Otse põhisisu juurde

Bako rahvuspargist (2)

Mõneti üllatuslikult ärkab raul hommikul ilma, et teda oleks öö jooksul surmavalt salvatud.

Hommikul kella kaheksa ja üheksa vahel on parim aeg, et näha ninaahve. Tee on raulile tuttav – Delima rada, kus on kõige suurem võimalus ahve näha, kattub osaliselt rajaga, mida nad öösel läbi kõndisid. 


Raul tüürib M ringiga mööda põõsastest, kus nad öösel madusid nägid ja blokeerib edukalt kõik M küsimused selle kohta, kas öösel midagi huvitavat ka oli. Hommikune džungel on juba ellu ärganud, öine konnadekõrvulukustav krooksumine on asendunud tsikaadide katkematu lauluga ning välja on ujunud hord sääski, kes pinisevad hordidena kahe unise turisti ümber, levitades lahkelt nii malaariat kui denguet.


Ahve ei tule kaugelt otsida – olles kõndinud natuke vähem kui kilomeetri, kostab eestpoolt väga spetsiifilisi hääli, mida võiks kuuldavale tuua keegi, kelle ninaks on väikeemõõduline lont. Ninaahvid elavad haaremites – üks isane ja hulk emaseid koos lastega ja üks selline haarem on parajasti võtmas matkaraja lähedal hommikueinet, üksteisele hõigates väga eriliste ninahäältega. 

Raul ja M naudivad jupp aega vaatepilti, kuid lõpuks, alistudes pealetungivatele sääskedehordile, seab M sammud tagasi hommikut sööma, samas kui raul otsustab natuke veel metsas kolada ja raja lõpuni käia. Rada lõpeb rannas, kus mõõnavesi on paljastanud pika rannasiilu, mis on täis liivakrabide kokku kuhjatud väikeseid hunnikuid, mida risti-rästi läbivad madude jäetud pikad roomamisjäljed. Raul jalutab natuke mööda rada kuid tundes teda mangroovide vahelt põrnitsevate madude pilke, seab ta igaks juhuks peatselt sammud tagasiteele.



Hommikusöögilauas tuleb rauli juurde kohalik mees.

’You wanna see flying lemon?’ küsib ta raulilt. 

Raul ei saa aru miks ta peaks tahtma lendavat sidrunit näha aga ta ei saa ka päris täpselt aru mis värk on, nii et ta lihtsalt naeratab ja teeb ebamäärase pealiigutuse, mis on kusagil pearaputuse, noogutuse ja õlakehituse vahepeal. Mees naeratab ja läheb eemale, samas kui raul ja M vaatavad kella ja otsustavad, et nad püüavad päeva jooksul läbida ligi 6-kilometrise Lintangi matkaraja. Lintangi raad on eriline seetõttu, et see viib läbi kõigi metsatüüpide, mida Bakos leida võib ja see peaks pakkuma väga erinevaid ja vaheldusrikkaid vaatepilte, vähemalt reklaammaterjalide järgi. Selle jaoks peaks minema umbes neli tundi ja nad peaks tagasi jõudma enam-vähem enne viimast Bako külla viivat paati, mis lahkub täpselt kell 15.00 – kui sellele ei jõua, on ainus variant kas jääda ööbima või rentida privaatpaat, mis aga läheb kalliks.

Minnes tuppa asju kokku panema, kohtub raul  maja juurde viival teel mehega, kes talle enne pakkus lendava sidruni vaatamist.

’Wanna see flying lemon?’ küsib mees uuesti laialt naeratades ja viibates kutsuvalt.

Raulil on kiire ja ta pole kindel, kas mees on vaimselt ikka terve, kuid mingist morbiidsest uudishimust aetuna ta järgneb. Mees suundub kitsale metsarajale, mis viib maja taha, kuhu lõhna järgi suubub mitme maja tualettide sisu. Alles nüüd märkab raul mehe vööl rippuvat keskmise suurusega matšeetet ja mõtleb, et nüüd on küll pekkis. Oma vaimusilmas näeb raul rullumas lahti episoodi, kuidas ta, olles kusagil Borneo tagumises otsas peldiku kõrval matšeetega mõrvatud, saabub põrguväravate ette.

’Ja kuidas sina siia sattusid?’ küsiks väraval valvav kolmhargiga deemon huvitatult. Tema selja tagant, teiselt poolt põrguväravaid oleks näha erineva suurusega auravaid potte, kus peal oleksid sildid ’Reserveeritud Euroopa struktuurifondide audiitoritele ja koordinaatoritele’,  märgistatud nõuetekohaselt Euroopa Sotsiaalfondi logoga. Iga poti kõrval ripuks tööajatabeli vorm, mida tuleks vastavalt potis viibitud ajale korrektselt ja jooksvalt täita.

’Mind raiuti peldiku taga tükkideks,’ selgitaks raul.

’Mis sa sealt otsisid?’ küsiks deemon.

’No ma mõtlesin, et läheks reisiks natuke ja, noh, kogu see värk eskaleerus pisut,’ vastaks raul.

’Ei, ma mõtlen et reisimine reisimiseks, aga mida kurat sa kusagil karuperses peldiku tagant otsisid?’ küsiks deemon. 

’Mingi tundmatu kohalik vend vedas, ütles, et ma näitan sulle lendavat sidrunit...’ pomiseks raul.

’Sa, mees, oled ikka jobuduse ekstraklass,’ kommenteeriks deemon põrguväravaid avades.

Selliseid mõtteid heietades jõuab raul ja tema giid pisut sügavamale metsa sisse, kus kohalik viipab üles puu otsa. Raul vaatab üles ja näeb puu küljes magavat karvast looma – ennast tiibadesse mässinud kena karvane kreemikat värvi lemuur.

’Ah, you mean flying LEMUR?’ saab raul lõpuks aru.

’Yes yes sir, I said flying lemon,’ noogutab mees, lehvitab ja kõnnib minema, jättes rauli puu otsas magava lemuuriga kahekesi mõtlema inimestevahelise kommunikatsiooni põnevate nüansside üle.

Lendav sidrun, aka leemur.
Lintangi matkarada on pikk j käänuline, minnes läbi sarnase maastiku kui eelmisel päeval, lihtsalt veel pikemalt. Vahepeal lõõskab päike lagipähe, vahepeal laskutakse sügava metsa jahedasse embusesse. Rajal on lõike, mis on piisavalt rasked, et võtta hing seest välja ja lõike, kus saab sadu meetrit läbida kiires tempos. Vahepeal kõnnitakse mööda pisikestest koskedest, veeniredest ja kummalise kujuga liivakivimoodustistest.

Bako rahvuspark on ilus. Siin võib veeta päevi ja nädalaid lihtsalt matkates läbi metsa, nautides selle rohelust, puhtust, lopsakust, lõhna ja helisid.

Samas on kuus kilomeetrit metsas matkata ka üsna raske ja mida edasi seda enam hakkavad nii raul kui M komistama. Puhkepausi väga võtta ei saa – kuna matka algus hilines tänu lendava sidruni otsingutele, peavad nad igal juhul õigel ajal jõudma metsast välja ja seetõttu liiguvad raul ja M edasi kiirusega, mis maksimaalselt võimalik, peatudes vaid lühikesteks veejoomispausideks ning et nautida mõnda eriti ilusat vaadet üle ümbritseva maastiku ja mere. Kogu matka jooksul ei näe nad ühtegi teist inimest ja kogu selle rohelise maailma ilu saavad praegu nautida vaid nemad kahekesi.

Džungliraja lõpp on veel vaid mõne meetri kaugusel ja algav laudtee on juba silmaga näha kui M lõpuks raskelt komistab. Kukkumise vältimiseks kiiremaid samme tehes tabab ta jalaga rohelist dzunglitaime mis on tugev nagu katuseplekk ja sellest eraldunud kahesentimeetrine saehambuline riba tungib sügavale M jalga.

M ja raul kummarduvad mõlemad olukorda vaatama ja olukord on halb. M jalast turritab välja taime terav ots ja raul ei tea, kas see on haava sees murdunud või mitte. Lõpuks võtab ta väljaturritavast otsast kinni ja tõmbab selle kiiresti välja, peale mida M jalast voolav veri värvib džunglipõranda punasekirjuks. Haav desinfitseeritakse kätepuhastusvahendiga ja verejooks peatatakse salvrätikute abil ning aeglaselt liipab M edasi, võidukale lõpule vastu, aeg-ajalt improviseeritud sidet kohendades et verejooks liiga hulluks ei läheks. 

6 kilomeetrise raja läbimiseks kulus lõpuks neli tundi ja kolm liitrit vett ja nii raul kui M on üsna kurnatud kuid üldiselt õnnelikud, M lisaks veel ka invaliidistunud.

Paadi lahkumiseni on parajasti nii palju aega, et M haava saab korralikult pestud ja plaasterdatud, aga mitte piisavalt, et duši al käia või riideid vahetada. Nii kobivadki nad mõlemad paati nii nagu nad otse metsast tulles on, samamoodi ronivad Bako külas üllatavalt mugavasse bussi ja samamoodi astuvad tund aega hiljem Kuchingis ka maha. Raul on lootnud, et nad saavad Moi juures veel duši all käia, aga on pühapäev ja Moi restoran on kinni ja ta ise ära, nii et parim, mida saab teha, on vahetada kusagil kaubanduskeskuse wc-s läbimärjad riided kuivade vastu ning loota, et ümbritsevatel inimestel on kõigil nohu.

Lõunasöök leitakse kaubanduskeskuse viimaselt korruselt kus raul, väge täis, tellib lisaks nuudlitele omale magustoiduletist midagi, mis näeb pildi järgi välja nagu midagi uskumatult ahvatlevat kaetud imelise musta kastmega. Tuleb välja, et tegemist pole aga magustoiduga vaid kohaliku mereannisalatiga.

Raul sorgib natuke salatit. Selle sees on kalmaarikombitsad, mis näivad raulile kutsuvalt viipavad. M vaatab seda soga jälestusega ja küsib, kas raul tõesti tahab seda süüa, aga raul, kes on juba selle eest maksnud, ei kohku tagasi. Vapralt võtab ta mitu kahvlitäit kalmaarikombitsaid, salatilehti ja kahtlast musta kastet, mälub läbi ja neelab alla. Selle maitse on päris ilge. See meenutab midagi, mis oleks peaaegu nagu nagu söödav, aga mille ’parim enne’ tähtaeg on läbi saanud kusagil eelmisel sajandil ja igaks juhuks jätab raul enamiku kummalisest möginast järgi.

Ja peale sööki ongi paras aeg kutsuda järgi järjekordne uber ja sõita lennujaama, et lennata Miri poole. Miri on linn, kust on plaanis külastada lähedalolevaid Niahi koopaid ja vahest veel mõnda rahvusparki.

Mirisse lend läheb kiiresti ja libedalt. Maandudes raul väldib lennujaama ees tormlevat ja 30-ringgitilisi linnasõite pakkuvaid taksojuhtide hordi ja nad lähevad linna uberiga, millega sõidab linna 9 ringgiti eest. Linn on pime ja ainult osaliselt valgustatud tänavad liuglevad uniselt mööda.

Peatutakse Dilliana külalistemajas, mille perenaine võtab rõõmsalt sädistades rauli ja M vastu, küsides, kuidas raulil ja M-l läinud on ja rääkides oma päevast, mis tal oli täitsa pekki läinud kuna ta oli unustanud, et ta pidi minema sõbra pulma ja sealt edasi läks kõik veelgi hullemaks. Maast ja ilmast rääkides hoiab ta viisakalt nina kinni kuna raul ja M ilmselt levitavad endiselt žunglimatkaseid aroome ja niipea, kui on viisakas, viitab ta, et raul ja M läheksid oma tuppa ja soovib neile head und.

Raul astub tuppa ja seisatab. No sae pekki. Kõrgeimalt hinnatud külalistemaja Miris, aga välja näeb samasugune nagu öömaja Bakoski, lisades sellele veel omapoolse põneva vungi. Ilmselgelt on tuppa vesi sisse tunginud ning seintelt koorub värv maha raskete niiskete lapakatena. Akna alla on paigutatud hiiglaslik räpane narts mis lehkab nagu mitu nädalat mädanenud nõudepesulapp. Voodil olev hall tekk näeb välja nagu selle peal oleks terve pesakond kitsi mitu päeva lulli löönud ja siis lehm selle täis oksendanud.

Raul ja M vaatavad masendunult ringi. Päev on olnud kurnav, mujale paremale pole ka nagu minna. Natuke kurnatult visatakse seljakotid maha ja kobitakse magama, logisev konditsioneer mängimas unelaulu ning raul vaikselt igatsemas Bako konnade krooksumist.

Kommentaarid

  1. Rõõm lugeda, matkasin ise üksi terve päeva Bako rahvuspargis sügisel 2004 (hommikul Kuchingist sinna, õhtul tagasi). Matkarada oli äkki samuti Lintang? Igatahes lõppes see liivasele inimtühjale mererannale laskumisega, sealt algas siis sama teed mööda rahvuspargi keskusesse tagasi minek. Loomi eriti ei meenu, aga väga vaheldusrikas oli loodus küll sel rajal.

    Indrek@Traffel

    VastaKustuta
  2. Kusjuures, kõlab täpselt nagu Kecili trek, seal käisime eelmisel päeval - aga kuna tõusuaeg oli, siis lõppes meie laskumine mitte liivarannal vaid merevees.

    VastaKustuta

Postita kommentaar