Kõik hea lõpeb ükskord ning lõppu on õhus tunda.
Lõppu on tunda viimases käesurumises Daniga ning viimases ronimises logusse mikrobussi, et Dalati hotelli eest sõita Saigoni suunduva Phuong Trangi oranži magamisbussi peale. Lõppu on tunda bussiaknast möödalibisevas maastikus ja väikestes Vietnami külades, kus vietnamlased laisalt võrkkiikedes tukuvad. Lõpp on Saigoni saabudes viimases kallistuses ja hüvastijätus Johanna ja Sophiaga ning järjekordses sukeldumises Saigoni sügavustesse, et üles otsida pisike kõrvaltänavale peitunud hostel.
Saigon ise ei tee rauli kergest melanhooliast väljagi. Saigon on nagu ta on ilmselt alati olnud ja alati on ja niiske kuumus mähib ennast hellalt rauli ümber ning pühib selleks viimaseks külastuseks peast lõpumõtted.
Saigonis ei ole asju, vaid Saigon on. Saigon on kitsad tänavad ja hullumeelne liiklus, kus raul peaaegu hukkub mitu korda, enne kui talle meenub, kuidas sellises liiklusmäsus käituda. Saigon on tänaval pissivad lapsed ning kõikjal hõljuv aroom, mis tuleb kokku uriinist, durianist ning miljonist väikesest söögikohast, kus vaaritatakse phod, pelmeene ning mustmiljonit Vietnami salapärast toitu. Saigon on õhtuti tänavatel välivoodides magavad inimesed ning mattide peal nende kõrval istuvad, lärmavad ja bia hoid rüüpavad turistid. Saigon on plätadega rentslis kõmpivad inimesed, päikesepõletus ja õnnis tunne, kui rüüpad neljakümnekraadises kuumuses jääkülma jooki. Saigon on pisike toidu-urgas, mis pakub imelist Hanoi bun chad ning kahekümne eurosendi eest õlut, ning kus raul veedab õndsaid tunde, helpides vürtsikat leent ning närides peale riisinuudleid ning erinevaid salatitaimi. Saigon on turud, kus sa võid tingida ennast haigeks, aga saad ikkagi lüpsta nagu gringo kunagi. Saigon on elu ja naer ja kümme miljonit rollerit.
Saigon on ühtlasi ka lõpp sellele kolmenädalasele reisile, mida raul alustas üksi, kuid mille käigus ta polnud kunagi üksi. Vietnamis sa lihtsalt ei saa kunagi üksi olla.
Viimasel päeval otsustab raul minna Ben Thanh turule viimaseid suveniire ostma ning teeb peatuse pargis, mis on täis noori kohalikke, et hetke puhata kuumusest ning võtta lonks vett. Enne, kui raul saab pudelikorgi lahti, ujub juurde kohalik tüdruk, ning algab tavapärane vestlus - kes sa oled, kust pärit, ahsoo, äge habe sul, kus töötad, oo, kõrghariduse turunduses, ma õpin ka ülikoolis, kuidas teil kõrgharidusega lood on, oi, KUULGE, SIIN ON TÜÜP KES ÜTLEB ET MINGIS IMELIKU NIMEGA RIIGIS SAAB TASUTA ÕPPIDA!
Igast pargi otsast tormab rauli juurde inimesi, et sellisest imeasjast lähemalt kuulda.
Seitse tundi hiljem, kui Saigon on pime, lahkuvad lõpuks viimased kuulajad Thanh ja Duyen, kaks piltilusat tüdrukut kes on ustavalt kuulanud mitu tundi erinevaid jutte Eestist ja otsustanud kindlasti tulla õppima, ning raul, kes on ammuilma surmväsinud, saab lõpuks vantsida tagasi hotelli poole. Seitsme tunni jooksul on ta rääkinud Eestist ja Eesti kõrgharidusest ligi 150 osalejale, kes moodustasid tema ümber pideva grupi, esitades küsimusi, kuulates ja tehes märkmeid. Vahepeal ujus läbi ka kohalik agent, kes pakkus välja, et ta hakkab Eesti kõrgharidust Vietnamis esindama, aga raul igaks juhuks loobus lahkest pakkumisest.
Suveniirid jäidki ostmata.
Sellele vaatamata on raul piiritult rahul, ning viimasel öösel rüüpab ta hotelli rõdul pepsit, vaatab all siblivaid inimesi ning tunneb ennast nagu kodus. Vietnamis on midagi mis imeb sind enda sisse ning ei lase sind lahti ning sa ei saa teisti kui mõelda, et sa tuled siia tagasi. See on mõte, mis saadab rauli läbi taksosõidu lennujaama, läbi järjekordse lennu läbi Singapuri Helsingisse ning see on mõte, mida raul hellitab, astudes Tallinna lennujaama ustest taas välja Eesti kliimasse, mis küll parajasti kannatab kuumalaine all, aga mis raulile tundub märkimisväärselt jahe.
See on mõte, mis pole rauli lahti lasknud ka kuu aega hiljem. Üks osa temast teab alati, et ta läheb Aasiasse tagasi, et see vahepealne kodusolek on ajutine nähtus. Kapi otsa tõstetud seljakott tundub alati kutsuvat ning igapäevaselt meilboksi saabuvad lendude sooduspakkumised sosistavad ahvatlevalt hinge. Maailmas on palju kohti, kus pole riigihankeid ega abikõlblikkusnõudeid, ei strateegiadokumente ega töörühmi, ei äriplaane, sisseastumisreegleid, turunduskavasid ega väljamaksetaotlusi ning neid kohti avastades, seljakott seljas ning naiivne naeratus suul, on raul tõeliselt elus.
Ja taas kord kummardus ja kraaps kõigile lugejatele. Oli tore teiega ning kui see väike reisikiri paneb kellegi mõtlema, et võiks minna ja külastada seda ütlemata ägedat riiki nimega Vietnam, siis ma oleksin ekstra õnnelik.
Mine tea, vahest kohtume seal ühel päeval.
Suveniirid jäidki ostmata.
Sellele vaatamata on raul piiritult rahul, ning viimasel öösel rüüpab ta hotelli rõdul pepsit, vaatab all siblivaid inimesi ning tunneb ennast nagu kodus. Vietnamis on midagi mis imeb sind enda sisse ning ei lase sind lahti ning sa ei saa teisti kui mõelda, et sa tuled siia tagasi. See on mõte, mis saadab rauli läbi taksosõidu lennujaama, läbi järjekordse lennu läbi Singapuri Helsingisse ning see on mõte, mida raul hellitab, astudes Tallinna lennujaama ustest taas välja Eesti kliimasse, mis küll parajasti kannatab kuumalaine all, aga mis raulile tundub märkimisväärselt jahe.
See on mõte, mis pole rauli lahti lasknud ka kuu aega hiljem. Üks osa temast teab alati, et ta läheb Aasiasse tagasi, et see vahepealne kodusolek on ajutine nähtus. Kapi otsa tõstetud seljakott tundub alati kutsuvat ning igapäevaselt meilboksi saabuvad lendude sooduspakkumised sosistavad ahvatlevalt hinge. Maailmas on palju kohti, kus pole riigihankeid ega abikõlblikkusnõudeid, ei strateegiadokumente ega töörühmi, ei äriplaane, sisseastumisreegleid, turunduskavasid ega väljamaksetaotlusi ning neid kohti avastades, seljakott seljas ning naiivne naeratus suul, on raul tõeliselt elus.
Ja taas kord kummardus ja kraaps kõigile lugejatele. Oli tore teiega ning kui see väike reisikiri paneb kellegi mõtlema, et võiks minna ja külastada seda ütlemata ägedat riiki nimega Vietnam, siis ma oleksin ekstra õnnelik.
Mine tea, vahest kohtume seal ühel päeval.
Kommentaarid
Postita kommentaar