Otse põhisisu juurde

Kratiest

Varahommikul asetab katkises t-särgis ehitustööline hellalt drellpuuri raulile otse kõrva sisse ning vajutab nuppu. Suurepärases töökorras drell võtab tuurid üles ning kihutab vingudes otse läbi kuulmekile rauli ajju, jättes järgi vaid vormitu massi. Teine ehitustööline haarab majasuuruse vasara ning hakkab seda põrutama raulile otsaette – jumaki, jumaki, jumaki nii et silmade ees tähed lendavad. Kolmas mees on ehitanud vahepeal magamistuppa tellingud, ripub tellingutel rauli pea kohal, käes gigantne alumiiniumkauss ning tellitav mutrivõti ning ta nuhtleb õnnetut kaussi nagu poleks homset päeva ning kogu maailm on täis kurdistavat lärmi.

On kell pool seitse hommikul Kraties ja rauli ja M toa all algavad ehitustööd.

Vandudes keerab raul ennast voodist välja. Ilmselgelt magamisest enam asja ei saa ja võib sama hästi elama hakata, vaatamata eelmisel õhtul Jorgega ära joodud Angkori õllele ja sellest tulenevale kergele peavalule. Õnneks saab kõrvalkrundil asuvast restoranist nuudlisuppi ja kuigi raul lööb üle ehitusplatsi koperdades kõigi lähedalolevate ehitajate rõõmuks pea vastu ’Kanna ehitusplatsil kiivrit’ silti ära, on peagi tunne, et teatud tingimustel on elu isegi elamisväärne.

Hostelist on võimalik rentida ka jalgrattaid ning peatselt leitakse eurooplastele ja nende iseloomule sobivad mudelid ja nii kruiisivad raul ja M vastu hommikupäikesele, raul istumas kena erkroosa punase korvikesega ratta sadulas ning M juhtides maskuliinset sünkmusta ratast.

Kratie iseenesest on väike ja meeldiv linnake. Lai Mekongi-äärne promenaad, väikesed kohvikud, elav turg. Linnasüda on suhteliselt pisike ja sealt välja sõites muutuvad asfaltteed kiiresti saviteedeks ning majad asenduvad väikeste hüttidega. Suure maantee ääres on toiduturg, kus serveeritakse maanteetolmust riisi sealihaga. Linnasüdamest eemal on Mekongi kallas kaetud ohtra koguse plastiku ja muu prügiga.

Turu juures kõrvaltänaval paiknev väikene telefonipood aitab kuue dollari eest raulil telefoni kohaliku interneti sisse panna, ning maailma võimalused on taas avali. On valida, kas minna vaatama natuke jõe ülesvoolu elavaid väljasuremisohus delfiine või siis sõita praamiga Mekongi keskel olevale väikesele Koh Trongi saarele. Argumente on mõlema poolt – et kas nautida kohalikku maa-elu või kasutada vahest viimaseid võimalusi nägemaks delfiine ja lõpuks jääb peale saar koos tingimusega, et äkki peale seda on veel võimalik delfiine ka vaadata.

Kratiest Koh Trongile viib pisike lootusetult logu praam ühe dollari eest, mis katab nii rauli kui M sõidu ning ühtlasi ka rataste üleveo. Sõit ise kestab mõned minutid ja peagi sõidavad raul ja M lääpas paadikailt maha, napilt vältides jõkke kukkumist ning Mekongi rohelises embuses uppumist.
 Koh Trong on väike roheline saareke ja see on võimalik läbi sõita paari tunniga. See on väike Kambodža maa-elu oaas, kus väikesed majad paiknevad mööda saare kaldaid kitsa betoonplaatidest ehitatud tee ääres ja saare keskosa on valdavalt riisipõldude pärast. Riis on enamasti koristatud ja kuhjatud tee äärde suurtele presendilahmakatele kuivama, ümber ehitatud traadist aiad, et kanad ligi ei pääseks – mis pole takistanud ühte kukke, kes istub keset riisimäge, õgib riisi nii kiiresti kui võimalik ning kelle olemus väljendab siirast rahulolu. Vankrid, mida veavad nii hobused kui pühvlid, on täis kuhjatud riisiõlgesid, mida tõstetakse suurtesse hoidlatesse jõe kaldal ning M, fotokas käes, jääb peaaegu ekstra aeglaselt liikuva vankri alla. Külavaheteedel kondavad kanad ja kuked, teekraavis tukuvad põrsad, õues kasvavad viljapuud on täis mangosid ja pomelosid. Vahepeal jooksevad majade juurest välja pisikesed kutsikad, proovides natuke rauli ära süüa ja raul näeb kurja vaeva, et M ei peidaks ühte kutsikat omalepõue ning teda koju ei veaks. Mingi hetk vonkleb üle tee natuke häbeliku moega väiksemakaliibriline madu, pannes M karjuma nagu ratta peal.

Paari tunni asemel veedavad raul ja M Koh Trongil peaaegu kogu päeva, kolades ringi põldude vahel ja aedades ja juues küla tagumisse otsa on peitunud luksushotelli kookos- ja banaanipuudest ümbritsetud sinise sädeleva basseini serval hingehinnaga smuutisid.

Õhtusöögiks sukeldutakse Kratie ööturule. Ööturg on hektiline nagu ikka Aasia ööturud, kus rollerid sõidavad üle inimeste varvaste, grillid suitsevad, praekala ja -liha lõhn tõuseb taevani ning inimeste hõiklemine ja rollerite plärin on meeldivalt kurdistav. Mõned eksinud moega turistid kolavad seal ringi ja teevad pilti ning kergeks üllatuseks avastab raul isegi paar turisti, kes on koha sisse võtnud supileti juures, helpides õnneliku moega nuudlisuppi. Turistid noogutavad raulile ja viipavad, aga raulil on teine plaan. Supi asemel ostab ta lähedalolevast letist mõned grillitud kalad ja kilekotitäie kleepuvat riisi ja nad seavad koos M-ga sammud Mekongi promenaadi poole, kus linna ja jõge ühendab madal ja lai kiviääris. Seal äärisel istudes nosivad raul ja M otse kilekottidest riisi, vahepeal hammustades peale grillkala, Mekong kõrval pimeduses voolamas ning elu on lihtne ja ilus ja värviline.

Olles vaevalt riisi ja kala lõpetanud, ujub taas välja Jorge ning koos rauliga sukelduvad nad uuesti Angkori kuldse õlle saladustesse. Ümber baari nurga käib endiselt ööturu melu ja vahepeal kui kõht läheb tühjaks, toob raul sealt kõrvallauas istuvate prantslaste õudust täis pilkude all veel mõned kalad õllesnäkiks. Ööõhk on meeldivalt jahe, turu melu hakkab vaikselt kustuma kella kümne paiku ning enne kui raul aru saab, visatakse nad baarist välja, kuna aeg on kinni panna.

Raul ja Jorge suruvad veel viimast korda kätt, lubavad üksteist Madridis ja Tallinnas külastada, ning taas on nad läinud eri teed eri suundadesse – raul ja M Phnom Penhi ja Joge Siem Reapi -  jättes järgmiseks päevaks toreda mälestuse ilusast õhtust ning kerge pohmelli.

Kratie delfiinid loodetavasti ootavad veel väheke väljasuremisega.

Kommentaarid