Raul on üsna tuttav eneseisolatsiooniga oma kodus, kus sind ümbritseb tuttav keskkond ning võttes arvesse tema tavapärast tubaselt antisotsiaalset elustiili, siis tavapäraselt pole tal nagunii vahet et kas ta on karantiinis või mitte. Toit tuuakse koju ja kui tahad värsket õhku hingata siis kondad kusagil metsas ringi, tööd teed nagunii distantsilt, nii et vahet ju pole. Kui aga pead olema mingisuguses isolatsioonis keset reisi, siis see on sootuks midagi muud. Sinu elu on tilluke tuba väikese rõduga, toitu tellida on märgatavalt keerulisem ning võimalused meelelahutuseks on tunduvalt ahtamad. Lisaks sellele veel ka teadmine, et kuigi sa ei tee midagi erilist, siis iga päev toob reisi lõpu vääramatult lähemale. Õnneks kogu selles teemas kõige väiksem mure on COVID ise, kuna nii raul kui M paranevad märkimisväärse kiirusega, kuigi testid endiselt näitavad ebameeldivaid kahte kriipsu. Ja kui raul ja M parajasti ei vedele voodis ja ei vaata Netflixist ja Amazon Primest sarju, mis mo
Raul ärkab kaugelt liiga hilja. Kell on kolmveerand kümme ja nad peaks veerand tunni pärast lahkuma, et kolida ümber teise ööbimiskohta Salernos. See ööbimiskohtade vahetus on tulnud seetõttu, et Salernos lihtsalt polnud ööbimiskohti rauli soovitud perioodiks, mistõttu nad peavad kondama erinevate rendikorterite vahet nagu kodutud – veel üks väike meeldetuletus, et Itaalias turismi tippajal ei saa reisida päris nii nagu Aasias. Samuti tekitab probleeme see, et kui Aasias on tavapäraselt võimalik olla toas kuni 12.00, siis Itaalias eeldatakse, et sa korjad oma kodinad kokku kaks tundi varem ning ka toa saab kätte heal juhul kell 14.00 või hiljem. Niisiis loobivad raul ja M oma tavaari seljakottidesse ja astuvad Salerno hommikuselt kuumadele tänavatele, et kusagilt kohvi leida. Hommikusöögi ja kohvi leiavad nad nurgapealsest Ameerika-stiilis üsna inimtühjast kohvikust, kus serveeritakse maailma kõige maitsetumaid pannkooke koos pooltoore munaga, nii et raul saab oma hommikusele kergele