Hanoi tänavatest

Skye ootab rauli hommikul kell üheksa hotelli lobbys. Skye on noor poiss, eluaegne hanoilane, õpib ülikoolis viimast aastat hotelli- ja turismimajandust ning raul sai temaga kontakti läbi hanoikids.org organisatsiooni. Hanoikidsi eesmärk on turistidele pakkuda tasuta giiditeenust kohalike tudengite poolt, et nad saaksid oma inglise keelt praktiseerida ja raul ilmselgelt ei jäta sellist võimalust kasutamata.

Skye ja raul hulguvad kahekesi kogu hommiku mööda Hanoid ringi, astuvad labi Hanoi Hiltonist, otsivad Hoang Khiem järvest iidset kilpkonna ning helbivad tänavakohviku teisel korrusel roomsalt pho bod, lahates tundide kaupa Vietnami ja Eesti majandust, ajalugu, kultuuri ja inimesi. Raul püüab talt välja pinnida ka üht-teist ülejäänud Vietnami kohta, et vahest saab kohalikult mingeid häid näpunäiteid, aga Skye, vaene laps, on elu jooksul Hanoist ainult korra välja saanud, kui ta käis oma vanatädil külas Hoi Anis, ning sellest saadik on tema suureks unistuseks enne surma Vietnam läbi reisida, välismaal õppida ja mustikaid süüa. Niimoodi kujunebki, et raul räägib Skyele mustikakorjamisvoimalustest Eestis oppimise ajal, Namiibia korbetest, Pekiengi sududest, New Delhi urgastest ja Istanbuli kebabidest, ning Skye silmad on suured nagu tõllarattad.

Lopuks louna paiku lahkudes surutakse veel kord kätt ja raul lubab Hoi An joudes tema vanatädi poes tassi kohvi juua ning Skye lubab Eestisse õppima tulla, ning mõlemad lähevad rahulolevalt oma teed.

Juba poolteise päevaga saavutatud enesekindlust kasutades astub raul järgmisena sisse pisikesse nurgapealsesse kodusse, kus muuhulgas peaks ukse taga oleva sildi kohaselt müüdama telefonile SIM-kaarte ja kus poeomaniku perekond parajasti lõunauinakut teeb. Uinaku katkestanud, asutakse koos kogu perega raulile sobivat SIM kaarti valima, mis kujuneb poolteisetunniseks protsessiks koos lugematute kõnedega abitelefonile, hiigelkoguse kätega vehkimisega ja erinevate numbrite telefoni toksimisega, kuna internetiühendus rauli telefonis keeldub tööle hakkamast. 

Putitavad nii poiss kui raul telefoni seadetes ringi, pühivad laubalt higi ja vannuvad erinevates keeltes, aga mitte miski ei aita, ükskõik milliseid nuppe ka ei näpi, internet on hüljanud rauli telefoni ja ei kavatsegi sinna tagasi tulla ja  siin ei aita isegi perepea aeg-ajalt kostvad röögatused, kuna ta tahab teises toas magada. Peale pooltteist tundi on nii raul kui leti taga olev poiss kurnatud, ja raul küsib, et kas abitelefon jumala eest midagi rohkem ei oska öelda. Poiss helistab ja ütleb kurvalt et ei oska. Raul küsib et kas tõesti ei oska. Poiss ütleb et nojah, nad soovitasid, et voiks proovida telefoni restartida.

Telefoni restardiga poebki internett lopuks maagiliselt telefoni ja raul ja vietnami poiss highfivetavad üksteist ja nende ühine voidukisa kajab kaugele. 24h ligipääs internetile on inimõigus ka Vietnamis ning kogu kuuajase piiramatu internetipaketi eest eest laob raul letti 250 000 dongi, ehk umbes 8 eurot.

Eelkõige on seda vaja Google Mapsi jaoks, ja kaardiga relvastatult sukeldub raul tundideks Hanoi südamesse. Kitsad käänulised tänavad on palistatud sajandivanuste viigipuudega ja lähevad sinka-vonka vanade majade vahelt, konniteedele on ennast pressinud pisikesed toidumüügiputkad ja rolleriparklad, niisama istujad ja kusagile tottajad. Raul leiab üles turu ning kaupleb omale paar kollast mangot, hüpleb laialiloobitud durianikoorte vahel, põikleb ringitormavate autode ja rollerite eest ning hingab kogu hingest sisse Hanoi lõhna. See lõhn on igal pool, nii nagu Indiaski, kuid selle konsistents on sootuks teine. Hanoi lõhn koosneb phost ja vürtsidest, tänaval grilliva liha aroomidest ja durianist, mädanevatest banaanikoortest, motorollerite õlist ja keeva riisi aurust. See lõhn kõdistab nii maitsmis- kui haistmiselundeid ja raul ajab selle jälgi, nina taeva poole, keerutades ennast üha sügavamale tänavaterägastikku, vahepeal sattudes turistikohtadesse ja aeg-ajalt avastades ennast kitsastest pimedatest alleedest, kus väikesed sabata koerad kisklevad määramata päritoluga lihatükkide kallal. Selles tänavate labürindis ununeb aeg ja koht, ning raul jalutab seal ringi, uudistades, põigeldes rollerite vahel ning tundes taas üle pika aja iga keharakuga, et ta on, elab ja hingab.

Vietnam on riik, mis poeb sulle naha vahele ja muutub osaks sinust ja kõikidest kohtadest, kus raul on käinud, tunneb ta ennast Vietnamis kõige paremini.

Kusagil tänavate sügavuses leiab raul lopuks ka pisikese toiduurka, kust ta saab omale 30 000 dongi (1 euro) eest korraliku portsu keedetud riisi lihaga, ning kus leti taga teda kogu söömise ajal piiluvad altsilma kolm tüdrukut ja itsitavad kontrollimatult. Ära minnes proovib raul tänamiseks oma nappi vietnami keeleoskust ja tema cám ơn kolab nagu kamoon, ning tüdrukud jäävad temast maha, naerukrampides põrandal püherdades.

Hotelli tagasi jõudes broneerib raul omale igaks juhuks mai alguseks ka kahepäevase Halong Bay laevatuuri koos ööbimisega laeval. Kui on aeg valida, kas maksta üksi kogu kajuti eest või seda jagada võhivõõraga, siis raul kehitab õlgu ja ütleb, et on nõus jagama ka, sest mis saaks ikka valesti minna, eks?

Oma veast saab raul aru alles hotellitoas ning uinudes saadab ta igaks juhuks taeva poole valimatult kõikidele jumalustele palve, et Anthony püsiks kurat Bangkokis, mitte ei otsustaks ootamatult Hanoisse pidu jätkama tulla.