Mitmekesi maailmas (Murphyst rääkimata)

Raul ja M lõpetavad pakkimise napilt enne lennuki väljumist.  Seljakott on arusaamatult raske, või lihtsalt pole enam õlad harjunud seljakotti kandma, või on kaasa võetud mingit joga, mida tegelikult vaja pole. Vaataks üle, aga aega pole. On reede õhtu ja raul on just jooksnud kontorist koju, et mingid suvalised asjad kotti visata ja punuma panna. Seljakotid lähevad selga, uks lukku ja raul ning M astuvad jahedasse Tallinna õhku, valmis alustama oma reisi. Trepi kõrval muliseb vaikselt tuttav veelomp, mis kunagi oli lumekuhi. ’Ma nüüd lähen,’ informeerib raul loiku. Mullmull, teeb vesi salalik-ükskõikselt ning raul ja M sammuvad minema, plätserdades oma kergete kesksuviste jalanõudega mööda hilissügiseselt märga ja lumist asfalti. Viis minutit hiljem tunneb raul kahtlast niiskust. Asja uurides selgub, et ootamatult on papu talda tekkinud kena auk, kust vaikselt imbub vett sisse. ’Ära põe, kebi edasi,’ pomiseb veeloik papu seest. ’Ma tulen kaasa.’ ’Mine põr...

'Appi, ma olen vesi!' hüüab natuke loppis moega vettinud lumekuhi trepi kõrval kui raul hommikul õue astub. 'Pole hullu, varsti oled sa tagasi,' lohutab raul trepist alla astudes. 'Hah, tegelikult olen ma jää,' hõiskab lumi võidurõõmsalt kui rauli kingatald tabab veeloigu all peituvat jäist teekatet ning ta on sunnitud tegema heroilise selgarebestava pingutuse et püsti jääda. Peaaegu tal see isegi õnnestub. 'See sinust küll nüüd ilus polnud,' märgib raul, ajades ennast püsti ja ropsides riietelt lobjakat. 'Näksi muru,' vastab lumi ja tilgutab raulile puude otsast pähe külma sulavett, mida on ohtralt rikastatud varese kõhulahtisusega. Raul ja lumi irvitavad vastamisi ja ta sumpab läbi lobjaka kontori poole. Kohati kipub vesi minema üle kingaserva ja lirtsuma varvaste vahel ja värskete talverehvidega autod kruiisivad õnnelikult mööda Tallinna tänavaid, kastes õnnetud jalakäijad üle pruuniseguse märja ollusega. Kontoris raul kallab k...

Raul astub hommikul maja uksest välja ja seisatab. Eilne kuldsete lehtedega kaetud maailm on asendunud märja valge lumise maastikuga. Raul põrnitseb õue. Trepi kõrvale on keegi lükanud kokku suure kuhja lund ja see põrnitseb teda vastu. 'Ma põhimõtteliselt vihkan sind,' konstateerib raul lõpuks. 'Ma tean,' on lumi nõus. 'Sinu eest ma kunagi põgenesingi Aasiasse,' ohkab raul. 'Jah, aga oled tagasi sina ja olen tagasi ka mina,' noogutab lumi. 'Kas sa ära ei tahaks äkki sulada?' küsib raul lootusrikkalt. 'Kas sa perse ei tahaks äkki minna?' pärib lumi vastu. Raul ohkab veel korra sügavalt ja astub trepilt alla. Jäine teepind libiseb ta jalge alt ning ilma tseremoonitsemata lendab raul otse lumehange. Hellalt mähib pehme vettinud lumekuhil rauli oma niiskesse embusesse, pugedes krae vahelt sisse ning täites suu ja silmad jaheda pehme massiga. Raul puristab ja ajab ennast lumekuhja naeru saatel taas püsti ja seab sa...

Tallinna ilm on hilissügiseselt jahe kui raul sammub läbi kollaste vahtra- ja kastanilehtede bussijaama poole. Öökülm on jäätanud ära veenired ja -loigud, puuoksi katab härmatis, keskturul esimesed müüjad tõstavad hommikuhämaruses jõhvikakaste mikrobussilt maha ning puhuvad külmast kohmetunud kätele. Hingeõhk keerleb valge auruna inimeste peade ümber. Kui buss asub sõitma Tartu poole, nõjatub raul peaga vastu akent ja vaatab päikesetõusu. See on kollane  ja oranž ja härmatanud põllud ja metsad sädelevad hommikustes valguskiirtes. Ja seda vaadates mäletab raul kõiki päikesetõuse, mida ta oma reisidel on näinud ja kohti, kus ta on neid imetlenud. Sossusvlei hommikused kuldsed ja oranžid liivadüünid, kõrgumas lõputute Namiibia savannide kohal. Udused Bagani terrassid Myanmaris, milles turritavad välja hiiglaslike templite tornid ja silmapiiril õhku tõusmas kirevad kuumaõhupallid. Esimene päikesevalgus värvimas Kelimutu järvesid sügavroheliseks ja sinakasvalgeks. Hommikused h...

Kollased ja punased lehed langevad hommikul kastemärjale kõnniteele mis on sillutatud pruunide kastanitega. Õhus liuglev vahtraleht maandub rauli pealael, balansseerib seal hetke ning seejärel viib tuulehoog selle minema poriloiku. Raul tonksab varbaga kastanit, mis hüpleb minema, et lõpetada oma lühike teekond kollakaspruuni lärakana autorataste all. Uimane tuvi komberdab raulile vastu ja vaatab teda mõtlikult. Kusagilt tuleb värske saia lõhna. Sügis on jõudnud Kadriorgu ja raul kõnnib läbi meeldivalt sooja hommiku ja loendab päevi. Reisimälestused kipuvad tuhmuma aja möödudes. Üksikasjad ununevad - lõhnad, värvid, naeratused, sekeldused. Sa unustad duriani maitse, Mekongi kohina, kookosvee värskuse, vihmametsade kõrvulukustava sirina, Aasia linnade joovastava müra ja elu. Sa liigud läbi igapäevaelu, tegeledes oma miljoni pisiasjaga, mõeldes, mida õhtuks süüa, milline järjekordne jama tuleb sind kontoris tagumikust hammustama ning miks järjekordne ahv mulle signaali annab, k...