Huest

Norskamine.

Raul ei saa magada. Patrick, Richard ja Dan norskavad igaüks erineva häälega ja nende norskamine on imeliselt sünkroonis. Kui Patrick lopetab siis Richard alustab ning vahepeal lööb kampa ka Dan ja lisab vahelduseks terakese hammaste kriginat. Vahepeal sulanduvad koigi kolme hääled kokku üheks kolavaks nortsatuste koguks, mis varjutab rongirataste logina ning paneb rappuma kupee seinad. Raul proovib ära nii korvatropid kui muusika kuulamise, kuid erinevad norskamise toonid murravad koigist katsetest läbi ning rauli kuulmekiled vibreerivad ja magamine on lootusetu üritus.

Kui Richard hommikul silmad lahti teeb, küsib ta esimese asjana et kas raul magas ka nii hästi kui tema.

Rong hilineb natuke, aga onneks mitte palju, vaevalt tund voi nii, mis on Vietnami transpordi puhul kiiduväärne täpsus. Hue kuumus ja niiskus lööb vastu nägu nagu märg porandapesulapp ning järgneb tavapärane segadus nagu ikka uude linna saabumisel. Onneks on raul tellinud vastu hotelli poolt transpordi rongijaamast hotelli, ning leiab kiiresti üles poisi, kes hakkab teda tostma oma mootorratta peale.

Siis aga trügib läbi rahvasumma Dani suur kogu. Danil pole hotelli broneeritud ning ta tunneb huvi, kas raulil on talle soovitusi, mida raulil pole. Küll aga on soovitusi rauli mootorrattapoisil, kes korraldab raulile ja Danile tasuta takso mootorratta asemel, mis viib nad molemad rauli hotelli. Hotellis ootab neid Michael, hotelli omanik, kes korraldab Danile ka hotellitoa korvalhotelli, mida Dan läheb umbusklikult vaatama, öeldes, et ta ei usu kohalike soovitusi. Tagasi tulles aga on Danil nägu naeru täis ja ta ütleb, et pole nii head hotellituba sellise hinna eest varem näinud, surub Michaelil kätt, lepib rauliga kokku kohtumise mone aja pärast hotelli lobbys et koos minna Hue keelatud linna vaatama, ja ujub minema.

Raul läheb oma tuppa riideid vahetama, istub voodile ja ärkab neli tundi hiljem.

Selle aja peale on Dan ammuilma omapäi kusagile kadunud, mis raulile sobib ka suurepäraselt kuna ta on sotsialiseerumisest pisut väsinud ja tahaks omaette natuke ka olla, ja nii läheb ta üksi Hue tsitadelli avastama. Üksiolemisroomu pole aga kauaks, kuna jalutades Hue tsitadelli poole, kohtub raul teed ületades teise Danieliga, seekord briti tudengiga, kes on mootorrattaga läbi Vietnami reisimas, ning pakub välja, et voiks koos Huet avastada. Ebaviisakas on pakkumist tagasi lükata, edasi kondides liituvad rauli ja Danieliga teisedki üksikud hundid ja varsti kolabki üksildust ihalenud raul Hue tsitadelli varemete vahel koos Danieli, Danieli sobra, Danieli sobra sobra, kohaliku jalgrattariksajuhi ja riksajuhi sobraga, viimased kaks lihtsalt suvaliselt haakisid külge ja ei lähe ära. Viimasena liitub väike valge näljase moega krants, kes, kui raul ei vaata, püüab teda natuke häbelikult säärest hammustada.

Kogu protsessioon imetleb Hue tsitadelli, mis on Pekingi Keelatud Linna väiksem vend. Keisri eluasemed, troonisaal, konkubiinide majakesed, lugemisruumid, väikesed järved - see on maaliline koht, kus voiks veeta tunde. Raul märkab järvekaldal Richardit ja Patrickut käsikäes jalutamas, Halong Bay tuttavaid selfiesid tegemas, ning sabassörkiv riksajuht ja tema sober muudkui pakuvad üht-teist müüa. Onneks läheb Danielil koht tühjaks ning ta läheb oma sopradega minema ja kuna hakkab sadama, siis kaovad minema ka riksajuht oma sobraga, ja raul saab rahulikult koos sabassörkiva valge krantsiga jätkata oma avastusretke, isegi vaatamata sellele, et ta stabiilselt üha rohkem vettib.

Suvevihmad on siin nagu väikesed jahedad uduvihmad, mis sellele vaatamata leotavad su läbi kuni aluspesuni, kuid sellele vaatamata ronib raul läbi Hue tsitadelli nurgatagused, erinevate rituaalide jaoks kasutatud hooned, Vietnami sojast pärinevad pommiaugud ja koik muu, mis vähegi paistab huvitav. Lopuks, enne tsitadellist lahkumist ostab metsiku raha eest paar kohalikku grillvorsti ja jätab valge krantsi saba liputades neid närima.

Hue ise on kummaliselt rahulik linn. Temas pole Hanoi rahulikku enesekindlust ega Saigoni näkkukarjuvat elujoudu, kuid sellele vaatamata on tegemist linnaga, mis süstib sinusse rahu ja sa tahaksidki lihtsalt jalutada mööda varjulisi tänavaid ja joekaldaid, istuda monele nurgale maha ja lihtsalt vaadata inimesi. Ühtlasi on siin ka turistide kontsentratsioon korralik, kuid mitte nii suur, et see hakkaks häirima, ja paistab, et nad mahuvad linna ilusasti ära koos kohalikega.

Hotelli tagasi joudes informeeritakse rauli, et Dan on helistanud, ning tagasi helistades lepitakse kokku, et raha kokkuhoidmiseks renditakse järgmisel päeval keisrite mausoleume vaatama minekuks koos auto, ning raul väänab oma särgist välja sada liitrit vett ja veedab ohtu, olles kindel, et järgmiseks päevaks on ta kopsupoletikus.