhu seekord ei jõudnud – Laos on suurem kui tundub ning peidab endas rohkesti imesid ja avastamisrõõmu ja kunagi tuleb raul siia veel tagasi, et ära vaadata ka need kohad, mis on turistide teekonnast väga eemal, hõigata kaugetes külalistes inimestele sabaidee ning süüa nendega koos kauss nuudlisuppi koos Beer Laoga.

Kunagi.

Aga senikaua – aitäh Laos, see vaikne imeline riik oma naeratavate inimeste ja roheliste riisipõldude, sinetavate mägede ja aeglaselt voolavate jõgedega. Aitäh nende nädalate eest, kus ma sain hulkuda koskede juures ja sõita songthaewdega, tuul näos ja naeratus suul ja teetolm kurgus, naerda koos teiste turistide ja kohalike inimestega, süüa suurepärast toitu ja veeta tunde ja tunde Ema Mekongi ääres uneledes.

Aitäh nende nädalate eest, kus ma sain olla elus koos sinuga.

Kommentaarid

Postita kommentaar