Rändamisest läbi Florese (2)

Päike pole veel tõusnud, kui kukk ärkab ja sopsutab sulgi. 

Rutengi klooster. Koht, kus toimus eepiline kukekontsert.

Ilm on ilus, mägede õhk voogab alla Rutengi peale ja hommikune kaste on teinud muru märjaks ja asfaldi niiskeks. Ta vaatab ennast veeloigust ja keerab pead – oo ta on ilus, ja sirutab tiibu ning hüppab plekk-katusele. Katuselt avaneb suurepärane otsevaade Rutengi benediktiinlaste nunnade kloostrile, mis magab rahulikult öises vaikuses. Kenasti on näha tuba, kus magavad kaks turisti, aknad natuke avali, kuldsed kardinad õrnas tuules liikumas.

Kukk sopsutab veel korra saba ja heidab pilgu enda ümber. Banaanipuu avarad lehed kaarduvad plekk-katuse kohal. Taevas vilguvad tähed, mis juba on kustumas. Päike on peatselt tõusmas, kell on neli hommikul ning kohe-kohe hõikab imaam minareti tipust usklikke esimest korda.

On aeg, teab kukk, köhatab oma hääle puhtaks ja alustab.

Ta laseb endast valla kõik detsibellid, mida ta on eelmisest hommikust saadik enda sees hoidnud, taevastrebestava kiremisega. Ta laulab läbi kõik tuntuimad viisid, mida on loonud suur kunstnik Kukkzart ja sümfooniad, mida kaunitel Labuan Bajo hommikupoolikutel laulis Kukkhoven. Tema hääl tõuseb crescendoni kui ta jõuab sümfoonia puändini, elades välja oma rõõmu Rutengi hommiku üle nii, kuidas veel vähesed kuked on seda suutnud.

Kloostris magavad turistid liigutavad pisut. Habetunud nägu tõuseb padjalt, vaatab ringi ja püüab omale tekki kõrva toppida, aga ei mahu. Naisturist ajab ennast voodist välja ja käib toas ringi, et taas meeltheitva ilmega voodisse kukkuda ning enesepetjalikult silmi sulgeda.

Kontsert jätkub. Kukk jõuab uute, suurimate ooperistaaride vääriliste kõrgusteni, käies läbi viimase aja suurmeistrid – Kukkhard Cohen, Kukkdonna ning mõned igihaljad lood legendaarselt kukebändilt Kukks’n’Roses. 

Habetunud turist näib tekki närivat ning surub pea nii sügavale patja, et voodi raksub. Sellest hoolimata jätkab kukk oma etteastet vääramatult kuni jõuab viimase osani ja põrutab plekk-katuselt Kukk Jacksoni, kes küll nädal tagasi läks potti supiks, rahu tema sulgedele, suurimate hittidega, samas kui päike lõpuks tõuseb.

Kukk, gallus gallus ehk songbirdus retardatus moronis.
Pilt on illustratiivne.

Turistid veeretavad ennast voodist välja, meeleheitlikud pilgud silmades. Habetunud turist astub akna juurde, vaatab otsivalt plekk-katusele ning tema ja kuke pilgud kohtuvad. Turisti silmad on punased, kas magamatusest või sinna valgunud verest, ning tema käed tõmblevad, tehes perfektseid kellegi kaela väänamise liigutusi. 

Kukk noogutab talle tänutäheks kuulamise eest, hüppab katuselt alla ning läheb otsib omale kena varjulise koha, kus magama kerida.

Raul ja H aga tõusevad, et alustada päeva.

Raul veab vannituppa ja vaatab kraanikaussi. Kraanikausi äravoolutorust vaatab talle keegi vastu, must ja suur ja liigutab tervituseks vurre. Raul mõtleb et toob plätu, kuid siis ei viitsi. Liiga palju und jäi puudu. Läks selle kuradi kuke nahka, kellel praegu väänaks kaela.

Ja raul keerab lihtsalt kraani lahti ja laseb vurru liigutavale nägematule monstrumile vett kaela, kuni see sealt kadunud on ja siis igaks juhuks natuke veel. Siis tuleb H ja pahandab, et miks raul vett raiskab, et kas ta ei tea et Flores on jube kuiv koht, et nii need jääkarud surevadki, kuid raul kehitab üksnes õlgu. Oht on likvideeritud, kriisi ei tekkinud. Kui saaks veel sellele kukeraisale käed külge, võiks öelda, et päev on alanud hästi.

Hommikusöögiks benediktiinlaste kloostris on potitäis riisi, mõned viilud moosisaia, praemuna ja mõned banaanid. Iren ujub ka välja kella kaheksaks ja on natuke unise moega, ütleb et pole üldse saanud magada, jube külm oli. Raul ja H ütlevad ka, et nad pole väga maganud, kuna üks kuradi kukk laulis neid pool ööd üles, ning magamata seltskond topib ennast kogu kraamiga autosse ning alustatakse teed.

Riisiterrassid ja orgu kinni jäänud hommikune udu.
Mingi hetk see pani sealt ikka punuma.

Kiira-käära läheb tee läbi Rutengi ja Iren näitab mõningaid majasid – kus elab tema onu, kus tüdruksõber. Kui H pärib rohkem tüdruksõbra kohta vastab Iren üksnes, et see on väga komplitseeritud ning annab gaasi.

Kohe Rutengi külje all algavad riisiterrassid, mis aste astmelt lähevad allapoole. Kaugel eemal paistab sügav org, millesse on lõksu jäänud mõned pilved, mis nüüd aeglaselt orust uduna välja valguvad. Tee läheb kiira-käära läbi väikeste külade kuni vastutulev auto hõikab ja ütleb et oleks mõttekas ümber pöörata, tee on katki. Iren sügab natuke kukalt, räägib kohalikega, keerab otsa ümber ja sõidab edasi teist teed mööda, mis on veel auklikum kui eelmine.

Sihtpunktiks on kääbikinimeste  – homo florensis - koobas. Nad elasid nii mõnedkümnedtuhanded aastad tagasi ühes koopas Rutengi lähedal ja ajasid oma asjatoimetusi koos Komodo draakonite ning meetrikõrguste minielevantidega. Nüüd tahavad raul ja H näha seda kohta, kus nad omal ajal elasid. 

Kääbikinimeste koobas.

Vaated on väsitavalt hingematvad. Riisiterrassid, väikesed kirevad külakesed, inimesed sarongides oma igapäevaelu elamas. Aeg-ajalt peab Iren auto kinni ja küsib teed, teejuhatajad vaatavad alati autos istuvaid turiste ja naeratavad. Lapsed jooksevad autole järgi ja karjuvad hello-hello ja vahetevahel hello bule – tere valge lääne inimene.

Poolteist tundi võtab aega, et läbida paarkümmend kilomeetrit Rutengist koopani. Koobas ise on suur, iidne, hiiglaslike viltuste stalagmiitidega. Koopa põrand on mudane ja ruuduline – alles eile lahkus viimane arheoloogide ekspeditsioon ning nad ajasid kuuemeetrise šahti kinni, et hiljem tagasi tulla ja teises kohas kaevamisega alustada. Raul tuustib koopas ringi ja valgustab taskulambiga igat nurka ja tõmbab terava kivi otsas oma püksid lõhki. Koopas on sügav kunagise jõesängi ava mis viib meetreid sügavusse ning kui natuke ronida, jõuab ka kunagiste inimeste magamiskoobaste juurde – sinna viib kitsas lõhe kaljus, mille taga paistab terve suur koobassüsteem, kuid sealt lõhest ei pressi raul ennast sisse isegi siis, kui ta religioosselt järgiks järgmised pool aasta ülinappi dieeti. 

Peale koopa läbiuurimist külastatakse lähedal olevat muuseumi, jäetakse sinna mõnikümmend tuhat ruupiat ja sõidetakse tagasi Rutengi ning edasi võetakse suund Bajawa poole. Eeldatav sõiduaeg neli tundi.

Tee jätkub samuti nagu ikka – mägedest üles ja alla, vasakule ja paremale, signaalitades vastutulevate autode ja rolleritega, vahel harva tehes sirutamispeatusi. See pole väga erinev sellest, mida raul on tavapäraselt läbinud kohalike bussidega, lihtsalt natuke mugavam ning pole tüüpilist Laose karaoket või tümpsuvat bussimuusikat.

Puskaritehas tee kõrval. Mõned tüübid pidasid auto kinni,
ostsid pudeli ja hakkasid kohe autoroolis kummutama.

Siis raul jääb mingi hetk magama ja kui ta üles ärkab, käib autos karaoke. Iren on pannud mingi hetk muusika mängima ja nad laulavad H-ga kenasti duetti, kaverdades halastamatult igasuguseid laule mis raadiost tulevad ja ilmselgelt ei puudu legendaarne ’Call Me Maybe’, mis on stampmuusika olnud iga rauli reisi jaoks, sellest saadik kui kunagi mitu reisi tagasi H seda laulis duos kohalike filipiini tüdrukutega Manila lennujaamas. Raul kuulab karaoket ja vaatab aknast välja, kus libisevad mööda põllud, kuristikud, mäed, kookospalmid, bambussalud, banaani-, papaia-, kohvi- ja kakaopuud ning lugematud teised taimed, mida raul ei tunne. Külades kuivab tee ääres kakao ja riis ja makadaamiapähklid ja lapsed jooksevad, mängivad ja lehvitavad. Õhk lõhnab nagu mesi ja lilled ja vahepeal vulkaanilistes piirkondades ka väävlise mädamuna järgi. Vahepeal tehakse peatus kohalikus kodutehases kus aetakse palmimahlast arakit – kanget kohalikku samagonni, mis võtab nii mõistuse kui  silmanägemise. Karm puskar on villitud plastikust veepudelitesse mida müüakse otse tänaval ja Iren tuleb pärast vaikselt autosse ja libistab salamisi puskaripudeli tooli alla. 

Bajawasse jõutakse natuke enne pimedat ja peale paari külalistemaja külastamist leitakse ka öömaja kohalikus kodumajutuses. Kiire hiline  lõunasöök hiljem ja sõidetakse edasi, et päeva lõpuks lõõgastuda kohalikes kuumaveeallikates, mis asuvad nii poole tunni tee kaugusel linnast väljas. Iren küll natuke punnib vastu, kuna ta on üsna kutu sõitmisest ja magamata ööst, kuid kuumaveevanni on vaja ja nii pannakse autole taas hääled sisse.

Kuumaveejõgi. Selline korralik vannitemperatuur koos
massaažiga.

Kuumaveeallika asemel on tegemist kuumaveejõega. Meeldivalt soe vesi tuleb kusagilt maakoorest, täidab paar basseini kus kohalikud jalgu leotavad ja siis voolab mööda kaljuseinu allapoole nagu päris jõgi. Raul libistab ennast vaikselt kuuma  vee sisse ja tunneb, kuidas päev otsa istumisest kogunenud pinged lihastes lahtuvad.

Paraku loojub päike peatselt ning ümberringi kogunevas pimeduses hakkavad kahtlaselt saalima kohalikud mehed ja raul peab paremaks asjad kokku korjata, autos magav Iren taas maast lahti lüüa ning tagasi Bajawasse sõita. Päike on loojunud ja väljas kottpime, teed ääristamas riisipõldudelt koju suunduvad inimesed ja Iren lamab poole kehaga signaalnupu otsas et keegi väsinult auto ette ei koperdaks.

Ja tagasi Bajawas olles lehvitab Iren hüvastijätuks ja läheb omale öömaja otsima, samas kui H võtab ette lootusetu ja läbikukkumisele määratud katse panges riideid pesta. Raul vannub targalt juba ette alla ning aktsepteerib fakti, et ta peab kõndima kuni Maumereni ringi räpastes ja kilomeetri kaugusele haisvates riietes. Niiskus on nii suur, et ükski märg riideese ei kuiva ära ja kuivad riideesemed on pidevalt niisked ja kaks päeva niiske olnud riideese läheb jõudsalt hallitama ja hakkab levitama väga spetsiifilist aroomi mis meenutab skunksi tagumiku sisemust.

Teisest küljest loodetavasti püsib siis Iren järgmisel päeval vähemalt ärkvel.