Hosteli eesruum on täis inimesi, kes tukuvad põrandal või istuvad kustunud nägudega. Paljud on läinud päikesetõusu vaatama, kuid paistab, et osad on vedanud ennast voodist välja, tulnud alla hosteli lobbysse, mõelnud, et perse see päikesetõus ning keeranud ennast kusagile põrandamattidele pikali. Paar tüüpi on isegi võtnud vaevaks kusagilt omale tekid organiseerida.
Raul ja M mõtlevad, et kui juba on ärgatud, siis sama hästi võib alustada Angkori templite uurimisega. Tänavalt leitakse tuktukijuhiks Margo, 40 dollari eest per nägu ostetakse kolmepäevapiletid ning kogu selle ja järgmise päeva tuuritavad raul ja M mööda templeid.
Angkori templid pole midagi, mida saab kirjeldada. Angkori templid on elust suuremad. Sa pead seal kõndima, ronima, jalutama, istuma, hingama aastasadade tagust õhku. Angkor on müstiline, müütiline, kummaline, salajane. Sa võid kõlgutada üleval iidsete templite müüridel jalgu ja vaadata päikesetõusu. Sa võid istuda metsas sammaldunud kivil, mis võis olla aastasadu tagasi ammu kadunud hoone nurgakivi. Sa võid kõndida varisenud käikudes ja turnida sajandite vanustel puujuurtel.
Angkor on koht, kus sa kõnnid poollagunenud müürikarniisil, vaadates üle rohelise lagendiku sinna, kus sadu aastaid tagasi olid linnad, põllud, külad, templid – elav ja pulbitsev linn miljoni elanikuga ajal, kui tänapäevased Euroopa metropolid olid napid külad. Kõik see on nüüd kadunud, džungli alla mattunud, hävitatud, kõdunenud – kuid seal jalutades sa näed seda, kustunud aegade kirjeldamatut hiilgust.
Enne Angkorisse minekut raul teab, et tegemist on kohaga, kus on turiste sadade tuhandete kaupa. Peale kahte päeva ringihulkumist ta teab, et teistest turistidest ei saa lasta ennast segada. Nad on seal, kusagil, kooserdavad ringi, hulguvad samuti varemetes, mõnikord on neid sadu, tuhandeid, kümneid tuhandeid, kõik higistamas kuuma päikese all ning klõpsimas lõputuid pilte, mida nad kunagi ei vaata. Kui sa oled seal, siis ära vaata turiste, ära kuula lõputut hiinakeelset vadinat. Leia omale sügavas rohelises metsas soe samblassekasvanud kivi või poollagunenud müüripealne, kus istuda ja kuula. Kuula mineviku hääli, sest Angkoris need sosistavad, laulavad, naeravad ja räägivad nii, nagu ei kusagil mujal Aasias. Need hääled räägivad sulle kadunud aegadest ja suurest riigist, mida enam ei ole.
Angkor on imeliseim koht, kus reisida minevikku, vaadata seda nii nagu ta oli. Päevast ei piisa, kahest ka mitte – kuid kui sul pole ka aega, siis ära kiirusta. Istu ja vaata ja kuula. Võib-olla sa soovisid näha päikesetõusu, kuid hommik oli pilves või sa ei näinud seda hordide turistide tagant – mis siis. Sule silmad ja sa näed, kuidas roosakas koiduvalgus hakkab aeglaselt värvima templi kõrguvaid torne ning kuivatab ära hommikuse udu, kuni tiigi punaka helgiga veelt hakkavad peegelduma templimüürid ning kaarduvad palmid. Ära torma, kujuta. Ära pildista, mõtle. Ära räägi, kuula.
See on koht, kus kuulata Kambodža lugu.
Need kaks päeva raul ja M kolavad ringi kõikjal, kus nende limiteeritud aeg võimaldab. Nähtud saab nii suuremaid kui väiksemaid templeid, nii neid, mis on lootusetult puude alla mattunud kui hiiglaslikke aastatuhande vanuseid massiivseid ehitisi, mis endiselt kõrguvad üle lagendike. Raul kõlgutab jalgu iidsetel paadisildadel ja leotab päevasest kõndimisest väsinud jalgu basseinis, kus kunagi suplesid kuningad. Ta ronib hiiglaslike templite otsa ja balansseerib poollagunenud müüridel. Ta istub templikarniisil, vaadates, kuidas päike aeglaselt rohelise metsa taha loojub. Ta loeb templite ajaloost, jalutades kunagiste munkade lagunenud eluasemetes. Ta ronib hiiglaslike puude juurde vahel, mis on sajandite jooksul hellalt keeranud majade ning müüride ümber ja on õnnelik nagu hernes kaunas.
Need kaks päeva mööduvad kaugelt liiga kiiresti ja templite vahel veedetud aeg saab läbi kaua aega varem, kui soov neid avastada.
Kommentaarid
Postita kommentaar