Mitmekesi maailmas (Murphyst rääkimata)

Skye ootab rauli hommikul kell üheksa hotelli lobbys. Skye on noor poiss, eluaegne hanoilane, õpib ülikoolis viimast aastat hotelli- ja turismimajandust ning raul sai temaga kontakti läbi hanoikids.org organisatsiooni. Hanoikidsi eesmärk on turistidele pakkuda tasuta giiditeenust kohalike tudengite poolt, et nad saaksid oma inglise keelt praktiseerida ja raul ilmselgelt ei jäta sellist võimalust kasutamata. Skye ja raul hulguvad kahekesi kogu hommiku mööda Hanoid ringi, astuvad labi Hanoi Hiltonist, otsivad Hoang Khiem järvest iidset kilpkonna ning helbivad tänavakohviku teisel korrusel roomsalt  pho bo d, lahates tundide kaupa Vietnami ja Eesti majandust, ajalugu, kultuuri ja inimesi. Raul püüab talt välja pinnida ka üht-teist ülejäänud Vietnami kohta, et vahest saab kohalikult mingeid häid näpunäiteid, aga Skye, vaene laps, on elu jooksul Hanoist ainult korra välja saanud, kui ta käis oma vanatädil külas Hoi Anis, ning sellest saadik on tema suureks unistuseks enne surma V...

See algab siis, kui raul on ennast Helsingist Bangkokki suunduval lennul just mugavalt sisse seadnud. Voi ei, tegelikult siiski algab see siis, kui tema korvale maabub noor poiss, kes sirutab kohe käe välja ja tutvustab ennast kui Anthony. Tuleb välja, et Anthony on inglane, pärit Manchesterist, ning ta on kolmapäevast saadik joonud ning ei näita vähimatki märki sellest, justkui oleks tal lähiajal plaanis tsükkel lopetada. Seetottu ta nii lohnalt kui välimuselt meenutab natuke viinavaati kukkunud kassi. Eelmisel ohtul Londonis oli tal tekkinud probleem, et ootamatult oli ta peoseltskond laiali lagunenud ning naine polnud teda enam koduuksest sisse lasknud, mistottu otsustas Antony jätkata pidutsemist Bangkokis. Lennuk pole veel liikumagi hakanud, kui Anthony juba kougib välja mehise pudeli konjakit ja votab sealt punnsuutäite kaupa. Kehaehituselt on tegemist endise poksijaga ja tema Manchesteri aktsent muudab ta kone juba alkoholitagi raskesti arusaadavaks, nii et rauli ja...

Huvitav lugu reisimisega - mida rohkem sa reisid, seda vähem on sul vaja. Namiibiasse läks raul seljakotiga, mis oli lõhkemiseni täis varustust, mida võis vaja minna, seda vaatamata sellele, et ringi sai hulgutud neljases seltskonnas. Viieks nädalaks H-ga Aasiasse minnes, oli  kaasaveetavate seljakottide kaal 22 kilo. Nüüd, mõni tund enne väljalendu Vietnamisse, vaatab raul nukralt seina najal lössis olevat üheksakilost pooltühja seljakotti ja mõtleb, et mis küll olid need olulised asjad, mida sai kunagi seljas ja autos nädalate kaupa kaasa taritud, aga ei tule midagi olulist meelde.  Aa, valetan. Seda blogipostitust kirjutades meenus, et üks pastakas oleks ka hea kaasa võtta. Paarkümmend grammi kohe juures.

Raul avastab, et reisini on täpselt neli päeva, ning tema ettevalmistustööd piirduvad sellega, et on saanud broneeritud paar ööd Hanoi hotellis ning ööbussireis Sapasse, vaatamata kõigile soovitustele, et jumala eest hoida ennast Vietnami ööbussidest eemal. Lisaks selelle on toa põrandale kuhjatud hulk asju, mida ilmselt oleks vaja kaasa võtta, aga võib-olla ka mitte. See kuhi on seal olnud juba mõnda aega, vahepeal saab sinna asju lisatud ja vahepeal ära võetud. Tundub ka, aga pole kindel, et hiired on teinud kuhja pesa. Raul kallab omale klaasi veini ja mõtleb, et käib küll ettevalmistuseks, küll Murphy hoolitseb muude korrektuuride eest.