Mitmekesi maailmas (Murphyst rääkimata)

Kui raul läheb hommikust sööma, siis hommikusöögi kõrvale ettekandja laulab talle. Ta laulab kõva ja üsna koleda häälega, tuues raulile taldrikutäit praetud nuudleid, ning laulab kõva häälega, taldrikut pärast ära viies. Raul on kindel, et enam ta siin hommikusööki ei söö ja selle asemel otsustab hotelli vastas oleva pagaritöökoja kasuks kus müüakse kooke mis, nagu kookide juures olev silt teavitab, ei sisalda grammigi inimliha. Kolm Easy Riderit juba ootavad hotelli ukse taga. Bossiks neil on Hero, kelle lõua otsast turritavad pikad mustad habemekarvad ja kelle selja taha raul ennast istuma sätib. Sofie ja Johanna saavad ka mõlemad omale personaalsed mootorrattajuhid ja Dan, kellel on probleeme nii oma kõhuga mootorrattale istumisega kui ka endiselt ei tunne ta veel ennast sajaprotsendiliselt hästi, otsustab targalt hotelli edasi magama jääda. Vaevalt on raul saanud ennast mootorrattale enam-vähem sisse seada, kui Hero lükkab gaasi põhja ja paneb Da Lati unistel tänavatel aja...

Hommikul kell üheksa kui raul teeb hotellist check-outi ja korraldab transporti Hoi Anist Da Nangi lennujaama, ujub välja Dan, keda raul nägi viimati paar päeva tagasi basseini ääres külitamas nagu kuivale sattunud ja päikesepõletuse saanud väiksemamõõduline vaal. Tuleb välja, et rauli poolt Danile tutvustatud Vietnami tänavatoit on õnnetu ameeriklase nii rajalt maha võtnud, et vaatamata kõigile lugematutele ravimitele, mida ta kontrollimatult tarvitas, on ta vahepeal maandunud  Hoi Ani haiglas tilgutite all. Samas on tilgutid piisavalt hästi mõjunud ja Dan on otsustanud, et ta teeb oma plaanid ringi ning selle asemel, et minna Nha Trangi päikese kätte peesitama, ostis ta lennupileti Da Lati, ning raulist ja Danist on taas saanud reisikaaslased. Da Nangi lennujaam on vaieldamatult kõige vaiksem lennujaam kus raul kunagi on olnud, seal luusivad ringi vähesed natuke eksinud moega turistid ja isegi suveniirimüüjad ei viitsi vaeva näha klientide püüdmisega. Lennuni jäänud paar tun...

Varahommikul on Dan rauli ukse taga ja küsib, et kas on juba minek. Raul, kes ei saa aru sedagi, mis päev on, vaatab Dani rõõmsasse ja rõõsasse näkku ja tunneb vihkamist. Pole kerge taaskord asju pakkida. Iga kord seljakotti pakkides tähendab see millegi lõppu, ning antud hetkel Hue külaskäigu lõppu. Jälle lähevad seljakotti särgid ja püksid, müts pähe, päikeseprillid ette, viimane kord veel tuba üle vaadata ning raul astub oma meeldivalt konditsioneeritud hotellitoast välja tänavale. Väljas on 40 kraadi kuuma. See on temperatuur mis sulatab ning mõne hetkega on raulil seljasolev särk läbimärg. Kohalikud jalutavad ringi, dressipluusid peal et mitte päevituda ning neid ei paista see sugugi kõigutavat, et raul on kohe kuuma kätte koolemas.  Michael on juba arved kokku löönud ning surub raulil tugevalt kätt ja sama teevad kõik teised hotellitöötajad. Hue 4 Seasons hotell ei ole parimaid kohti, kus raul on ööbinud toa kvaliteedi mõttes, kuid teeninduse...

Koik kogu linnas paistavad Dani tundvat. Omamoodi hämmastav, kuidas ameeriklased seda teevad. Dan on Hues olnud, nagu raulgi, vaevalt päeva, ning koik tunnevad teda. Turistid tulevad talle vastu ja tervitavad, kohalikud panevad talle käe kohu peale ja hooruvad seda ning Dan ise, jättes esialgu mulje kui tüüpilises kitsarinnalisest ameeriklasest, surfab läbi selle koige, nokamüts kiilaksaetud pead katmas ja lai irve näol. Happy Buddha, ütlevad kohalikud tema kohta, ning toepoolest on Danil teatud sarnasus onnelike budakujudega. All ootab juba autojuht, kelleks on Michaeli Vennapoeg ja kes kruiisib oma viimase sona Chevyga mööda kitsaid külavaheteid nagu elukutselinne ralliäss. Vasakule ja paremale pogenevad kanad ja kitsed oma kalli elu eest ning selja taha jääv tolmujutt touseb korgel ning Dan on natuke närviline ja pühib higi. Keisrite mausoleumid on muljetavaldavalt ülepingutatud ehitised, mis on pakuslt täis Aasia turiste, kes  ‘NO PHOTOS!’ siltide juures endast akt...

Norskamine. Raul ei saa magada. Patrick, Richard ja Dan norskavad igaüks erineva häälega ja nende norskamine on imeliselt sünkroonis. Kui Patrick lopetab siis Richard alustab ning vahepeal lööb kampa ka Dan ja lisab vahelduseks terakese hammaste kriginat. Vahepeal sulanduvad koigi kolme hääled kokku üheks kolavaks nortsatuste koguks, mis varjutab rongirataste logina ning paneb rappuma kupee seinad. Raul proovib ära nii korvatropid kui muusika kuulamise, kuid erinevad norskamise toonid murravad koigist katsetest läbi ning rauli kuulmekiled vibreerivad ja magamine on lootusetu üritus. Kui Richard hommikul silmad lahti teeb, küsib ta esimese asjana et kas raul magas ka nii hästi kui tema. Rong hilineb natuke, aga onneks mitte palju, vaevalt tund voi nii, mis on Vietnami transpordi puhul kiiduväärne täpsus. Hue kuumus ja niiskus lööb vastu nägu nagu märg porandapesulapp ning järgneb tavapärane segadus nagu ikka uude linna saabumisel. Onneks on raul tellinud vastu hotelli poolt...

Halong Bays touseb tuul. Öö jooksul on kogunenud paksud pilved ja eelmise päeva kuumusest on saanud tuul, mis külmetab korralikult. Välja otsitakse tuulejoped ja dressipluusid, jalga lähevad sokid ja raul tusatseb natuke, kuna paadi päikesetekilt kipub tuul alla merre puhuma. Sellele vaatamata keeldub ta minemast alla kajutisse, kus valdav osa reisiseltskonnast kaarte taob, kuna ta on ikkagi troopikas ja koik teavad, et troopikas on soe, ja nii istub raul koos kahe samamoodi kangekaelselt külmetava kanadalasega päikesetekil, pigistab oma Kindlet natuke sinakate käte vahele ja lohutab ennast sellega, Eestist sajab lund. Hommikusöögiks pakutakse röstsaia ja moosi ja raul ei suuda uskuda oma silmi. Korraldanud kerge meeleavalduse ja noudnud phod, kehitatakse olgu ja selgitatakse, et peale röstsaia muud pole, ja rauli arvamus tuurist langeb kahekümne protsendi vorra. Täiesti arusaamatu, kuidas saab olla Vietnamis koht, mis ei paku phod ja raul tunneb, nagu teda oleks petetud. ...

Ööbuss jouab Hanoisse My Dinh bussijaama kell viis hommikul. Raul on selleks ajaks omadega üsna kutu. Vaatamata sellele, et eelmisel hommikul ajas Phami kukk ta niigi rahutust unest kell neli üles, on raulil onnestunud bussis vaevalt paar tundi magada, ning väsimusest pooleldi tuikudes hiivab raul selga oma seljakoti ning koos sama kutu ameeriklase ja kanadalasega leiavad nad peale pikka otsimist vanasse kvartalisse viiva minibussi. Ameeriklane on ilmselgelt Xanaxit üledoseerinud, ning ta peab käib vasakule ja paremale nagu tuulelipp, ning ainukesed fraasid, mis ta kuuldavale toob, käsitlevad erinevatel viisidel reisiagendile otsa peale tegemist. Hoan Kiem järve juures minnakse pikemata lahku ja raul läheb mööda varahommikust Hanoid otsima oma koduhotelli, kust teda peaks peale votma Halong Baysse suunduv minibuss. Varahommikud on Hanois ilusad. Inimesed ärkavad hommikul viie paiku ja tänavad on täis sörkijaid ja muidu harjutajaid. Järvekallas on täis aeroobikagruppe ning ...

Hüvastijätud on rasked. Raul ja Pham jalutavad mööda Sapast lounas asuvaid riisiterrasse ja astuvad läbi kohaliku küla südamest, kus raul veedab aega, koos kohalikega korvitsalehti lounasöögiks puhastades. Ilm on kehva - tibutab jahedat vihma - ning raulil on kerge palavik ilmselt eelmiste päevade päikesepoletustest voi karmist puskarijoomisest, nii et vesipühvlitega kündmine jäetakse järmiseks korraks. Lisaks votab raul kaasa hiiglasliku koti kohalikku haruldast metsikut teed, makstes selle eest paar eurot. Lounaks Phami koju tuleb ka tema ode, kes parajasti on tuuritamas kahe keskealise Austraalia turistiga. Ometi kord ei pea raul selgitama misasi Eesti on, kuna ühe austraallase ema on Eestis sündinud lätlane. Austraallased on kahjuks liiga vanad Eestis oppimiseks, aga neil on poeg, kes parajasti otsib oppimis- ja töötamisvoimalusi Euroopas, ning austraallased lahkuvad rauli visiitkaardi ja kindla lubadusega poeg Eestisse saata. Tund enne rauli Hanoisse suunduva bussi la...

Ilmselgelt oli meeldiva bussisoidu lootus määratud läbikukkumisele. Koik on ilus kuni rauli korvale maandub üks bussijuhtidest kes hellalt paneb raulile käe ümber ja suikub sügavale unne. Vaevalt on raulil onnestunud bussijuhi embusest vabaneda kui ilmub välja reisisaatja, kes sikutab rauli juurest ära koik tekid ja teeb endale nendest bussi vahekäiku pesa. Raul tusatseb natuke, kuid kehitab siis olgu ja püüab magama jääda. Mingi hetk silmi avades on toimunud teatud muutused lähinaabruses ja mingi trikiga on rauli korvale sattunud Caroline -  nagu selgub, siis on toimunud bussijuhtide vahetus ja magama tulev bussijuht oli peksnud Jasoni ja Caroline üles ja noudnud endale Caroline kohta, ning polnud rahunenud enne, kui oli kohad ringi mängitud. Hommikul Sapasse saabudes tuleb raulile vastu Pham. Pham on 27 aastane punaste hmongide hoimu kuuluv naine, kelle juurde raul paariks ööks maabub. Kiiresti viib Pham rauli lähimasse pho-urkasse, kus mängib telekas, kust parajasti näi...

Hommikul ootab rauli Son, et minna taas tuuritama mööda Hanoid. Son on tore poiss, saab jargmisel paeval 21 ning opib majandust ja tahab edasi oppida UKs. Raul teeb mis ta suudab, aga ka tema on lopuks sunnitud tunnistama kaotust, kuna Soni vaateid ei onnestu tal murda. Küll aga on Son reisinud - ta käis üksinda Singapuris neli päeva - ja reisipisik on temas tugev, nii et raul veenab ta kunagi vähemalt turistina Eestisse tulema. Koos hulguvad vietnami tudeng ja eesti suur valge turist läbi Hanoi - läbi Vietnami esimese ülikooli aedade, kus lopetanute nimed on aastasadu säilinud kivitahvlitele graveerituna ning mööda Läänejarve kallast ja pagodsid, kus on voimalik osta tänavakaupmeestelt elus kilpkonni, keda järve vabaks lasta, ning keda järve peal seilavad kalamehed jälle kohe välja püüavad. Vahepeal mainib raul hinda, mida ta turul paari mango eest maksis ja Son saab peaaegu krambid. Ohtul maandub raul koos Soni ja tema naabri Duy`ga Hue toite pakkuvas restoranis, kus tav...