Ühest päevast New Delhis

See algab lendamisega.

Helsingist New Delhisse lendamine polegi nii pikk, aga tõeks saab iga reisija õudusunenägu, ning rauli naaber, tore keskealine hindu, pläkutab suurema osa teest rõõmsalt rauliga juttu ja aeg-ajalt tonksab talle vandeseltslaslikult küünarnukiga ribidesse. Maandudes torkab hindu raulile oma visiitkaardi pihku ja viisakalt lubatakse omavahel ühendust hoida, misjärel raul talletab antud visiitkaardi hoolikalt prügikastis.

Lennujaamas jätab raul oma kohvrid terminali kaasreisijate hooleks ja läheb otsima taksot. Taksobroneerimiskoht asub väljaspool terminali nii umbes paarikümne meetri kaugusel, ja kogu selle paarikümne meetri jooksul ümbritseb rauli kõrvulukustavalt karjuv hord taksojuhte, kes tahavad oma taksot pakkuda, kõige enam  üks habetunud jässakas hindu. Raul ignoreerib neid püüdlikult, maksab takso eest broneerimiskohas ning avastab kerge üllatusega, et talle ongi antud seesama jässakas hindu täitsa ametlikult taksojuhiks. See pole aga midagi võrreldes üllatusega kui selgub, et raul ei pääse enam terminali oma kohvrite järele, kuna ust turvavad sõjaväelased ei lase teda enam terminali sisse. Olevat keelatud.

Kohvrid erinevate skeemidega siiski lõpuks kätte saanud, mahutatakse ennast tillukesse bussi, kust turvavööd on ära lõigatud, ning alustatakse surmapõlgavat reisi mööda Delhi tänavaid, mis on kuratlik segu Saigoni ja Pekingi liiklusest kus ummikus autod on segatud rollerite, rikšade ja igal pool avalikult urineerivate meestega. Vaja on minna Aurangzeb Roadi maja number 12 juurde, aga taksojuht ei tea kus see on, ütleb et läheb umbes. Tänava mõne aja pärast juhuslikult üles leidnud, et ole tal vähimatki ettekujutust kus on number 12. Kurvalt peatab ta auto maja number 20 ees ning hakkab helistama suvalistele inimestele ja räägib telefonitorusse nukralt et ta on maja number 20 ees, aga ta ei tea kus on maja number 12. Vahepeal annab telefoni taha K kätte, et see ka midagi räägiks, kuna tema ei oska probleemi piisavalt hästi selgitada. K ka ei oska ja ei saa aru ülde milles probleem, kuni lõpuks peale peale kolmandat telefonikõne soovitab K vaikselt, et äkki sõidaks ikkagi edasi, et äkki eespool lähevad numbrid väiksemaks. Taksojuht paneb autole hääled sisse ja on siiralt hämmeldunud, kui tõepoolest on paar maja edasi maja numbriga 12, mis üllataval kombel ongi hotell, kuhu raulil ja K-l on vaja minna..

Hotellis krabavad aktiivsed noored mehed rauli ja K pagasi enda kätte ning kui toad on kätte saadud, hakkavad pagasit üles tubadesse viima. Raul, kes on oskuslikult läpaka toitejuhtme maha unustanud, läheb ka K juurest läbi, et tema toitejuhet natuke kiibitseda, ning satub tunnistajaks olukorrale, kus pagasi tuppa toonud poiss püüab igakülgselt jootraha välja pommida. Rauli ja K südamed aga ei leebu ning poiss lahkub süngelt toast. Raul vaikselt irvitab, et tema pagas on juba tuppa toimetatud, et temal pole vaja seda piinlikku olukorda läbi teha, võtab K käest juhtme ja sõidab alla oma korrusele. Enne veel käib läbi WCst, kus kena noormees avab talle wc ukse, seisab viisakalt diskreetses valvelseisakus pissuaari kõrval kuni raul oma asju ajab ning ulatab pärast raulile käte kuivatamiseks rätiku. Unistuste töö missugune.

Oma korrusele jõudes näeb raul teist pagasipoissi, kes naeratades nõjatub seina vastu, rauli kohvrid ees, ning annab kogu oma olekuga ilmselgelt märku, et ilma jootrahata tema lahkuda ei kavatse. Raul annab samamoodi ilmselgelt märku, et tal pole vähimatki kavatsust jootraha anda ning viskab taaskord väga süngeks muutunud poisi viisakalt toast välja.

Kuna internetti hotellis ei ole (st on, aga ei tööta) ja töötamisvõimalused minimaalsed seoses elektriliste probleemidega ja täiesti magamata ööga, siis raul ja K otsustavad minna kaema, mis siis Old Delhi endast kujutab. Senini tundub India olevat ei kuidagi erilisem kui Hiina või teised hiljuti külastatud Aasia riigid.

Old Delhis Chandni Chowki metroopeatuses välja astudes tabab aga tõeline India rauli näkku nagu purjus ambaali rusikas. Miljon karjuvad hindut, kõikjal hõljuv viirukilõhn segaminu uriini, mädanenud puuviljade, prahi ja toiduaroomidega, sahaga hunnikusse kuhjatud praht, kõikjal särisevad toiduletid, tuututavad rikšad ning totaalne segadus võtab jalust maha ning raulil on tegemist et vaadata kuhu ta läheb. Ilmselgelt ta seda väga hästi ei tee, kuna ootamatult astub raul mingi suure, sooja ja pehme kuhja sisse, mis leebelt lurtsatades laiali valgub ja kleepub ühtlase haisva kihina tema jalanõude külge. Raul püüab hirmsat ollust jalga raputades ja vastu räpaseid tänavakive kopsides puhtaks saada, aga sitt on rauli jala küljes kinni nagu kadedus eestlase hinges ja ei lähe kuhugi. Sügavalt ohates vaatab raul ümberringi siblivaid paljajalgseid hindusid ja mõtleb, et tegelikult oleks võinud minna hulleminigi.

Eesmärgiks on üles leida punane fort, ning karjuvad rikšajuhid igaüks juhatavad rauli ja K-d erinevates suundades, mis enamasti asuvad diametraalselt eri kohtades. Lõpuks, peale mõneajalist vantsimist määramatus suunas mööda inimestest ja rikšadest tihkelt täis tänavat, lüüakse käega ning istutakse rikšasse, leppides eelnevalt juhiga kokku, et sõidu eest punasesse forti makstakse 20 ruupiat. Juht, tore noor poiss, sõidutab rauli ja K forti ning lahkelt ja ilmselgelt omakasupüüdmatult jääb neid ootama, et pärast neid veel teistessegi Old Delhi vaatamisväärsustesse sõidutada.

Fort on küll nunnu – ikkagi India imperaatorite eluase -  kuid raul pääseb fordist vaid napilt eluga, kuna puhkehetkel teeb ta taktikaliselt vale käigu ja avab krõbisevas ümbrises küpsise, mispeale teda eri suundadest ründab sada näljast ja ilmselgelt verejanulist vöötoravat ning rauli päästab vaid kiire osa küpsise ohverdamine oravatele ning veel kiiremad jalad.

Rikšapoiss ootab ning sõidutab rauli ja K hindu templisse (info ukse kõrval istuva tüübi käest: sissepääs tasuta, annetused vabatahtlikud, aga näete, mul on juba annetuste raamat käes ning lisaks veel 50% paluks teie tuurijuhile ning kuna templisse ei või nahast asju kaasa võtta, siis palun jätke oma rahakott siia alla minu kätte, eks, aitäh) ning suure mošee juurde. Peale mošee ülevaatamist (ise saad sisse tasuta, aga fotoaparaadi ja mobiiltelefoni kaasavõtmise eest palun maksta 300 ruupiat) otsustavad raul ja K ka rikšapoisi ära saata kuna asi tundub kahtlane – kas tõesti on poiss nõus meiega siblima 20 ruupia eest. Tõepoolest – poiss ütleb et mis 20 ruupiast me räägime, et ma olen teid kolm tundi ringi sõidutanud ja mu tunnitasu on 150 ruupiat. Raul on natuke kuri  ja K pahandab natuke ning ümberringi kogunevad teised rikšajuhid kes karjuvad ja ütlevad, et 150 ruupiat on india hind ning paistab, et läheb kismaks. Lõpuks torkab K rikšajuhile 50 ruupiat kätte ning raul ja K kaotavad ennast kärmelt ära tänavarägastikku, jättes mornid ja karjuvad rikšajuhid seljataha.

Tänavarägastik on väga indialik. Inimesed, mootorrattad, rikšad, koormatega mehed-naised sikutamas kraami täis vankreid, kõik siblivad mööda kitsaid tänavaid, mis on palistatud kahelt poolt väikeste poodidega. Poodide põrandad on kaetud madratsitega, kus istuvad habetunud hindud, tõmbavad piipu ja müüvad raamatuid, salle, helmeid, hõbedat ja kõike muud, mida vähegi ette kujutada võib, üle kõige selle hõljumas Delhi lõhn. See lõhn on kõikjal, hõljudes nii Old Delhi agulites kui Connaught Place valitsushoonete ning brändikaupluste vahel, see on nii tänavatoidulettide ümber kui restoranis, kus raul ja K õhtust söövad, nii  maa all metroos kui maa peal kiirteel. See lõhn jälitab rauli kogu tee Old Delhist kuni Aurangzeb roadini, kus raul sellest lõpuks vabaneb – kopituslõhn tema hotellitoas on lihtsalt nii tugev, et isegi kõike läbistav Delhi lõhn ei suuda sellest läbi murda.

Tere tulemast Indiasse.