Lennul New Delhisse isub rauli
kõrvalreas laps, kes jälgib ääretu tähelepanuga rauli tegevusi. Iga kord kui
raul paneb silmad kinni et tukastada, hakkab laps nutma ning ei lõpeta enne,
kui raul silmad avab. Rauli toolinaaber jagab loogika samuti kiirestt lahti
ning peale kolmandat tundi alustab omapoolset rutiini, kus ta automaatselt iga
kord, kui laps nutma hakkab, äsab raulile küünarnukiga ribidesse. See rutiin
töötab isegi siis, kui toolinaaber ise kõigi märkide järgi otsustades viibib
sügavas unes.
See on pikk lend, mille parim
hetk on kui laps järjekordse nutmishoo ajal ennast täis teeb ning vanemad
viivad ta wcsse puhastusse ja raul saab kümme minutit magada.
Delhi lõhnab üldjoontes täpselt
samamoodi nagu eelmisel aastalgi, vahest selle väikese erinevusega, et seinte
juures, kus on juba tuhat aastat urineerimas käidud, on vahepeal veel aasta
jagu vett lastud ja lõhn selle võrra vängem.
Lõunasöögiks valitud restorani ukse
juures on lapsed, kes püüavad turistidelt pooltühje veepudeleid välja manguda.
Mingi hetk ujub välja miljon aastat vana tädi, ajab lapsed laiali ning alustab
ise veepudelite mangumist. Kui see ei õnnestu, püüab neid lihtsalt varastada.
Kui raul ta vargusehetkel tabab, siis vannub midagi ning püüab natuke häbelikult
rauli lüüa. Raul läheb natuke eemale, ning natukese aja pärast kuuleb kuidas K
ja M karjuvad – vanatädi on raulile selja tagant vaikselt ligi hiilinud ja juba
nugistab seljakoti kallal et veepudelit kätte saada.
Kasutades õhtust vaba aega
hulgutakse läbi Old Delhi, ja sealsete turgude ja mošeede, kuni lõpuks
maandutakse linnast väljas Qutb Minari juures. Sinna sõidutab metroojaamast
rikša, mille juht peale pikka vaidlust L-ga on nõus sõidutama kõik neli inimest
Qutb juurde 80 ruupia eest, kohale jõudes kasseerib 40, lubab naeratades ootama jääda ning on pärast
loomulikult kadunud nagu iga tervemõistuslik India rikšajuht kellele on ettemaksu
antud. Peale pikka tingimist umbes kümne rikšajuhiga, kelle hinnad seltskonna
sõidutamiseks tagasi metroojaama kõiguvad vahemikus kahesajast kuni saja
kahekümne ruupiani, leitakse lõpuks poiss kes asja 80 ruupiaga korda ajab.
Rikšajuhtidega on üldse põnevad
lood. Vältimaks tüütut seletamist et kus Eesti asub, kehastub raul rõõmsalt erinevatel
ajahetkedel sakslaseks, islandlaseks, namiiblaseks ja poolakaks. Kui kui raul
kuulutas ennast namiiblaseks ja ütles, et ta tuli Aafrikast, siis rikšajuht
põrnitses teda kahtlustavalt, ei teagi et kas kahtlustas valetamist või kartis
ebolat.
Vahepeal leiab raul ka et vaja on
osta kohalik SIM kaart telefoni, et saaks inimese moodi internetti. Indias on
SIM kaardi töötamise eelduseks muidugi gigantsete vormide täitmine, kuna iga
jumala ametnikku paistab huvitavat sinu isa nimi. Muidugi on vaja vormidele
lisada pilt endast, mis läheb väidetavalt maksma 200 ruupiat ning mille teeb
fotograaf, kes peaks kohe-kohe tulema. Natukese aja pärast ei saabu aga mitte
fotograaf vaid kellegi karvane käsi ulatab üle ukse hotellitöötajale
fotoaparaadi, raul sätib ennast seina äärde seisma ning fotograafiks kehastunud
hotellitöötaja hakkab pilti tegema.
Viis minutit hiljem raul endiselt
seisab seina ääres ja fotoaparaat endiselt ei tööta. Raul pakub välja et kas tema
telefoniga ei sobi pilti teha, aga töötaja räägib et ei, mobiiliga tehtavad
pildid ei sobi kuidagi. Tuleb oodata uut fotograafi, ikka professionaalne foto
peab olema, hea lahutusvõimega, aga sellega läheb natuke aega ja raul läheb
tuppa ootama.Natukese aja pärast helistatakse, et fotograaf nüüd tuleb, et teeb
toas pildi ja võtab raha, pildi tegemise hind on langenud 150 ruupia peale.
Fotograaf tulebki – sama tüüp kes
enne hotelli vastuvõtulauas asju ajas, tõmbab taskust oma telefoni, teeb pildi,
kasseerib selle eest 150 ruupiat ja lahkub vilet lastes. Ju on tema telefonil
parem kaamera.
Kommentaarid
Postita kommentaar