Otse põhisisu juurde

Dilist

Dili on väike mereäärne unine linnake, mis poeb raulile kiiresti naha vahele.

Ei saa öelda, et Dilis oleks palju teha. Siin on muuseum, mis eksponeerib Timor-Leste vabadusvõitlust - 23 aastat verevalamist, mille käigus kaotas Ida-Timor 25% elanikkonnast, kuid võitis lõpuks iseseisvuse. Siin on hulk tänavaid, kuhu on peitunud poed, erinevad abiorganisatsioonid ja inimesed, kes müüvad müstilisi vidinaid ning toidulette grillitud sealiha ja kookospähklitega. Siin paistab alati päike, uimaselt kõnnivad enamasti vanemapoolsed Euroopa immigrandid ning saalivad ringi rollerid ja suured tumendatud klaasidega džiibid.

Raul ja Arnulfo uurivad linna koos läbi kahe päeva jooksul. Nad rendivad rattad – hiiglaslikud mölakad, mille rehvid on sama paksud kui rauli autol. Rattad kätte saades kontrollivad nii raul kui Arnulfo oma rattad üle ja mõlemad on rahul – ratastel ei ole ei parimate Aasia traditsioonide kohaselt ei käigusüsteemi ega pidureid. Dili liiklus on suhteliselt rahulik võrreldes valdava osa muu Aasiaga ja kogu linn paikneb peaaegu kogu ulatuses ranna ääres ning rand on täis jalutavaid, istuvaid ja naervaid kohalikke ja hõiklevaid toidu- ja kookospähklimüüjaid.

Raul ja Arnulfo sõidavad mööda mereäärt. Ilm on soe, päikesepaisteline, meri sinetab, valged lained laksuvad randa ja pritsivad sõitjaid märjaks. Kõige suuremate lainete keskel on üksik surfar, kohati istub rannas mõni üksik turist või igavlev kohalik, kuid muidu on rannad inimtühjad ja kuldsed. Mõni kilomeeter linnast eemal on künkatipus hiiglaslik Kristuse kuju  - Cristo Rei, tee sinna on täis ehitatud erinevaid religioosseid väikesi nišikesi, kus kujutatakse Kristuse teekonda ristilöömiseni. 

Üleval kuju juures on vaade üle kogu Dili, koos juba traditsiooniliste sissetrambitud teeradadega, mis viivad järskudele kaljuservadele kuhu minna ei tohiks, aga kuhu kõik ikkagi ronivad pilti tegema.
Kuju tagant on võimalik minna ka mööda kitsast märkamatut treppi allapoole teisele poole, kus laiutab inimtühi rand, kus sinised lained on rannale kuhjanud meeletus koguses plastikprügi.

Raul ja Arnulfo kolavad mööda randu ja erinevaid väikesi matkaradu, sõidavad oma logude ratastega kõrvaltänavatel ning tuustivad läbi erinevaid söögikohti ja lahkavad Aasiat ja Euroopat, erisusi ja sarnasusi. Ühtlasi avastab raul, et mitte ükski sularahaautomaat Dilis ei aktsepteeri tema pangakaarti ning kui ta on seda paaris kohas edutult proovinud, otsustab Swedbank et aitab jamast, ning blokeerib rauli pangakaardi ära. Raul heidab natuke meelt, kuid Arnulfolt saadud laenuga ning seljakotipõhjast välja kraabitud igaks juhuks kaasa võetud teisele pangakaardile ta lootusetult nälga ei jää.

Muud huvitavad kohad paiknevad Timor Lestes asuvad kõik väljaspool Dilit kuid raul, kes on piisavalt juba seigelnud, otsustab, et jääb paikseks ning veedab need paar päeva lihtsalt linna peal ringi jalutades ja päikest ning vaikset unist linnakest nautides.

Õhtud mööduvad hostelis istudes ja teiste turistidega juttu ajades. Raul näeb, kuidas Kim kohtleb oma töötajaid – niipea, kui need hetkeks seisma jäävad omavahel rääkimas, on Kim kohal neid tagant utsitamas, et nad ei molutaks. Kim üldiselt käitub nagu kolonialist ja raul mõtleb vaikselt, et ega see vist nii hästi ei lõpu, kuna töötajate pilgud Kymi suhtes on mürgised.

Viimasel õhtul istub raul üksinda hosteli üldruumis ja loeb raamatut. Lee kiigub võrkkiiges ja tukub. Arnulfo on lehvitanud hüvastijätuks ning lahkunud koju Singapuri, võttes enne raulilt lubaduse, et ta läheb talle sügisel külla. Robert räägib vaevaga inglise keelt purssivale imeilusale portugali tüdrukule, kuidas ta on elus kõike proovinud – igat värvi naisi, igat värvi narkootikume, igat liiki toite ja üldse kõike mis talle ette on juhtunud. Ameeriklane Joseph Minnesotast lamaskleb oma raamatuga diivanil. Elekter on enamiku päevast ära olnud ja alles hiljuti tagasi tulnud, nii et ruumis on lämbe ja rauli särk kleepub selja külge.

Keegi sebib ta varbaste juures, raul vaatab alla ja rehmab ta varbaotsal istuva hiidprussaka minema. Kunagi tekitasid need satikad hirmu, praeguseks on need muutunud igapäevaosaks. Prussakas ronib rauli selja taga mööda seina üles ja piilub üle ta selja, et mida ta loeb.

Samal hetkel lüüakse välisuks lahti ning sisse tormab üks hosteli töötajatest – suurem kohalik tumedanahaline naine, kelle peale Kim on päeval karjunud. Naine on raevust peaaegu sinine ja ta möirgab üle kogu otseli ’Kus on Kim?’.

Kõik on vaikne, kuni taganttoast tuleb haigutav Kim ja küsib naiselt, et mida too teeb, et ta on ju vallandatud.

Naine röögatab ning hüppab paari sammuga Kimi juurde. Ühe käega haarates Kimi kõrist, lahmab ta teise käega Kimile vastu nägu, ise mõurates, et see hostel on talle nagu pere ja et Kim on maailma inetuim vana mõrd. Kim püüab taganeda ukse taha, naine lööb aga ukse jalaga lahti ning jätkab rünnakut kuni jooksuga teised töötajad suudavad ta Kimi juurest ära tirida ning välja visata. Naine läheb, hüvastijätuks hüüdes veel et ’näeme sind väljas!’ ning kõnnib minema.

Turistid jälgivad seda kõike huvitatult, Robert rehmab käega et see on üsnagi tavapärane asi siin, ning elu läheb edasi. Kim näeb välja natuke raputatud kuid läheb peatselt edasi magama katkestatud uinakut.

Kaks päeva Dilis saavad läbi kiiresti ja enne kui raul arugi saab, on ta tänaval püüdmas taksot lennujaama. Lõpuks viskab rauli lennujaama kohalik poiss oma iidvana kollase Nissaniga. Lennujaama jõudes poisil muidugi vajalikku vahetusraha ei ole, kuid kui raul pakub rõõmsameelselt välja, et maksame siis lihtsalt vähem, ilmub posi katkiste taskute sügavusest välja ka paras kogus vahetusraha. Dili lennujaam on pisike urgas kus raul oskab minna läbi turvakontrolli ja juba lennujaama ainukese väravani enne kui talle meenub, et peaks võtma immigratsioonist ka väljasõidutempli ja kõnnib rahumeeli tagasi välja, kus igavlev piirivalvur istub pisikeses märkamatus putkas ja lööb raulile templi passi.

Ei saa öelda, et Dilis viibimine oleks kõige seikluslikum osa reisist – kuid Dili on kena väike ja unine koht kus veeta mõned päevad, nautides päikest, merd ja leida uusi sõpru enne, kui taas suunduda vastu uutele avastustele. Samas selleks korraks on ka rauli seiklused lõpetatud – ta on taas teel, kuid seekord mitte avastams uusi kaugeid nurgakesi maailmas.

Seekord alustab raul pikka teed tagasi koju.

Kommentaarid