Mitmekesi maailmas (Murphyst rääkimata)

Mitte väga üllatuslikult Singapuri lennujaamas Finnairi esindust ei ole. Olles paigutanud M lennujaama nurka istuma, otsib raul läbi Changi kõik korrused ja küsitleb igat inimest igas infoletis. Tasapisi hakkab lennujaam täituma inimestest, kes samuti otsivad infot, pileteid või lahkumisvõimalusi. Telefoni tilkuv info Euroopast ütleb, et Soome läheb lukku ning kui raul ja M ei saa Singapurist lahkutud täna või homme, on nad Aasias määramatu ajani ning raul hakkab vaikselt mõistma, et nende pääsemisvõimalused on sisuliselt olematud. Raul, otsides Finnairi lauda Singapuri lennujaamas ning tehes mitte kõige edukamaid katseid kõhtu sisse tõmmata. Siis kraabib üks infoleti töötaja sahtlist välja võidunud kontaktide raamatu ja hakkab seal näpuga järge ajama ja leiab, et kusagil linnas peaks olema mingi ettevõte, mis muuseas tegeleb ka Finnairi piletite vahendamisega. Helistatakse toodud numbril, kuid automaatteavitus ütleb, et seal on lõuna. Raul kirjutab üles aadressi, venitab M maast lahti...

Mitu tundi on möödunud, kuid M olukord pole paranenud ning ta endiselt veedab peamiselt aega oksendades. Magamata ja kergelt tuikudes vinnab ta seljakoti selga ja astub varahommikuse sooja Lomboki õhus ootava takso poole ja variseb selle tagaistmel kokku nagu väike hunnik halba enesetunnet ja meeleheidet.  Raul istub esiistmele. Üksteise järel kaalub ta variante, mida teha, kuna kiire internetiotsing on öelnud, et ägeda keskkõrvapõletiku puhul on tegemist vajavate asjade nimekirjas esimesel kohal arsti külastamine ning asjade nimekirjas, mida mitte mingil juhul teha ei tohiks, on esimesel kohal lendamine. Samas, kusagil pole kirjutatud, et puhkus pandeemia ajal peab olema meeldiv ja lõõgastav kogemus ja arsti külastamisest lahutab M-i päris mitu lendu – ehk kõigepealt Lombokilt Yogyakartasse, sealt Singapuri, siis Helsingisse ning lõpuks Tallinna. Seda muidugi eeldusel, et Singapur endiselt on avatud ning mingi imetrikiga suudab raul leida ka lennupiletid Singapurist Helsingisse. V...