Mitmekesi maailmas (Murphyst rääkimata)

See algab sellega, et kõigil tuleb mingil minimaalsel tasemel eluvaim uuesti sisse.  Otseselt inimeseks ei saa vist veel meid päris nimetada, aga millekski inimeselaadseks küll. Raul endiselt peab hirmuäratavat võitlust oma siseorganitega, et need püsiks seal kus nad looduse poolt on seatud, kuid elu tundub peaaegu elatav. Päeva plaaniks on ringsõit mööda merd, delfiinide ja vaalade vaatlus ning peale seda 4x4 autoga kõrbes ringi sõitmine sellises kohas nagu Sandwich Harbor, kus on palju liiva ja merd. Tõsiselt. Lahele viib väike katamaraan. Raul istub maha, tegeleb aktiivselt ajude väljutamisega nina kaudu ning imetleb ümbrust. ’Oi, näe, pelikanid,’ mõtleb ta. ’Ja seal on kajakad. Ja meri. Ja tuul on – vist läheb külmaks. Ja siin on hulk karjuvaid reisijaid ja suur hüljes, kes just parajasti mööda treppi meie laeva ronib ja hambaid näitab.’ Paistab, et kohalikel hüljestel on kombeks ronida turistide laeva kalu norima ning neile on pandud nim...

See algab ja lõpeb pohmelliga.

See algab tuulega. Swakopmundis on tuuline. Otse ookeanilt puhuvad tuuled toovad siia udu ja külma ning temperatuur on kusagil 25 kraadi kandis – soe, kuid mitte päris see, millega meie harjunud oleme. Lisaks sellele on raul öösel osanud omale üsna kõrge palaviku tekitada ja mõtleb kusagil kella nelja paiku, et ta vist nüüd sureb ära, aga hommikuks on imelikul kombel eluvaim endiselt sees. Köha paistab olevat küll tulnud selleks et jääda ning kopsud kipuvad kehast lahkuma selleks mitte ette nähtud avauste kaudu, aga päris malaaria ei paista seekord olevat, vaid tubli põhjamaine bronhiit. Traditsiooniliste sügishaiguste eest ei päästnud rauli seekord isegi mitte maailma teise otsa sõitmine. Kümnenda päeva sisuks on planeeritud lumelauaga liivadüünidelt alla sõitmine, või siis sandboardimine ning selle juures kõvasti karjumine. K.l kui vanal lumelauahundil on hommikust saadik juba selline nägu, nagu viibiks ta kusagil teises dimensioonis, kuhu enamasti jõutakse vaid v...

See algab hommikusöögiga. Hommikusöökidest on meie laagriplatsidel saanud omamoodi rutiin – gaasipõleti käimapanek, tee tegemine, võileivad, jogurt ja muu laagriplatsil tehtav. Vahelduseks aga on käesoleval hommikul hommikusöök samuti hosteli poolt – mitte midagi erilist, kuid ikkagi vaheldus. Lisaks palavikule on raulil tekkinud tõsine sügav köha ning peavalu aga mehed ei nuta. Lisaks on käes päev, kus peaksime kätte saama oma Swakopmundi korteri. Swakopmund on kuurortlinn- midagi meie Pärnu sarnast, ainult vähemate rullnokkade ning rohkemate palmidega. Kuna siit alates lõpeb meie reisi ’metsik’ osa ning siin on plaanis pikemalt peatuda, siis on juba broneeritud meile korter Cornerstone Guesthouse Moringa Gardensi majas. Cornerstone Gueshouses võtab meid vastu uskumatult tore tüüp (kuuendat põlve namiiblane), kes broneerib meile järgmise päeva sandboardimis-tripi ja aitab planeerida ka teisi tulevasi tegevusi. Korteri saame kätte kella kahest, nii e...

See algab päikesetõusuga. Öelda, et Namiibia päikesetõusud on fantastilised, on kaugelt liiga vähe öeldud. Raul võtab päikesetõusu vastu taas kord istudes sama kõrge mäe tipul kus eelmisel õhtul, võideldes tuulega ning imetledes vaatepilti, sel ajal kui H. fotokaga kusagil mäe all ringi jookseb ja K. ning A. rõõmsalt põõnavad. Kuldsed tuules voogavad rohuväljad, laialipillutatud rohelised madalad puud ja punased graniidikuhjad, kauguses läbi hommikuhämu terendavad mäed, kõige selle keskel sirge joonena silmapiirist silmapiirini läbi jooksmas valge autotee. See on värvide gamma, mida ei unusta, ning tõusev päike lisab sellele soojust ja varjundeid ja varje ning sa näed kuldset ja oranži ja punast ja rohelist ja halli ja valget ja kollast. See on pilt, mida ei saa pildistada ega filmida, kuid mida saab mäletada, ning selle võrra lahkuda rikkamana. Namiibiat võib õigusega nimetada fotograafi unistuseks. Kahju on laagrit kokku panna ning lahkuda. Kõikide...

See algab kell viis hommikul pimedas laagri kokkupakkimisega. Päeva marsruudiks on taas kord lahkuda Kaoklandist ning sõita tagasi Damaralandi, vaatama Twyfelfonteini iidseid kaljugraveeringuid. Kilometraažis tähendab see vahest natuke vähem kui Outjost Opuwosse sõitmine, kuid teed on samad ning väga palju vaheldust ei paku. Rooli ronib A., kes meie teele jääva kuru läbib seekord ilma neljaveota. Kummalisel kombel jääb teele ette tunduvalt rohkem loomi kui varem – pidevalt jooksevad üle tee springbokid ja kudud, eemal sebivad jaanalinnud ning aeg-ajalt peab jääma seisma ning aeglaselt manööverdama tee peal tsillivate lehma- ja kitsekarjade vahel. Twyfelfontaini tee ääres viitab silt damarade muuseumile – ning otsustatakse teha seal kiire vahepeatus. Damarad on hõim, kes on lähedalt suguluses bušmanidega – ka nende keel on väga sarnane, hõlmates endas nelja ’klikki’ – häälitsused, mida tehakse keelega. Noor poiss nimega Desmond selgitab perfektses inglise keeles, kui...

See algab sellega, et esimest korda ei pea me hommikul laagrit kokku panema, mis on teretulnud vaheldus. Paar sõna ka laagriplatsidest. Namiibias on väga palju erinevaid laagriplatse, kus on võimalik peatuda – nii et telkimine, või siis nii, nagu meie sõidame – telgid auto katustel – on täiesti mõistlik viis reisimiseks. Enamasti on laagriplatsid üsna odavad (autokoht+ lisasumma iga inimese kohta), seal on olemas põhilised elementaarsed asjad – nagu wc, dušid (enamasti sooja veega, kuid on ka erandeid) ning võimalus kasutada elektrit (kuna Namiibia kasutab natuke teistsuguseid pistikuid, siis Euroopa tehnika jaoks on vaja adaptereid). Samuti on osadel hotellidel oma laagriplatsid, ning nendes ööbides on võimalik kasutada ka kõiki hotelli rõõme, nagu basseinid, restoranid, internet ja muu selline. (Laagriplatside elu-oluga harjumine võtab natuke aega. Raul läks ühel õhtul hambaid pesema, vaatas kraanikaussi ja oli natuke üllatunud, kui kraanikauss talle vastu vaatas ...

See algab sellega, et H. on vara ärganud ning tuleb ja peksab kõik teised ka varakult üles. Laagri kokkupanek ja kõik muu sellega kaasnev hakkab vaikselt käppa saama. Viis päeva on juba päris paras aeg Namiibiaga harjumiseks. Harjumiseks sellega, et on pidev janu, hommikul külm ja päeval kuum ja inimesed natuke teistsugused. Harjumiseks autoga ja laagrieluga ja lõppematute sirgete teedega läbi savanni ja kivikõrbe ja tühermaa. Harjumiseks sellega, et iga kell võivad lehmad tee peal mäletseda, antiloobid üle tee hüpata, pead sõitma mööda eeslirakendist ning muude siinsete võludega, nagu näiteks tolmuga. Kui tolmust saaks teha ekspordiartikli, siis Namiibia oleks püstirikas. Viienda päeva marsruut on planeeritud väga pikaks – Outjost läbi Kamanjabi Opuwosse. Laias laastus teeb see kusagil 500 kilomeetrit, enamasti mööda kruusateed. Esialgses reisiplaanis oli see mõeldud natuke teisiti, kuid sellised ongi nende esialgsete plaanide võlu – neid saab alati kohapeal muuta....

See algab kellavaatamisega. Kell näitab 5.43 ja selleks ajaks on raul ja H. juba pikemat aega üleval. Mingi trikiga ei soodusta need telgid üldse magamist, vaid pigem unetut vähkremist ning teiste magamist teesklevate inimeste küünarnukkidega togimist.  Pimedas uimaselt joogikohale jalutades kostab igast laagri otsast mehist norskamist – laager on inimesi täis ning neil kõigil on nohu. Kahetunnise joogikoha loomasaldoks jääb üks natuke üksildase moega hüään ning paar jänest. Linnud, kes eile väsimatult Eesti-kujulise veeaugu ümber kappasid, jätkavad häirimatult oma tegevust.  Ootamist ilmestab eepiline võitlus rauli ning pisikese halli hiire vahel, kus hiir püüab meeleheitlikult pugeda rauli kaasavõetud soolapähklite pakendisse ning raul püüab teda sealt eemal hoida. Võitlus on ränk, kuid saabub hetk, kus vaatamata rauli trampimisele ja jalgadega vehkimisele peab raul tunnistama ennast kaotajaks ning  sikutama hiirt pähklipakist sabapidi välja. ...

See algab külmaga. Kui nii mõelda, siis ei ole just kõige targem idee jätta telgiust Aafrika öös lahti. Kuigi Aafrika seondub enamasti soojaga, on vahetult enne päikesetõusu temperatuur Namiibias kusagil 5-6 kraadi vahel. Vaatamata meeleheitlikust pugemisest mitme magamiskoti alla, kipub külm endiselt lõhki lööma. Positiivsest küljest võib muidugi mainida, et telgisuud on meil pööratud täpselt õigele poole, mis võimaldab meil magamiskottidest viimast soojust pigistades ning telgist lahkumata Namiibia päikesetõusu nautida. Oleks fotole võimalik heli lisada, oleks siin ilmselt kuulda hammaste lõginat. ’Näh, see on see Aafrika päikesetõus, mida Alari Kivisaar tahtis tulla siia pildistama,’ pomiseb raul. ’Peaks talle ütlema, et võta, kurat, soojad riided kaasa,’ lõdiseb H.                                Soojad. Riided. Kaasa. Okei? Laager kokku, kiire hommikusöök...

See algab hommikuga. Hommikud Namiibias on külmad ning hommikusöögid mahukad. Londinigi külalistemaja omanik Alex on uskumatult külalislahke, loopides nõuandeid vasakule ja paremale (’You know what to do when you meet a lion? You grab a knife and cut the person next to you, then run like hell’). Hüvastijätul soovib meile suurepärast Aafrika seiklust ning et kui me peale oma ringreisi uuesti tema juurde maandume (viimasel päeval enne tagasilendu), siis soovib ta detailset ülevaadet. Surume kätt ja jääme ootama oma transporti rendiauto juurde. Üllatavalt saabub autorendipoiss enam-vähem kell üheksa ning kärutab meid mööda Windhoeki hommikusi tänavaid meie auto juurde. Windhoeki üks peatänavaid. Vasakul on turistilõks. Poolalasti himbadega. Autoks on meil särama löödud beež Toyota Hilux, millel on ära õlitatud põrkeraud ja rehvid. Lisaks on autole külge poogitud laagrivarustus, mis lahtiseletatult tähendab, et auto katusel on kaks telki, mida on võimalik üsna...

See algas tormiga. Raul seda vaatepilti ei näinud. Ta oli merehaige. Vikingi laevas oli mägedena toitu (lettidelt kukkunud) ning ojadena voolas alkohol (purunenud pudelitest). Reisiseltskond oli väga alatult rõõmsameelne, samas kui raul oli mitte nii rõõmsameelselt merehaige. Helsingis, olls ära teinud elektroonilise check-ini, otsustasind pagasi drop-offi kenad näitsikud, et Namiibia reis lõpeb sealsamas. Nimelt kehtib viisa alates 15. septembrist, samas kui reis Helsingist Namiibia suunas algab reis juba päev varem, ning kenad tüdrukud leidsid, et ei, niimoodi küll ei saa. A. seepeale plaksutas oma mehelikke ripsmeid, H ja raul pööritasid efektselt silmi ning K tegi ütlemata kurba nägu, mispeale neiud leebusid. K. kurb nägu. Pilt on illustreeriv. Lennud olid muidu suisa masendavalt sündmustevaesed, kui välja arvata viimane, München-Windhoek üleöö-lend, mille käigus K ja A suutsid magada erinevates gravitatsiooni eiravates asendites, mille ainüksi vaatamis...

Kui raul oli veetnud pingelise päeva uurides ilmateateid, lainekõrgusi, laevade vastupidavust tormile ning seda, kui palju maksaks potentsiaalselt see, kui Helsingisse minemise asemel lennata otse Berliini, saabus õhtuks rahu ja vaikus. Kusagil mässas torm ning raul teadis, et see, kas laevad hommikul väljuvad või mitte, on igatepidi tema võimusest väljas. Niisiis tegi raul seda, mida ta ise saab mõjutada ja mida ta ikka teeb niipea, kui puhkus algab. Ta jäi haigeks. Edu meile Namiibias või kus iganes me homme-ülehomme maandume. Kui kunagi saan netti, siis vahest ilmub siia veel ülevaateid erinevatest seiklustest. Kui mitte, siis saatke onu Murphyle pomm. Uskuge, ta on selle ära teeninud.