Tallinna ilm on hilissügiseselt jahe kui raul sammub läbi kollaste vahtra- ja kastanilehtede bussijaama poole. Öökülm on jäätanud ära veenired ja -loigud, puuoksi katab härmatis, keskturul esimesed müüjad tõstavad hommikuhämaruses jõhvikakaste mikrobussilt maha ning puhuvad külmast kohmetunud kätele. Hingeõhk keerleb valge auruna inimeste peade ümber.
Kui buss asub sõitma Tartu poole, nõjatub raul peaga vastu akent ja vaatab päikesetõusu. See on kollane ja oranž ja härmatanud põllud ja metsad sädelevad hommikustes valguskiirtes.
Ja seda vaadates mäletab raul kõiki päikesetõuse, mida ta oma reisidel on näinud ja kohti, kus ta on neid imetlenud. Sossusvlei hommikused kuldsed ja oranžid liivadüünid, kõrgumas lõputute Namiibia savannide kohal. Udused Bagani terrassid Myanmaris, milles turritavad välja hiiglaslike templite tornid ja silmapiiril õhku tõusmas kirevad kuumaõhupallid. Esimene päikesevalgus värvimas Kelimutu järvesid sügavroheliseks ja sinakasvalgeks. Hommikused hetked Luang Prabangi rõdudel, Irrawaddy vaiksetel jõevoogudel, Don Khone võrkkiiges, Angkori varemete vahel, Sapa ja Batadi riisiderrassidel, Mekongi delta hektilistel ujuvatel turgudel. Iga päev tõuseb päike nende imeliste kohtade kohal ning iga päev on seda vaatamas kümned ja sajad ja tuhanded inimesed nii, nagu raul oli kunagi.
Üksik lennuk lendab päikesetõusus värvilises taevas ja raul sulgeb silmad, nautides hommikust teelolemist, isegi kui see on vaid Tartusse. See on vaid hetkeks. Pikk ootamine on läbi saamas, ootamine, mis on olnud sisustatud nii palju toredaga, kuid mille alltooniks on alati olnud ootamine.
Veel paar päeva ning on ka raul taas teel, lendamas vastu uutele päikesetõusudele.
Kommentaarid
Postita kommentaar