Otse põhisisu juurde

Draakonitest

Suur Valge Turist ja päikesetõus Komodol
Täpselt kell kuus hommikul raul ärkab. Harjumatu, et ei olegi kusagil seekord ühtegi kukke kiremas. Ükski malaariasääsk ei pinise kuskil. Generaator undab küll kusagil eemal, kuid raul on ettenägelikult kõrvatropid ekstra sügavale kõrva toppinud, nii et seegi pole eriti segav.

Harald istub juba lamamistoolis, rüüpab kohvi ja viipab raulile. Romaine ja Karoline põõnavad rahulikult, varbad teki alt paistmas. Graziela on alumisel tekil kolistamas ja H ka liigutab kusagil tekikuhja all. 

Raul lükkab teki pealt, ajab ennast istuli, pöörab ümber ja näeb päikesetõusu. Päike tõuseb uskumatult kiiresti ning jahe hommikuõhk soojeneb ja meri peegeldub pimestavalt. Hämarusest joonistuvad välja ümbritsevate saarekeste piirjooned, lähedalasuv mangroovisalu ja Komodo saare kõrged rohelised tipud.

Kiire hommikusöök (riis, nagu ka kõik varasemad hommiku-, -lõuna ja õhtusöögid) hiljem ning kaheksa turisti panevad Komodo saarel jala maha. Saarele tulijaid tervitavad paar väikest hütti, pisike turu-laadne asi ning igal pool seisvad, lamavad ja istuvad draakonikujukesed, mida on ilmselt märkimisväärslet rohkem kui elus draakoneid. Sissepääsuks ja giidi eest maksmiseks küsitakse 250 000 ruupiat, mille eest saab vastu viis tembeldatud paberitükki, mille rebimise ja aktiivse tembeldamisega on ametis mitu meest. Valida on kolme erineva matkaraja vahel mille käigus loodetavasti draakoneid nähakse – kas lühike, pikk või keskmine, kusjuures infot selle kohta, mida ükski neist sisaldab, on olematu. Kukalt kratsides otsustatakse lõpuks pikima raja kasuks mis vinkleb kolm kilomeetrit läbi paksu metsa ja kuulatakse kohalike giidide juttu, et ega selle jooksul draakonite nägemist ei garanteerita, aga niisama jalutada on ka kindlasti kena. Giidid võtavad seina najalt pikad kaheharulised kepid, ei tea kas draakonite turistidest eemale hoidmiseks või turistide draakonitest eemalehoidmiseks – ja sammud seatakse metsa.

Rada on hästi sisse tallatud ning peatselt kostab eespool mürin, kolin ja raksumine nagu murraks seal terve hord draakoneid puudelt oksi ning nüpeldaks nendega üksteist. Paraku selgub lähemale jõudes, et tegemist on hiiglasliku ameeriklaste grupiga kes murravad läbi metsa hoolimatult nagu kari joogiseid ninasarvikuid. Natuke aega nende sabas käinud saab ka giididel villand ees lärmavast grupist ja lõigatakse kõrvalt läbi metsa, kuni ameeriklased jäävad kusagile rohelise metsakardina taha.

Ja siis astutakse draakonile peaaegu peale.

Hiiglaslik sisalik liigub aeglaselt ja sihikindlalt läbi metsa, haraline keel aeg-ajalt suust välja libisemas, väikesed silmad kissis. Puud heidavad draakoni ümber varje, muutes ta halli- ja pruunikirjus leheprügis peaaegu nähtamatuks. Turistidele tähelepanu pööramata kõnnib ta üle mahalangenud raagude lähedaloleva lagendiku suunas.

3 draakonit. Kusagil metsas on väidetavalt veel mõned.
Turistide fotoaparaadid klõpsuvad nii mis hirmus, kaaperdades draakoni iga sammu.

Eemalt lagendikult, kuhupoole draakon teel on, kostab ameeriklaste kiljumist. Paistab, et nad on ka omale draakoni leidnud ja kui sinnapoole suundutakse, tuleb välja, et mitte ainult ühe, vaid koguni kaks. Draakonid lamavad liikumatult puude varjus, vahetevahel pikk saba edasi-tagasi nähvamas, viiesõrmelised pikkade küüntega käpad välja sirutatud, põrnitsedes turiste teatud halvakspanuga. Kui kolmas draakon lagendikule jõuab, mörisetakse üksteise peale ähvardavalt ja näidatakse hambaid. Turistid teevad selfiesid ja pildistavad üht-ja teistpidi, minnes draakonitele nii lähedale et kui need vaid viitsiks napsata, oleks pool turisti läinud. Draakonid küll põrnitsevad hindavalt, kuid lõpuks vist ikka ei viitsi.

Lõpuks saab ühel loomal villand ning ta teeb mõned pahased sammud turistide poole. Giidid on kohe keppidega hakkamas ja hoiavad teda eelame, pingutavad, et sihikindlat hiidsisalikku mahlastest turistidest eemal hoida, kuid võtab mitu minutit enne, kui draakon lõpuks plaanist loobub ning läheb teises suunas oma asju ajama.

Olles fotokate mälud täis klõpsinud jäetakse draakonid lagendikule saaki ootama ning kõnnitakse edasi mööda metsarada. Rada keerleb kolme kilomeetri ulatuses mööda saart, valdavalt läbi metsa, vahepeal mäest üles ja alla, pakkudes ilusaid vaateid üle rohelise metsa ja sinise mere. Kui keegi tahab minna metsa pissile, siis giidid surgivad oma keppidega iga rohupuhma põõsastes läbi, et draakon pissivat turisti ei hammustaks, mis oleks piinlik ilmselt kõigile osapooltele. 

Vahepeal veel nähakse korra metsas sabistavat draakonit kes mingit oma asja ajab ning üks suur loom lamab veel otse külatee peal, laisalt põrnitsedes puu all söövat niru ja norgus moega moega metskitse.
Turistidele öeldakse raja lõpus aitäh ning nüüd siis palun, kõrvallauast saate siin osta draakonikujuliseid meeneid, hinnaga üks käsi ja kõrv ning et kui tahate rohkem draakoneid näha, siis Rinca saarel peaks neid veelgi rohkem olema.

Laevale minnes sädistatakse draakonitest ja et kellele need ikka kõige rohkem meeldisid ja võrreldakse et kes julges oma selfie kõige lähemalt teha.

Roosa(kas) rand. H ehitatud liivaloss kukkus ka kokku.
Laeva mootor pannakse taas huugama ja suundutakse Rinca poole, vahepeatusega roosal rannal. Ranna nimetus tuleneb sellest, et kunagi oli punastest korallidest tekkinud liiv roosa, kuid ükspäev oli tulnud pisike tsunami ja kandnud ranna hoopis tavapärast ja igavat lumivalget liiva täis. Kui aga otsida, siis leiab valge alt ka roosa liiva täitsa kätte. Rannal mõned inimesed snorgeldavad ja mõned vahivad niisama, H ehitab roosast liivast liivalossi ja rannas jooksevad ringi mõned hiina turistid, samas kui neid drooniga filmitakse, ning püüavad natuke ebaõnnestunult jätta muljet, nagu neil oleks jube lõbus.

Rinca saarel võtavad turistid vastu suured hoiatussildid, et ära mine vette, seal on krokodillid. Mangroovisaludes sebistavad pisikesed ahvid. Teel vastuvõtukontorisse sumpab lautee kõrval kraavis pisike draakon ja raul mõtleb, et võtaks ja paneks seljakotti, aga vist oleks halb kui pagasi läbivaatamisel see piirivalvurit hammustaks, ja jätab mõtte katki. Kontori juures tehakse tuttav briifing, hoiatatakse, et keegi rajalt kõrvale ei astu, kuna lisaks draakonitele varitsevad ka igasugused maod ja muud loomad, ning hakatakse samuti mööda rada astuma.

Esimesi draakoneid kohatakse kohe külas, kus kuus suurt sisalikku istuvad köögi taga varjus ja limpsavad keelt köögist imbuvate söögilõhnade peale. Väidetakse, et süüa draakonitele ei anta, aga lõhna peale tulevad sunnikud ikka kohale. Draakonid tukuvad ja ei viitsi turistide meeleheaks varvastki liigutada.

Edasine matkarada viib paar kilomeetrit läbi avatud savanni kus keskpäevane päike armutult lagipähe lõõskab. Katerina on päikesest põlenud punaseks nagu kenasti keedetud vähk ja Romaine tusatseb, et tegemist on täieliku ajaraiskamisega, kuna rohkem draakoneid ei nähta.

Tagasi jõudes vaadatakse natuke veel ringi kus gigantne hord hiina turiste endiselt köögi juures magavaid hiiglaslikke draakoneid pildistavad, ja võetakse sammud taas laeva poole. Draakonid nähtud, kedagi õnneks või kahjuks ära ei söödud ja aeg on tagasi minna Labuan Bajosse.

Meri on endiselt helesinine ning reisi lõpp läheneb armutult. Raul ja H satuvad sügavtõsisesse arutelusse, et kas Rinca saarel käimine oli ajaraisk või mitte, kuna draakoneid nähti köögi juures vedelemas, mitte nende loomulikus keskkonnas nagu Komodol. Romaine leiab et tegemist oli ajaraiskamisega, H ja raul mitte.

’Jah, sest näiteks ajaraiskamine on sootuks see, millega ma praegu tegelen,’ illustreerib H näitekga igapäevasest elust oma jutu mõtet.
’Nii, ja see on?’ täpsustab raul.
’Mina praegusel hetkel näiteks vaatan, kuidas see mägi meist möödub,’ selgitab H, põrnitsedes jäägitu pühendumisega, kuidas parda tagant väike roheline kaljusaar mööda libiseb, ning sellega on arutelu lukus ja lõppenud.

Vahepeal leitakse merelt merehätta jäänud kalapaat, mile mootor on üles öelnud, ning võetakse nad sleppi.Päästetud natukene vahivad niisama, siis lähevad kajutisse ja viskavad magama.

Bajo ja päikeseloojang.
Bajosse jõudes ronitakse taas kindlale maale, hiivatakse seljakotid selga, kallistatakse ja valetatakse üksteistele viisakalt, et hoitakse kontakte ja vahetatakse pilte ja külastatakse üksteist, ning siis kõnnivad igaüks ise teed mööda minema. Raul ja H seavad sammud Eddy juba tuttava putka poole, kus tõenäoliselt hiidprussaka vaim endiselt kummitab voodi all.

Õhtul, kui taevas süttivad üksteise järel tähed, astub Eddy juurde sisse Ireneus. Raul ja H on seekord Eddy abiga välja mõelnud väga pursuiliku plaani – selle asemel, et veeta puhkus kolistades saare ühest otsast teise kohalike konditsioneerimata lagunenud bussidega, on mõte hoopis proovida kokkuleppele saada Ireneusega, et äkki saaks kasutada tema Toyotat ja teadmisi saare lähemaks uurimiseks. Ireneus on nõus, küsib neli ja pool miljonit. Raul pakub kolm ja pool. Ireneus pakub viimaseks hinnaks neli ja kakssada tuhat. Raul pakub neli. Ireneus ütleb et ei saa, konditsioneer on kallis. Raul ütleb et võtame siis konditsioneeri välja ja teeme aknad lahti. Ireneus punnib vastu, kuid kui raul lubab rahale lisaks teha veel hulga nalju lätlaste ja eestlaste kohta, siis ta lõpuks annab alla ja lepitakse kokku nelja miljoni peale.

Konditsioneerimata bussi asemel konditsioneerimata auto on siiski teatud arenguhüpe.

Eesmärk siis järgneva nelja päeva jooksul sõita läbi Rutengi, Bajawa ja Moni ja seejärel leida mingi transport Maumeresse.

Ja raul sulgeb õhtul silmad, kuulates Eddy maja ees vaikselt loksuvat merd, ja unistab draakonitest.

Kommentaarid