Mitmekesi maailmas (Murphyst rääkimata)

Päevad Don Khonel tiksuvad märkamatult vaikses Mekongi pruunikasrohelises udus kuni ühel hetkel raul taipab vaadata kalendrit ja avastab, et kuramus, nagu oli plaanis ka Kambodžat külastada seekord, aga kipub aega juba väheks jääma. Et põhimõtteliselt on valida kas jääda rahulikult edasi kiikuma, või siiski pakkida asjad kokku ning minna taas teele. Raske on kangutada ennast ja M-i lahti võrkkiigest ja lamamistoolist ja smuutidest, kuid lõpuks peale pikki sisemisi heitlusi saab see siiski tehtud . Minek Si Phan Donist üle Kambodza maismaapiiri on legendaarne. Internet on täis õuduslugusid inimesi täistopitud lagunevatest bussidest, hilinenud kohalejõudmistest, pettustest, susserdamistest ja altkäemaksudest piiril. Raul loeb ja mõtleb, et tema pikaajalisi kogemusi arvestades kõlab nagu tavapärane keskne bussisõit, aga ta paneb kõva taha teatud asjad mida tuleks kindlasti vältida. Esiteks otsustatakse, et ei minda mitte otse Siem Reapi ega Phnom Penhi, vaid tehakse väike peatus

Aeg seisab Don Khone saarel. Si Phan Don – 4000 saart - koosneb hulgast väikestest saartest, mis on laiali pillutatud alale, kus Mekong hargneb kümneteks erinevateks harudeks. Alles mõni aasta tagasi raskesti ligipääsetav seljakotirändurite paradiis, on saared muutunud turistidele kättesaadavaks ning igas vanuses eurooplased hulguvad igal pool ringi. Raul on valinud peatuspaigaks kolmest peamisest saarest Don Khone – väidetavalt saar, kus erinevalt Don Detist on vähem noori Austraalia backpackereid ennast Beer Laost silmituks joomas ning tundub, et see on ka tõsi, kuna Don Khonel enamasti kooserdavad ringi Briti ja Saksa pensionärid ning raul ja M on tublisti alla keskmise turisti vanuse. Kolmetunnine bussireis Paksest ning lühike kaootiline paadisõit hiljem ja raul ja M on oma külalistemaja juures. Pole küll eraldi bungalod, aga on suur külalistemaja suure rõduga, rohekaspruun Mekong voolamas rõdu alt läbi. Raul ja M ronivad kitsast trepist üles, viskavad seljakotid maha

Raul seisab ja vaidleb tuktukijuhiga, palju maksab sõit Wat Phousse ja tagasi. Tuktukijuht ütleb 250 000, raul ütleb 200 000. Tuktukijuht ütleb 270 000. Raul küsib et misasja. Tuktukijuht ütleb 270 000. Raul ütleb et eieiei 220 000. Tuktukijuht ütleb et 270 000. Raul ütleb et enne oli ju 250 000. Tuktukijuht ja raul mõlemad on segaduses, üks või mõlemad neist vist pole täpselt aru saanud et kuidas hinna üle tingimine käib. Tuleb teine tuktuijuht, sosistavad mavahel. Okei, 220 000, nõustub tuktukijuht ja raul ja M ronivad kasti ja tuktuk paneb ajama Wat Phou poole, jättes maha irvitava pataka kohalikke mehi. Päeva plaan on esiteks kaduda hotellist kus kurat ning teiseks üle vaadata iidsed hindu templi varemed Wat Phous Champasakis, nii 40 kilomeetri kaugusel Paksest. Hotellist raul ja M kaovadki kui vaevalt on valgeks läinud, istudes juba varahommikul India söögikohas hommikuse masala dosa taga ning juues Laose teed ja kohvi, mis on tehniliselt võttes küll ülimagus kondenspiim mõt

Teekond Bolavani platoole läheb kiira-käära üles ja alla. Roheline mets ääristab poolaukliku asfaltteed mida mööda põristavad rollerid, rekkad, kaubikud ja muud veoautod, tekitades kitsale kaherealisele teele sõiduridu vastavalt vajadusele kahest kaheksani. Asfaldi kõrval on punane savitee kus mõned vapramad rollerijuhid punase mudalaviini keskel sõidavad – kunagi ehitatakse see tee neljarealiseks, aga keegi ei tea millal. Džungel on küll tulevase tee pealt eemaldatud, aga kipub juba vaikselt tagasi tulema ja üksik tee-ehitusmasin seisab nukralt ja hüljatult keset rohelisi vääte. Reisitiim on nüüd neljaliikmeline – hommikul liitusid rauli ja M-ga sakslased Jezebel ja Anne-Sophie, kes on just saabunud Vientianest ööbussiga ning räägivad rõõmsalt oma elamustest, mis sisaldavad nende esimest lendamiskogemust kui bussijuht öösel läbi ekstra sügava teeaugu põrutas ning esmakordselt wcs saadud dušsi, kui nad bussi WCd kasutasid ning järjekordsesse teeauku sattudes wcs olnud veetünn iga

Äratuskell heliseb hirmus vara. Raul keerab külje ja vajutab lõugava telefoni kinni. No ei pea alati jõudma ju kella seitsmesele bussile, no ei pea, küll tuleb kell kaheksa järgmine buss ja ega ma ju magama ei jää, näkää. Ainult korraks panen silmad uuesti kinni. Voodi on nii pehme ja konditsioneeritud õhk nii meeldivalt jahe ja ma kohe hakkan ennast liigutama. Kell kümme kangutab raul uuesti ühe silma lahti. Kurat. Sinna läksid nüüd vist Pakse bussid. Järjekordne plaan on üle aia läinud. Õhtul hotellilauas olnud kuli ütles küll, et esimene buss läheb kell seitse ja järgmine kell kaheksa ja siis üheksa, aga vaevalt et enam hiljem midagi läheb enne õhtuseid ööbusse. Igatahes on asi jama ja raul otsustab, et jamadega tegeleb ta peale hommikusööki.  Hommikusöögiks leiab raul lähedalasuvast kohvikust gigantse portsjoni nuudlisuppi, samas kui M põrkub tagasi Euroopasse ja võtab fish and chipsi. Kohvik on valdavalt euroopa stiilis ning täis äri ajavaid kohalikke ja Jaapani

Järjekordne songthaew hüppab ja rapub nagu vana kurat. Hommikul kell 8 on raul ja M Nahini bussijaamas. Plaan oli võtta buss Nahinist Thakhaeki, kus hüpata järgmise bussi peale, mis viiks nad edasi Savannakheti. Raul ja M on valmis bussireisiks – kaasas on piisavalt vett ning silma- ja kõrvaklapid. Nii vaimselt kui füüsiliselt ollakse valmis istuma vanasse, aga mugavasse bussiistmesse ning laskma silma neljaks tunniks looja. Tuleb välja, et bussiks nimetatakse siinkandis ka songthaewsid, ning bussijaama jõudes Thakhaeki suunduv songthew viipab juba Raulile ja M-le kutsuva naeratusega. Surunud viimast korda kätt Vongsamayga, ronivad raul ja M kasti, kus juba istub hulk kohalikke ning nurgas konutavad veel neli valget turisti – kaks poola ja kaks saksa tüdrukut, viimased tunduvad olevat vaevalt-vaevalt keskkooli lõpetanud. Tundub küll, et ega rohkem inimesi enam sisse ei mahu, kuid ei songthaewdel ega ka busside puhul Laoses ei ole selliseid mõisteid nagu maksimaalne lubatu

Jõmpat-jõmpat-jõmpat sõidab pisike veoauto-laadne toode mööda teeauke. Kastis istuvad kohalikud ja kaks valget turisti hoiavad elu eest roostes metalltorudest kinni, samas püüdes meelehitlikult katta nina ja suud, et mitte liigselt peent punast teetolmu sisse hingata. Konglori koobas asub 40 km Nahinist eemal ning hommikul korjab kohalik songthaew rauli ja M Sianamhai  juurest peale. Songthaew on ebapüha ristsugutis tuktukist, veoautost ja raevunud elevandi röökimisest, olles pärinud kõige halvemaid omadusi nendelt kõigilt. Need on ilmselt kokku pandud mingis riigis, mis tõenäoliselt kadus maailmakaardilt enam-vähem Rooma riigiga samal ajal kui mitte varem ning neid üldiselt kasutatakse Laoses laialdaselt ühistranspordina. Maksa juhile ja roni kasti, palveta kõvasti vabalt valitud jumalus(t)e poole ning kui oled kohale jõudnud, siis roni maha. Vähemalt teoorias.   Kui raul ja M kasti ronivad, siis seal ootab ees juba hulk kohalikke, kes naeratades nihkuvad kõrvale ja teevad r

’Ettevaatust maoga!’ hõikab naaberbungalo elanik hommikul, kui resorti töötajad nende pagasit bungalost välja ja autosse tarivad. Vaene M läheb näost valgeks. Talle ei meeldi igasugused roomavad asjad ning olukorda ei aita eriti päästa see, et paar koera kogu aeg bungalo all põõsastes krabistavad. Naaberbungalo elanik selgitab aktiivselt, mis värvi ikkagi tema bungalo taga olnud madu välja nägi, et oli natuke rohelist ja kollast ja kuramuse suur ja M nägu kaotab üha enam ja enam värvi. Päeva sisuks on planeeritud matk Namsanami kose juurde. See on väike kosk küla lähedal metsas, kuhu viib 3kilomeetrine metsarada ja väidetavalt pidi see olema tore. M, kes on nüüd veendunud,  et mets siin on täis eri värvi madusid, kes üksnes ootavad võimalust blondidele euroopa naistele pähe kukkuda, näitab idee vastu üles märkimisväärselt vähem vaimustust kui enne. Sellele vaatamata viskab bungalo omanik Vongsamay, tubli pensioniealine kõhetu lao, rauli ja M hommikul kella kümneks matka a

Kell on kaheksa hommikul ja raul teab, et nad on lootusetult hiljaks jäänud. Raul aktsepteerib kaotust juba enne lahingut. Kolm tuktukijuhti löövad hosteli ees hommikul aega surnuks ja raul teab, et tema võimalus nendega kaubelda on null. Samuti on häda ajaga – raul on hommikul kenasti äratuskella kinni vajutanud ning kell seitse stardi asemel on start kõige varem tund aega hiljem. Niisiis kui tuktukimeeste eestkõneleja suunab mõtliku pilgu taevasse ja ütleb, et sõit Vientiane lõunapoolsesse bussijaama maksab 80 000 kipi, ei hakka raul liigselt kobisema, vaid nad loobivad seljakotid tuktuki kasti ning järjekordne teekond võib alata. Kogu tee bussijaama, mis kestab ligi tund aega läbi Vientiane hommikuse liikluse, teab raul, et nad jäävad lootusetult bussist maha. Laoses bussid üldjuhul stardivad varahommikul – kell 6 või 7 startiv buss o  tavapärane arvestades suuri vahemaid ning aeglaseid kiiruseid.  Hiljem startivad bussid on enamasti ööbussid, mis lisaks muude Aasia bu

Vientiane on kõikidest Aasia pealinnadest kõige väiksem ja väidetavalt ka igavaim. Üldiselt soovitatakse reisijuhtides Vientianes olla päeva või kaks maksimaalselt. Raulil aga on üleval võlad, mis jäid üles eelmisest külastusest aasta tagasi ja mis vajavad lahendamist. Vaja on külastada Buddha parki. Vaja on vaadata päikeseloojangut Mekongil. Vaja on süüa rohkem tänavatoitu. Enne aga olulised asjad - käärid ja müts M-le. Kääride osas tekkis probleem Bankokis, kus need nüüd täiendavad kena Bangkoki turvatöötaja maniküürikomplekti ja selle leidmisega turult erilisi probleeme pole. Mütsiga on keerulisem - raulil ja M-l on kahe peale üks müts mille raul omale eelmise reisi käigus Luang Prabangist ostis ja nüüd kaasa võttis, M müts on üks nendest asjadest mis on jäänud kodumaale, raul on samuti midagi unustanud, aga talle pole veel meenunud mis. Nüüd M põrnitseb rauli, kui see kelkab oma kena kliimasse sobiva ja ideaalselt pähe mahtuva mütsiga, nautides selle poolt pakutavat j

Mõnikord on huvitav käia juba käidud radu. Kõik reisid kipuvad algama viimasel ajal ühtemoodi. Raul läheb Tallinna lennujaama turvakontrollist läbi sama kiiresti kui Reformierakond peale Edgari kukkumist võimult, samas kui M, kellest justkui ei oskaks mitte midagi hullu karta, võetakse maha täiendavaks läbiotsimiseks, sealhulgas igaks juhuks kontrollitakse üle, et ega ta pole viimasel ajal lõhkeainetega kokku puutunud. Helsingi-Bangkok lennukis istub Rauli ees reas maskuliinne tätoveeritud kodanik, kes uuristab nina, käsi küünarnukini ninasõõrmes, uurib mõtlikult saaki ja siis nipsab selle mõni rida ees istuvate kodanikele pähe. Kusagil ees on laps, kes kooserdab rõõmsalt vahekäigus ja teeb raulile silma ja on muidu ka tore ja äge põnn, täpselt selle hetkeni, kui raul püüab magama jääda, ning seejärel paneb ta karjuma nagu püüaks keegi teda tulise rauaga kõrvetada. Juba traditsiooniliselt osutub seejärel lennukis magamine rauli jaoks võimatuks ja ta ärkab peale tunniajast poolune