Kelimutust

Tundub, et pühapäeviti on Kelimutu järvedel ilusam päikesepaiste kui muudel nädalapäevadel.

Vähemalt näib nii arvavat kohalik piletikontor kui Iren oma auto kell pool viis öösel sinna roolib ja raul läheb pileteid ostma. Kui muidu maksab pilet 150 000 ruupiat turistile (kohalikule kümme korda odavam), siis pühapäeva puhul on hind tõstetud 225 000 ruupia peale inimese kohta. Raul tusatseb ja maksab. Putka kõrval olev silt ’Happy holiday!’ tundub nõretavat sarkasmist. 

Kottpimedas asuvad raul ja H mööda mäekülge üles ronima. Mingit ühiskondlikku valgustust ei ole, teed valgustavad mobiiltelefon ja rauli väike taskulamp. Selja taga tulevad riburadapidi teisedki turistid, erinevad valgusallikad käes. Kogu stseen meenutab natuke jaaniusside invasiooni.

Vahepeal eksivad raul ja H pimedasse metsa ära ja kaotavad juhtpositsiooni kolonni eesotsas. 

Lõpptulemusena see rolli ei mängi väga, kuna tee lõpus on ehitatud mäe otsa suur vaateplatvorm, kuhu mahuvad kõik ära. Päikesetõusu-eelne mäeõhk on jäine ja raul lõdiseb oma fliisi sees, istudes külmal ja niiskel betoontrepil ja oodates päeva algust. Mõned turistid on olnud targemad – raul näeb tutimütse ja jopesid, aga ka T-särkides külmetajaid, kes ostavad kaubitsejatelt kuuma kohvi ja püüavad hüpates sooja teha. Osad turistid võtavad juba enne päikesetõuse poose ja klõpsivad pimeduses selfiesid teha.

Ligi viiskümmend turisti on võtnud ette tee pimedasse mäkke Kelimutu päikesetõusu vaatama. 

Iseenesest päikesetõus päikesetõusuks, kuid peamiseks tõmbenumbriks on siiski järved – sügavad vulkaanilised veekogud, kuhu maa seest imbuvad gaasid, mis panevad järved mingi aja tagant värvi muutma. Kord on nad sinised, kord punased, kord rohelised – ja sa ei tea seda kunagi enne, kui sa oled mäe otsa jõudnud.

Kelimutu sinine järv päikesetõusul.

Natuke enne kella kuute hommikul hakkab taevas värvuma roosakaks, oranžiks ja siis kerkib hiiglaslik kollane sõõr üle silmapiiri.  Päikesetõusu saadab kümnete telefonide klõpsimine. Valgus levib aeglaselt üle maa, joonistades välja ümbritsevad mäetipud ja orud ning kolm järve, nendest üks nii helesinine et on peaaegu valge, üks sügavroheline ja üks, mille värvist ei ole väga hästi aru saada, kuna see jääb varjupoolele. Väikesed ahvid ilmuvad mäekülgedelt välja, tuustides läbi prügikasti ning nosides ära kõik söödava.

Turistid ei väsi pilte klõpsimast. Ronitakse üle aia, kõõlutakse ohtlikult mäeserval, võetakse erinevaid poose ja tehakse žeste ja selfiesid. Õnneks aga lõpeb enamike turistide jaks kiiresti ja vaevalt tund peale päikesetõusu on enamik turiste kadunud, läinud tagasi koju magama. Raul ja H on kusagilt kuulnud, et tegelikult on mõistlik jääda järvi vaatama ka peale päikesetõusu, kus järvede värvid tõeliselt mängima hakkavad, ning nad jäävad paigale. 

Mida kõrgemale päike tõuseb, seda enam hakkab järvede pind särama. Sügavroheline ja helesinine järv kõrvuti, meenutamas mitte järvi vaid pigem värvipotte, nende peal jooksmas väikesed valged lained, on imelised.

Kelimutu roheline järv. Näeb välja
nagu pott rohelist Pinotexi.

Tagasiteel ronitakse veel korraks pildistama rohelist järve ning siis vannuvad ka raul ja H alla ning ronivad ebaseaduslikult piirdeaia vahelt välja ja kõnnivad mööda järsku mäekülge ülespoole, kus eenduvalt mäenukilt avaneb suurepärane vaade kahele järvele. Tee on libe kuid kõnnitav, õhku täidab väävli ja mädamuna lõhn mis ladestub kurgus ja paneb köhima. Seal on juba koha sisse võtnud ka väike kohalike turistide grupp, kes aktiivselt rauli ja H-ga soovivad pilte teha, ilmselgelt kaks imelist värvi fantastilist järve pole sugugi nii ägedad kui kaks valget turisti.

Sama trend jätkub ka allapoole minnes. Nüüd kus päike on tõusnud, tuleb mäele üha enam ja enam kohalikke turiste. Kõik naeratavad, tervitavad, vahepeal paluvad ka pilte. Tee kõrval valvavad väikesed ahvid ja raul ei saa täpselt aru et mida nad soovivad, kuni üks neist hüppab, rebib turistil käest šokolaaditahvli ja punub koos saagiga minema.

Jõudnud tagasi Monisse on aeg hakata otsi kokku tõmbama. Iren läheb täna ära ja raul ning H plaanivad edasi liikuda Maumere poole, võimalusel tehes peatus Koka rannas mis väidetavalt on äge. Enne ärasõitmist aga võtab Iren enda kätte Bajawa turult ostetud kohvi, nuusutab seda asjatundlikult ning ütleb, et läheb röstib selle ära imeliseks kohalikuks kohvihõrgutiseks. 

Raul ja H saavad jutule ka ameeriklaste seltskonnaga, keda eelmisel päeval nähti Sinise Kivi rannas müstilisi sümboleid joonistamas ja kes olid ka hommikul Kelimutu järvede juures. Tuleb välja, et perekond reisib juba kaheksandat kuud Aasias ja nad veedavad reisides terve aasta enne tagasi koju New Yorki minekut. Jutu vahele tuuakse ka hommikusöök - traditsiooniline banaanipannkook, mille juurde on lõigutud veelgi banaani. Kusagilt lähedusest ilmub välja ka müstiline reggae-tüüp – pikkade juuste ja kõrvarõngastega vend, kergelt vananev pikkade mustade juustega (ja pealaelt kergelt kiilaneva laiguga, aga ta ise seda vist ei tea) gigolo-taoline kohalik kes ulatab H-le taldriku pannkoogiga. H võtab selle tänulikult vastu. Sekundi pärast tuleb tüüp tagasi küsib, et kas H kohvi ka tahab. H tahab ja poiss kaob ära. Kaks minutit hiljem ilmub ta taas välja ja küsib et kas suhkruga või ilma. H ütleb et suhkruta. Tüüp läheb ära ja tuleb natukese aja pärast majast uuesti välja, ütleb et kui H nii väga seda kohvi tahab, siis ta võib minna ja ise teha kohvi  omale.

Iren valib ka selle hetke, et välja ujuda ja ulatada raulile ja H-le kilo röstitud sütt. Raul avab koti ning nuhutab sealt kerkivat nõrka ja kurblikku suitsuvinet. Kui Iren oleks seda veel minut aega röstinud, oleks kohviubade asemel ilmselt üksnes tuhk ja paistab, et mõned nendest on mingi hetk võtnud leegi külge. Iren on ise hästi rahul, räägib kui hästi ta seda kohvi röstis, samas kui H songib olluses, mis ravib tõenäoliselt suurepäraselt kõhulahtisust, kuid millest kohvi pole ka parima tahtmise juures võimalik enam teha. 

Ühtlasi tutvustab Iren rauli ja H-d reggae-poisile, kelle nimi on Ryan. Ryan on samuti autojuht ja ta on parajasti liikumas Maumeresse peatusega Koka rannas, nii et pikemata lüüakse käed. 

Ameeriklastega jäetakse hüvasti, söestunud oakotid võetakse viisakusest küll kaasa, plaaniga need vaikselt kusagile prügikasti sokutada ja Ryan ajab oma päevinäinud Toyota maja ette. Toyotas on kõik keskmiselt vana peale kõlarite – need on võimsad masinad mis tõenäoliselt suudaks üle karjuda isegi Rutengi kuke ja nende toiteks on Ryanil ilmselt kapoti all veel paar akut. Kõlarid läristavad kõrvulukustavat reggae-laadset tümakat ja bassid on nii üles keeratud, et iga jumakaga jätab raulil süda löögi vahele ning kuulmekiled painduvad ohtlikult. 

Kõlarid võtavad ühtlasi enamiku auto pagasiruumist, nii et rauli ja H kotid peaksid minema katusele ning Ryan sikutab pagasiruumist välja jupi sinist määrdunud köit, kuid siis saabuvad teised kaasreisijad ning viivad Ryani tähelepanu kõrvale – üks tüdruk Hollandist ja teine Kreekalt. Ryan paneb köie käest ja jagab inimesed auto peale laiali – H kõige taha kõlarite otsa istuma, raul ja kreeka tüdruk tagaistmele ja paljaste säärtega hollandi tüdruk ette tema kõrvale.

Pagas mahutatakse ka autosse ära, kuna kui Ryan hakkab mahapandud köit otsima, siis tuleb välja, et keegi on selle vahepeal ära virutanud. Raul ei kurda.

Tümakas keeratakse põhja, aknad keritakse alla, Ryan paneb ette esimese umbes tuhandest suitsust mis ta reisi jooksul ära tõmbab, Irenile lehvitatakse hüvastijätuks ja autole pannakse hääled sisse.

Koka rand.

Jumpat-jumpat-jumpat läheb reggae-auto läbi Florese rohelise maastiku, Ryani üks käsi hoidmas suitsu, teine käsi reguleerimas tümakat, pilk esiklaasi asemele suunatud hollandi tüdrukute kenadele säärtele. Raul hingab sisse odava tubaka aroomi ja mõtleb et ta vist oleks eelistanud diskobussi, kuid lõpuks tänu varajasele ärkamisele jääb ta magama, ärgates poolteist tundi hiljem paradiisirannas.

Koka rand on ideaalne paradiisirand, kus valge liiv, sinine soe merevesi ja odavad kookospähklid moodustavad meeldiva koosluse. Kuna rannas turiste käib suhteliselt vähe, siis puude alt põrnitsevad kohalike imestunud tumedad silmad kui turistid bikiinidega meresügavustesse sukelduvad. Ryan tagurdab otse randa, avab pagasiluugi et heli saaks vabalt voolata, ning ujutab ranna üle reggaega.

Tund aeg hiljem, olles natuke puhanud ja ujunud ning leides rannalt teisegi lääne turiste – nagu hollandi kirjanik oma tütrega – ja joonud mõned kookospähklid, seatakse taas end teele Maumere poole. Ryan sulgeb ukse, roolib auto rannalt välja suurele teele, paneb ette suitsu ning küünitab käe makinupu järele.

Paraku on ta unustanud heli peale rannalt lahkumist vaiksemaks keerata.

Niipea kui Ryan makinuppu puutub, lööb see muusika mängima tasemel, mis meenutab pisikese termotuumapommi plahvatust. Kui esimene bassijõmakas käib, lendab H, kes istub kõlarite otsas, peaga lakke. Raul tunneb, kuidas tal kõrvadest verd pritsib. Kreeka tüdruk haarab südamest. Kõik on veendunud, et nad on nüüd surnud, ning kui selgub, et nad on ikkagi elus, siis kõigi kuulmisteravus on vähenenud märkimisväärselt.

Ryan vabandab ette ja taha ja keerab muusika kinni ja järgnev tee Maumeresse möödub õnnistatud vaikuses, või siis lihtsalt on rauli kuulmisvõime lõplikult läinud

Maumere on üsna suur linn kohalike standardite järgi, väikesed majad pillutatud laiali tänavate rägastikku. Ööbimine leitakse Kaiseri kodumajutuses, kus Ryanil on käpp sees – mis tähendab, et kui ta toob kliente, siis ta saab tasuta ööbimise ja söögi. Külalistemaja terrassilt avaneb kena vaade merele, kuigi arusaamatul põhjusel pole majal ühtegi akent mere poole tehtud. Koos rauli ja H-ga jäävad Kaiseri juurde ööseks ka hollandi tüdruk ja natuke aega hiljem laekuvad teisedki – Koka rannal kohatud hollandi kirjanik oma tütrega ja ungarlane Ani koos inglase Richardiga.

Päikeseloojang Maumeres.

Küalistemajas on saabujatele ette nähtud ka tervitusjook, kuid sellega on jama - joogid on külmkapis, külmkapp kuuris ja kuuri võti kadunud. Ryan koos külalistemaja omanikuga võtavad suured haamrid ning algavad kõlavad löögid vastu kuuriust, kuni see lõpuks peale veerand tundi mehist haamerdamist alla vannub ning puruneb. Natuke higised, aga võidurõõmsad külalistemaja inimesed toovad külalistele mõned purgid külma kokakoolat.

Kaiseri külalistemaja terrassil möödub vaikne õhtu. Ringi krabistavad gekod, igal pool lendavad ringi hiidritsikad ja raul kui tuntud putukaterminaator peab aeg-ajalt abistama teisi tubasid, et sealt välja toimetada soovimatud satikad. Külalistemaja perenaine, kes ei valda küll inglise keelt kuid kelle süda on suur nagu ookean, serveerib piisavalt toitu, et sellest saaks söönuks kolm korda suurem seltskond ja veel kaks elevanti ka. Vahetatakse reisijutte ja kogemusi, räägitakse maast ja ilmast, rüübatakse kõrvale paar pudelit Bintangi õlut, samas kui ritsikad laualavad ümberkaudu ja meri kohiseb vaikselt kusagil eemal.