Yogyakartast

Üldiselt paistab, et asjad on edukalt pekki minemas. Üleöö on kokku kukkunud aktsiaturud, riigid hakkavad sulgema piire. Koroona niidab igas ilma otsas ning seljakotireisijate foorumites hakkab pead tõstma paanika ning on alustatud arutelusid, kas minna tagasi koju või leida mõni vaikne koht Aasias, kus oodata pandeemia möödumist - eriti, kuna vähemalt praegusel hetkel tundub, et Kagu-Aasia on koroonast puutumata. Raulil ja M-l aga on veel ligi kaks nädalat reisiaega järgi ning kusagil hinges on lootus, et äkki asjad ei lähe veel nii hulluks, et peab reisi katkestama. 

Et aega efektiivselt aga kasutada, otsustab raul, et nad peavad lõpetama muretsemise ning hakkama taas turistideks. 

Paraku aga tundub, et ka see mõte on määratud läbikukkumisele, kuna M on hinge vaakumas. Medani KFC kombineerituna Berastagis kukkumisega on viinud asjad niikaugele, et M-l on vaja kas jala amputeerimist või, mis ilmselt oleks lihtsam ja valutum, kiiret eutanaasiat. Raul uurib välja, kus on lähedaimad välismaalastele sobivad haiglad, kuid enne, kui ta hea lahenduse leiab, on M jäänud magama ja nii raul ta sinna jätabki. 

Niisiis veedab raul päeva basseini ääres, vaadates, kuidas vähesed hotelli jäänud rahvusvahelised külalised üksteise järel lahkuvad, et suunduda lennujaama. Aja sisustamiseks veedab ta märkimisväärselt palju aega Grabist oma basseini äärde erinevaid kohalikke toite ja smuutisid tellides ning rohelistes särkides poisid toimetavad talle kõik kohale kiirelt ja odavalt.   

Õnneks hakkab M järgmisest päevast uuesti tasapisi elavate kirja tagasi tulema ning ettevaatlikult hakatakse tegema lühemaid reise lähedalolevatesse templitesse, sest olgu globaalne pandeemia või surm silme ees, turist on siiski esimese asjana turist. Selleks, et elu pandeemia ja M erinevad peaaegu-fataalsed vigastused ainsad murekohad ei oleks, tekib Jaava lähedal hooajale väga mitteomane troopiline torm, mistõttu tuul lammutab hotelli ning kõiki päevi täidavad erineva pikkusega troopilised vihmavalangud. 

Yogyakarta on üllatavalt meeldiv linn, kus on kenasti balansis kohalik ajalugu, kultuur, toit ja kõik muu turistile huvipakkuv. Kõige olulisemad vaatamisväärsused on Borobuduri ja Prambanani templid, mille raul ja M samuti kestvate vihmavalangute vaheaegadel läbi uurivad. Templite juurde saab küll odavalt kohalike bussidega, kuid raul vaatab natuke ilma, M tervist ja oma vanust ning peale erinevate asjaolude kaalumist lähevad nad templite juurde Grabiga.  

Prambanani templi võimsad kuplid ja tornid on peaaegu inimtühjad. Mõned klassitäied kohalikke a koolilapsi jooksevad templites ringi, kuid välismaiseid turiste on mõned üksikud - koroona külm hingus on inimesed eemale peletanud. Kõndides hiiglaslikus templipargis ringi ning uurides selle tagumisi servi, leiavad raul ja M terveid templikompleksse, kus pole ühtegi hinge ja turnivad seal ringi kuni nende hing on templitest küllastunud. Järgmisel päeval Borobduris - kogu Kagu-Aasia üks enimkülastatuid turismiatraktsioone – on raul ja M sisuliselt ainukesed lääne turistid laiadel iidsetel karniisidel kõndimas. 

Isegi raul, kes on ometi läbi hulkunud suure osa Kagu-Aasia templitest, peab tunnistama, et Borobodur on muljetavaldav. Hiiglaslik templikompleks laiub suurel maa-alal, väiksemad tornid ja stupad turritamas igal pool. Erinevatest Jaava saare otstest pärit koolilapsed jooksevad tornide vahel, õpetajad neil silma peal hoidmas, piiluvad rauli silmanurgast ja aeg-ajalt tulevad küsima, et kust ta pärit on ning paluvad pilti teha. Lõpmatud järsud trepid viivad templi erinevatele tasemetele nagu Angkoris ning karniiside vahel võib imetleda ümbritsevat maailma ning lähenevaid sünkjaid vihmapilvi. 

Kõige keerukam osa templite külastamisest on nende juurest lahkumine. Väljapääsu ette on ehitatud hiiglaslik turg keerlevate käikudega, mille ümber on müügiletid täis kõikvõimalikku kraami. Ainuke väljapääs on kõndida mööda lõppematuna tunduvaid mudaseid turutänavaid et jõuda lõpuks välja parklasse ja otsida Grab – juhtidel on kohe väljapääsu kõrval oma väike putka, kus nad turiste oodates tukuvad. 

Õhtud veedavad raul ja M Yogyakarta tänavatel ringi hulkudes, vihmavalangute eest kaubanduskeskustesse varjudes ning linna huvitavaid kohti avastades. Lisaks kõigele külastab samal ajal Yogyakartat ka Hollandi kuningas, ning tema tõttu on suletud nii kuningapalee kui Yogyakarta kuulus Veepalee – kuid saalides üle linna Grabidega ringi, õnnestub raulil ja M-l ära näha nii kuninga korteež kui ka lipsata sisse paleedesse nendel harvadel hetkedel kui nende uksed külastajatele avati.  

Kuid igal õhtul, istudes Mediterranea tuttavas restoranis, nautides suurepärast vahemeremaade toitu keset Indoneesiat, pöördub jutt ikka ja alati tagasi praegusele olukorrale. Koroona tume pilv laotub kiiresti üle maailma laiali - tuhanded koroonasurmad, kasvavad juhtumite arvud kodus, segadus ja kaos. Kodustelt hakkavad saabuma küsimused, et kas raul ja M ei hakka juba oma reisi kokku tõmbama ja koju tulema, kuid tagasilennuni on aega veel nii palju. Tasapisi jõuab koroona ka Indoneesiasse – raporteeritakse esimestest juhtumitest Jakartas, hakatakse sulgema turistiatraktsioone ning üha enam tundub, et ei ole enam mõttekas veeta aega rahvarohketes kohtades. 

Ja kuigi pikka aega kaaluvad raul ja M mõtet, et liikuda edasi Surabayasse ja Bromo mäe poole, leitakse lõpuks, et turistiasjade tegemine on muutumas riskantseks ning teiste inimestega kokkupuude oleks siiski mõistlik viia minimaalseks. Peale erinevate variantide kaalumist leiab raul, et kõige mõistlikum oleks leida mõni kena vaikne mereäärne puhkekoht kusagil Balil või Lombokil ja jääda mõneks ajaks paikseks ja olla täitsa tavaline kõhtu päevitav turist, kuni nende tagasilennu aeg on käes ja on selge, mis maailmast saab. 

Ja nii ostabki raul neljandal Yogyakarta päeval lennupiletid Lombokile, broneerib hotellitoa Jeeva Santai hotellis mererannas, et seal võtta korraks aeg maha ja mõelda, mis edasi saab.