Orangutangidest

Kell on taas kord rauli jaoks kaugelt liiga vara kui ta ennast voodist juba välja veeretab. Millegipärast tundub, et ta pole kunagi saanud piisavalt magada – iga hommik on vaja kusagile varakult minna ja rauli keha iga rakk tundub sellele vastu võitlevat.

Paraku, kui tahta näha orangutange, on mõistlik startida varakult. Orangutange ei koti küünemusta võrragi see, et raul unine on.

Semenggohi looduspark asub natukene Kuchingist väljas ja mõneti üllatuslikult viib sealt mööda isegi üks kohalik buss.  Bussijaama jalutamiseks Moi juurde on vaja jalutada umbes pool tundi ja raul ja M on otsustanud eelmisel õhtul, et nad käivad selle jalgsi, kuna nad on terviseteadlikud inimesed, kellele meeldib ennast füüsiliselt liigutada.

Nad astuvad välja varahommikusse meeldivalt jahedasse Kuchingi õhku ja raul vaatab kaardile. Kuramuse pikk tundub see tee olevat. Märgatavalt pikem kui eelmisel õhtul tundus. Joon kaardil paistab minevat kusagile lõpmatusse ning ta pole kindel, kas seda jõutakse õigeaegselt ära kõndida.

Niisiis tellib ta uberi.

Viis minutit hiljem astutakse bussijaama juures välja, sõit on läinud nii kiiresti, et uberijuht pole isegi jõudnud veel õieti lõpetada oma kurtmist sel teemal, et talle pole uber kaua aega raha maksnud, et kas raul ei tahaks sulas maksta, aga raul ei taha. Bussijaam asub Kuchingi suurima mošee külje all, selle teisel küljel on India pühakoda ja kolmandal kaubanduskeskus, ehk selle vahetus läheduses on esindatud on kõik kohapeal olulised religioonid – islam, hinduism ja šoppamine.

Aeg on veel endiselt varajane, kell pole veel seitsegi, aga tänavad täituvad kiiresti inimestega. Kärarikkalt lükatakse üles metalluksed, millega kaitstakse öösel poekesi sissetungijate eest ja lükatakse tänavale kaubastendid. Väikestes restoranides pannakse püsti supipotid, millest serveeritakse hommikul bussi peale minejatele vürtsikalt lõhnavat laksat. Kõrvaltänaval seatakse üles pisikest turgu puuviljadega ja raul ostab sealt paari ringgiti eest hommikusöögiks puntra pisikesi banaane mis maitsevad taevalikult.

Bussid, mis viivad Kuchingist sinna, kuhu soovid.
Eeldusel, et sa tead, kuhu sa minna soovid
ja taipad õigel hetkel avatud uksest välja hüpata.

Bussid, mis jaamast teele asuvad, on traditsiooniliselt logud, aga otseselt laiali lagunema ei kipu. Semenggohi minekuks peab hüppama bussi 6A peale, maksma bussijuhile 1.5 ringgitit ning tunni aja pärast peaks kohale olema, või vähemalt niimoodi väidab raulile kõikvõimas internet. Tuleb välja, et valdavalt ongi info õige, välja arvatud see, et hind on tõusnud ja välismaalasele maksab tänapäeval bussipilet 3 ringgitit. Ühtlasi ronivad bussi ameerika tüdruk, kolm itaallast ning paarike hiiglaslike seljakottidega kus paistab olevat vähemalt kaks autoakut koos auto varumootoriga ja kes näeb välja enam-vähem täpselt nagu leedukad, aga keda raul päris hästi ei suuda geograafiliselt ära paigutada.

Buss sõidab aeglaselt läbi hommikuselt tiheda Kuchingi liikluse, tehes peatusi vastavalt vajadusele. Uksed on lahti, hüppa peale kui soovid või lahku kui soovid, oma vigastuste eest vastutad muidugi ise. Eurooplastega bussis liituvad vahepeal ka kohalikud, kes sõidavad peatuse või kaks ja siis lahkuvad ning maksavad pileti eest märkimisväärselt vähem kui välismaalased.

Semenggohi looduspargi väravasse jõutakse kenasti kella kaheksaks hommikul. Park laiutab üsna suurel maa-alal ning sinna on asustatud orangutangid, kes on päästetud erinevatest tingimustest – kas kusagilt farmist, kellegi lemmikloomaks olemisest vms. Pargi eesmärk on kohandada loomad uuesti loodusega ning nad hulguvad vabalt ringi, näidates end vahetevahel inimestele vaid söötmisajaks. Mõnikord ei viitsi nad ka selleks ajaks kohale ilmuda kuna mets on puuvilju täis ja nad saavad oma toitmisega ise hakkama. Kokku on pargis natuke alla 30 orangutangi, söötmisajad kell 9 hommikul ja 15 õhtul ning raul ja M on sättinud ennast parajasti kella 9seks söötmisajaks kohale.

Ostnud pargiväravast 20-ringgitilise pileti jalutatakse tasapisi söötmiskoha poole. Park on vaikne, turiste tundub olevat üsna vähe, hommikune linnulaul kajab kõikjalt. Metsa all voolavad väikesed ojad ja veetilgad tilguvad kajarikkalt niisketelt taimedelt.

Söötmiskoha lähedal on väike putka, kust võib osta erinevat orangutangidega seotud nänni ja seal lähedal voolab väike oja. Üle oja mineval sillal seisab grupp turiste ja pildistab midagi, nii et raul ja M lähevad ka lähemale vaatama.

Jämedad köied on veetud puude vahele ja nende alla on ehitatud laudadest väike lavats, kus seisab hallis mundris pargivaht ja hoiab käes kookospähklit. Tema kohal ripub köie küljes pruunikas

nõudepesunarts, mis paistab kummaliselt tuttavlik. Narts liigutab, vaatab üle õla turistide poole, ta lõuad tõmbuvad irveks. Keskendudes uuesti vahile haarab ta selle käest kookospähkli ja ronib uskumatult kiiresti köisi mööda puulatva, kus ta pähkli viisakalt ära koorib, koored vahile pähe kukutab, pähkli vastu puutüve katki taob ja tühjaks sööb. Turistide fotokad klõpsuvad hullunult. Raul mõtleb et täitsa tore, vähemalt et ei ole nad ilmaasjata kohale sõitnud, aga et kas see nüüd ongi kõik.

Tuleb välja et ei ole. Pargivaht kogub inimesed kokku – iga minutiga saabuvad uued tuuribussid kust pudenevad välja hiina, malai ja lääne turistid – ja palub neil vaikust ja ütleb, et kohe minnakse tegeliku söötmiskoha juurde. Ühtlasi palub ta manageerida ootusi, kuna viimased paar päeva on sadanud ning orangutange pole nähtud.

Olles mõni minut trampinud läbi džungli nagu hord hiilida püüdvaid jõehobusid, jõutakse söötmispaigani. Tegemist on puidust platvormiga keset metsa, mille lähedale on ehitatud turistidele eraldatud ala kuhu nad sisse juhatatakse, kenasti nagu kitsed koplisse. Platvormil on juba üks pargivaht koos suure vitstest punutud korviga, kust turritavad välja banaanid. Vaht huikab iga natukese aja tagant metsa, orangutange sööma kutsudes ja turistid hoiavad hinge kinni iga heli peale metsas.

Lõpuks peale pikka ootamist läbib turiste kahin – keegi hüppab puuladvas. Turistide käed tõmblevad kramplikult fotokanuppude poole, kuid välja ilmub üksnes mustjaspruun pikasabaline orav, kes ronib puud mööda alla ja põrnitseb ülbe ja pilkava pilguga turiste, enne kui ta võngutab saba ja kaob silmist. Pettunud ohe läbib turiste, kuid mitte kauaks – eemal painduvad puuladvad ning mõne aja pärast ilmub nähtavale esimene pruun kogu, talle järgnemas veel paar. Orangutangid libistavad end köisi mööda platvormi juurde ja pargivahid viskavad neile banaane ning kookospähkleid, mida ahvid täpselt püüavad ja söövad kas kohapeal või ronides puulatva. Kogu selle aja jätkavad vahid huikamist, kutsudes rohkemaidki veel sööma.

Lõpuks painduvad puud pea maadligi ning platvormile matsatab hiiglaslik isane orangutang, tema põsed ettepoole tungivad, viidates tema küpsusele. Tema taga laskuvad puude otsast platvormile väiksem emane orangutang pisikese pojaga. Esimesed kolm ronivad võtavad kaasa oma viimased banaanid ja teevad uutele ruumi,  ronides viisakalt köisi mööda puulatvadesse, jäädes sinna kõõluma.

Isane orangutang sirutab käe välja ja alustab söömisega, pöörates turistidele ükskõikselt selja. Pisike poeg saab enda kätte kookospähkli ja ronib palmi otsa ja veedab hulk aega tagudes pähklit vastu puutüve, kuid see ei kõssagi. Tusaselt lõpuks ronib ta alla kus ta ema parajasti banaanidega maiustab ja ulatab talle pähkli. Ema võtab ühte kätte pähkli, teise kobara banaane ja ronib kolmanda ja neljanda käega kõrgele, kus virutab paar korda pähkliga vastu puud kuni see puruneb. Poeg püüab seda kätte saada, kuid emal pole kavatsustki enam pähklit jagada ja nad lähevad puuladvas kaklema, samas kui kookosvesi pritsib igale poole ja isane nende all ükskõikselt banaane mugib. Vahepeal, kasutades ära tõsiasja, et kõigi tähelepanu on puuladvas toimival, võtab ta korvi sangast kinni ja proovib seda vaikselt ära hiivata kogu täiega, kuid viimasel hetkel saab üks vahtidest oma näpud vahele ja takistab ahvil oma saagiga kadumast. Mornilt haarab orangutang korvist viimase kookospähkli ning ainukese kerge randmeliigutusega purustab selle vastu platvormi puuposti nii et tükid lendavad iga ilmakaare poole. Raul vaatab seda ja kujutab suurepäraselt ette, et sama suudaks orangutang ülimalt lihtsalt teha ka pargivahi peaga ning ta leiab, et isiklikult tema poolt valitud karjääril on märkimisväärseid eeliseid. Näiteks see, et sa ei pea iga päev muretsema, et pisut ärritunud ahv sul käed küljest rebib.

Kella kümneks on orangutangid ennast täis söönud ja ronivad vaikselt puuvõradesse ning kaovad rohelusse. Pargivaht ütleb turistidele kui õnnelikud need on – ei juhtu iga päev, et nii palju loomi nähakse, sealhulgas suurt isast – ja turistid liiguvad aeglaselt tagasi mööda teed metsast välja oma busside ja pargi väravate poole, sädistades kümnes eri keeles sellest, mida nad just nägid.

 Kella üheteistkümne paiku tuleb järgmine Kuchingi poole suunduv buss ja raul ning M veedavad ülejäänud päeva, avastades siinse hiinalinna väikeseid peidetud võlusid ja poekesi.

Topfoodspoti mereannikeskus. Kaos, mis on täidetud
suurepäraste homaaride ja kõrvulukustavalt jauravate
inimestega.

Õhtusöögiks võtab raul kokku julguse ning veab ennast ja M-i kohalikku mereannikeskusesse. Keskus on täis praetud kala lõhna ja sadu inimesi, kes istuvad hiiglaslike ümmarguste laudade ümber ja nosivad kõiksuguseid mereande, mida lähedalolevatest veekogudest on võimalik välja sikutada. Sildid on kõik malaikeelsed, igal pool on järjekorrad ja kõik on tavapäraselt kaootiline. Letid on lookas toorestest kaladest, krevettidest, karpidest, kalmaaridest, homaaridest, aga mida nendega teha, seda ei tea.

Niisiis raul ujub lihtsalt leti juurde ja ütleb seal olevale tüdrukule, et nad tahaks süüa. Väga tore ütleb tüdruk, aga mida, vali välja ja ütle kuidas sa tahad ja me teeme. Raul küsib et kuidas on võimalik teha. Tüdruk ütleb et võimalik on teha igatemoodi.

Niisiis raul kehitab õlgu ja meenutab kõiki mereande, mida ta on varem söönud, tüdruk paneb soovid kirja ja raul ja M juhatatakse laua juurde, kus peal oleva lina järgi võib öelda, et selle taga on õhtu jooksul söönud vähemalt kümme perekonda ja immutanud märkimisväärse osa oma toitudest lina sisse. Natukese aja pärast kantakse lauale soja ja ingveriga aurutatud kala, hiiglaslik sütel küpsetatud homaar, võiga grillitud hiigelkrevetid ning kaks portsjonit valget keedetud riisi. Juurde tuuakse laimimahla ning mingit kahtlast magushapukat puuviljamahla, mis kõige enam meenutab kõhulahtistit ning tõenäoliselt ka toimib samamoodi.

Kõik see mereannilõbu läheb maksma natuke üle saja ringgiti, ehk kakskümmend eurot, mis tundub nagu muidu saadud.

Ja nii möödubki viimane õhtu Kuchingis.  Raul ja M närivad homaari ja ahmivad sisse kala riisiga, nende ümber kõnemürin kümnetest ja kümnetest laudadest, grillide ja ahjude suits keerlemas kõrgele katuse suunas. Laudade vahel saalivad koristajad, vedades ära hiiglaslikke taldrikutorne mis on koormatud kalaluude ja krevetikoorikutega. Aeg-ajalt tõustakse mõnes laudkonnas püsti ja laudlakse kellelegi kõvasti ja aktsendiga ’happy birthday to you!’  millega sageli liituvad lärmakalt lähedalolevad lauad. Lääne turiste on mõned üksikud ning raul tabab sageli uudistavaid pilke naaberlaudadest, millele alati järgneb naeratus kui nähakse, et raul on nende uudishimu märganud.

See on Aasia oma ehtsuses, oma lärmaka seltskondlikkuse, hea värske toidu ja taeva poole keerleva suitsuga.