Otse põhisisu juurde

Reisi lõpust - viimane kommentaar

Huhh. See oli nüüd raske.

Mulle meeldib blogi kirjutada. Üldiselt on see minu jaoks reisi üks parimaid osi. Kohati on ta kurnav – sa tuled päev otsa kestnud trekkimiselt, istud õhtul oma hostelis, võtad läpaka ette – ja no ei tule ühtegi sõna. Kõik sõnad on kusagil kinni ja sa oled väsinud ja tahad lihtsalt saada kausitäie suppi ning tõmmata kusagil kerasse. Mõnikord, vaatamata sellele soovile, sa sunnid end siiski kirjutama ja mõnikord loobud ja paned arvutikaane taas kinni. Kuid alati, alati –see tunne, kui oled valmis saanud postituse ja oled sellega rahul – oh, see on hea tunne.

Väsimus pole peaaegu kunagi takistanud mind pikaajaliselt blogi kirjutamast. Mõnikord olen seda teinud päevi hiljem, kasutades märkmikusse kirja pandud märksõnu ning kribades loo mälu järgi kokku, mõnikord paar päeva hiljem, ekstreemsetel juhtudel nädal. Kui jätta kirjutamine hilisemaks, siis unustad nii palju.

Seekord oli see erinev. Kui reisi Borneo osal ei olnud kirjutamisega probleemi, siis Jaapan oli raske. Ühest küljest oli see tehnilistel põhjustel – kaotasin kohe alguses ära oma reisiadapteri ning vaatamata otsingutele ei õnnestunud seda asendada ja nii muutuski sülearvuti kaasastassitavaks kasutuks kolakaks. Teisest küljest läksid meie Jaapani-päevad alati väga pikale, nii et sageli õhtul hotelli või hostelisse jõudes ei olnud mingit jaksu midagi kirjutada. Isegi märkmeid ei jõudnud teha – minu alati kaasas olnud märkmikus laiutab peale Borneot kahvatu tühjus.

Niisiis ma mõtlesin, et eks ma kirjutan kodus. 

Ja nii ma lõpuks lõpetasingi viimase, Tokyo postituse jaanuaris, olles reisilt koju saabunud juba novembris. Kaks kuud. Jeesus Kristus. Ma kirjutasin oma lõputööd kiiremini valmis kui viimased postitused Jaapanist.

Kuid nüüd, olles viimase postituse lõpuks valmis kirjutanud, ma sain aru, miks see tegelikult nii kaua aega võttis.

Ma lihtsalt ei tahtnud et see reis lõpeks.

Viimne blogipostitus ongi alati mulle raske. See on viimane kivi müüri, millega sa tõmbad ühele etapile elus joone alla. See on hetk, kus sa paned oma mälestustes viimase reisi kenasti karpi, arhiveerid ja hakkad mõtlema uutest reisidest. Mul pole sellega kunagi raskusi olnud, kuid seekord oli see raske. Ma lihtsalt ei tahtnud jõuda sellega lõpule. Ei tahtnud vaadata iseendale otsa ja aktsepteerida et jah, ma olengi tagasi ning Bario ja Niah ja Bako ja Kyoto ja Nara ja kõik need muud kohad ongi selja taga. Nõudis palju, et seda lõpuks teha.

Kõige üllatavam vahest on, et isegi praegu, olles blogiga lõpule jõudnud, näen ma seda viimast reisi endiselt nii kirkalt nagu see oleks olnud eile. Silmi sulgedes ma tean täpselt, milline vaade oli Stepheni terrassilt üle Bario põldude. Ma suudan ilma vaevata meelde tuletada, kuidas lõhnas džungel ning miljoni pääsukese väljaheited Niahi koopas. Ma näen Osaka erksai tulesid ning Kyoto ja Nara iidseid templeid. 

Ma näen Fuji mäge – kuna meie tagasilend oli läbi Nagoya, siis  me lendasime sellest mööda. Päev oli selge ja Fuji kõrgus üle küngaste ja mägede, selle tipp helevalgelt umine. See oli imeilus vaade, parem, kui me oleksime näinud ilmselt selle jalamile sõites tol udusel päeval kui me tahtsime seda teha – viimane kingitus, mida Jaapan meile nii hoolitsevalt ja viisakalt tegi. Me istume õhtuti koos M-ga, meenutades detaile reisidest ning ma arvan, et kõigil meie sõpradel on meie jauramisest juba lootusetult siiber ja M ei väsi pärimast, et millal me ükskord Jaapanisse tagasi lähme.

Kuid see reis oli seda väärt. 

Oli tore, Borneo ja Brunei ja Jaapan. Ma nautisin neid päevi kus ma sain taas kõndida uutel radadel ja kogeda uusi kogemusi ja... elada. Reisimine on midagi, mis annab elule värvi ja ma olen tänulik, et seeläbi on minu elu muutunud üsna värvikaks – ja seni, kuni saab ja jaksab, plaanin ma elu edasi värvida.

Arigato gozaimashita, kuni järgmiste reisideni!

Raul ja M ja Osaka kindlus. Kui ma silmad kinni panen, olen seal tagasi.


Kommentaarid