neljapäev, 28. veebruar 2013

Kolmandast, neljandast ja viiendast päevast Palawanil

(Marsruut Sabang-El Nido)

See algab veega.

Vesi on igal pool. Öine torm pole just palju vaibunud ning vihma sajab endiselt. Õue katuse alla kuivama jäetud riietest tilgub vett. Seljakott on seal olevast veest raske nagu esiisade patud ja lootust kuivamiseks ei paista kusagilt, sest päike ilmselgelt on läinud kusagile mujale rannapuhkust veetma.

Kõik see niiskus on hävitavalt mõjunud riietele, mis on kas mustad, haisevad kopitanult või katki, või enamasti kõike seda kolme korraga. Leida selles tsivilisatsiooni algetega täidetud segapuntrast selga midagi, millega kannataks inimeste ette ilmuda, on hommikuti tõsine töö ja vaev.

Suurim takistus backpackeri-elule on endiselt säilinud esteetikameel ja lõhnataju, kuid raul tunneb, et ta on neid mõlemat vaikselt kaotamas.

Sabangi hallist rannast mööda mudast rannateed küla keskossa vantsides tunneb raul suisa rõõmu, et sellest praegusel perioodil üsna masendavast mülkast minema saab. Buss El Nidosse sai broneeritud juba eelmisel päeval ja kuigi järjekordne kuuetunnine reis väikeses bussis tooks normaalsel juhul külmavärinad seljale, siis praegu tähendab see pigem mõnetunnist varju vihma eest.

Raul ja H sõitsid minibussiga mis tundus ebamugav täpselt nii kaua, kui nad ühel jalgade sirutamise pausil nägid, et kohalikud sõidavad sama marsruuti selliste bussidega.


Teekond El Nidosse on järjekordselt käänuline, kuid vahelduseks üllatavalt sõidetav. Vihmametsa tagant on aeg-ajalt märgata siniseid randu, vihm ajapikku lõpeb ja pilvede vahel on isegi paar korda päikest märgata. Taifuuni kese ilmselgelt on olnud tunduvalt allpool Palawani tegelikult ja Sabang ning Puerto Princesa said tunda vaid selle ala äärt, samas kui Palawani põhjaosa on pigem rõõmsama kliimaga.

El Nido ise on järskude kaljuseinte varjus olev kaluriküla, mis avaneb helesinisele merele. Samas oleks õigem selle kohta öelda ka turistiküla, kuna turistide arv ületab  kalurite oma vähemalt sajakordselt. Pisike rannajupp on täis baare ja päevitavaid ja sihitult hulkuvaid inimesi, kuigi suurem osa turiste on ringi kooserdamas mööda merd laialipuistatud saartel.

El Nidos mööduvad päevad märkamatult. Leidnud enamvähem rahuldava elukoha, kus on olemas nii dušš, wifi kui võimalus elektroonikat laadida nendel tundidel kui on elektrit (El Nidos lülitatakse elekter välja kell 7 hommikul ja uuesti sisse kell 2 pärastlõunal). Õhtud mööduvad küünaldest valgustatud rannarestoranides, kus meri peaaegu uhub varbaid ja raul ja H tutvuvad ühe sellise restorani omanikuga - taanlane, kes pool aastat elab Taanis ja ülejäänud poole peab El Nidos suurepärast mereannirestorani.


El Nido, H, taanlase mereannirestoran ja kalapaadid lahel. Enamasti kasutati neid paate turistide vedamiseks.

Vahepeal otsustab raul kasutada neid mõnda päeva ka selleks, et teha korda oma vettinud garderoob ja viib kõik oma riided korraga kohalikku pesulasse. Kahe päeva pärast saab ta sealt tagasi riided, mis on peaaegu sama mustad kui sinna viies, kuid mis on lisaks saanud mitmeid põnevaid ja kirevaid plekke ning sellise lõhna, nagu oleks nendega higist hobust nühitud. Enne valgetele pükstele on juurde tekkinud oranž alatoon ja need on kunstipäraselt kaunistatud sama värvi plekkide reaga parajasti püksiluku juurest. Ahastavalt otsib raul riidekuhjast oma valget lemmiksärki, ja leiab selle asemel mingi helesinise nartsu. Nutmapuhkemisest päästab vaid mõistmine, et tegemist on sootuks vale särgiga, ja raul läheb tagasi pesulasse, et läbi tuustida võõraste inimeste pesukotid ja sikutabki sealt lõpuks välja oma särgi, mis on küll peaaegu sama räpane kui pesulasse andes, kuid vähemalt oma.

El Nido viimasel päeval otsustatakse, et aitab lebotamisest ja on vaja ümbrusega tutvuda. Palgatud trike viib rauli ja H lähedalasuvatest põnevatest kohtadest lähima, ehk siis Nakalit-Kalit kose juurde ja sealt edasi Nacbani randa. Retk koseni on omaette eepiline ja sümboliseerib kõike filipiinolikku suurepäraselt.

Koseni viib kitsas rada läbi vihmametsa, mille läbimiseks on vaja tund aega ja kohalikku giidi - rauli ja H puhul on giidiks trikejuht ise. Kosk ise on Eesti mõistes juga, mis on tegelikult päris kena ja mille alal kogunenud laguunis saab ujuda.
See päris kena juga. Ülevalpool seda algas valu.
Küll aga tuleb välja, et kõrgemal on veelgi suurem ja ilusam juga, mille juurde saamiseks tuleb ronida veel natuke ülespoole mööda järsku kaljuseina. Iga Euroopa riik paneks sinna ronimist hõlbustava köie ja teeks sinna astmed, et keegi viga ei saaks.

Filipiinide versioon astmetest ja köiest on otse kaljuseinal paiknev vägev sasipundar roostes okastraati, mille sisse raul koperdab ja oma püksid lõhki tõmbab.

'Vähemalt ise jäin terveks,' lohutab raul ennast üksi ülespoole sikutades, kuna H on oma niigi Bagiost saadik katkiste põlvedega väga mõistlikult otsustanud end sellistest avantüüridest taandada. Natuke ülevalpool ongi teine juga, mis on täpselt samasugune nagu alumine ja pole sugugi väärt juba niigi paljukannatanud pükste kaotust.

Tagasi alla suundudes astub raul hulgale kuivanud lehtedele, mis libisevad sujuvalt jala alt ära ja kukutavad rauli paar meetrit mööda kive allapoole, kus ta napilt väldib kosest allakukkumist ja jätab hulga nahka kivide külge. Natuke veritsevana alla H juurde jõudes näeb raul parajasti, kuidas paar tema ees olevat turisti okastraadipuntra juures mööda kaljuseina alla sajavad ja veel mõnda, kes juba saadud jalahaavu kokku lapivad.

Tere tulemast Filipiinide vaatamisväärsuste juurde. Võtke kaasa ohtralt sidet ja haavasalvi.

Niimoodi kõmbitakse tagasi trike juurde ja sõidetakse edasi. Natuke räsitult jõutakse Nacbangi randa, mis võtab oma iluga lisaks verele soontest veel ka õhu kopsudest. Kilomeetrite kaupa puhast valget liivaranda kulgeb inimtühjana, raamitud ühel pool helesinisest merest ja teisel pool kaarduvatest palmidest. Nacbang kehastab endas kõigi paradiisirandade olemust ja päike kõrvetab seal nagu leeklambiga.

Paradiisiranna olemus ehk Nacbangi rand.

Kuna aga H jalg näeb välja nagu vajaks see kohest amputatsiooni ja raul veritseb igale poole, siis väga kaua rannamõnusid nautida ei saa, ja trike viib nad tagasi linna. Sama päeva õhtul on kohtumine ka Tao kontoris - Tao puhul on tegemist ettevõttega, mis korraldab viiepäevaseid seikluslikumaid retki mööda Palawani ja Coroni vahele jäävat arhipelaagi, ja raul on broneerinud järgmisel päeval lahkuvale ekspeditsioonile kaks kohta.

Briifingul selgitatakse mitmeid olulisi asju:

  • tuuril pole ettemääratud plaani - minnakse kuhu tuul viib ja mida ilmaolud dikteerivad.
  • paadis on märg, nii et kõik olulised tehnikavidinad peavad olema turvaliselt kuivkotti suletud et need vett ei saaks.
  • õlut peab olema. Kui õlut ei ole, on väga halvasti ja inimesed lähevad kaklema.

Peale briifingu lõppu lähevad raul ja H linna ja ostavad 500 peeso eest kuivkoti oma tehnika jaoks. Murphy on juba selline, et võib rauli pagasi kogemata vette kukutada ja hea on, kui kõik väärtuslik tehnika on turvaliselt ja veekindlalt koti sees.

Teisest päevast Palawanil


(Marsruut Puerto Princesa - Sabang)

See algab ootamisega.

Kuna eelmisel päeval vere ja valega väljavõideldud maa-aluse jõe külastamisluba algab kell 8.30, siis on nad ettenägelikult tellinud kohalikust turismibüroost omale transfeeri Puerto-Princesast Sabangi - maa-aluse jõe asukohta - hommikul kella kuueks. Kell kuus on hotelli väravate juures paar nälginud muljega koera, transfeeribussist pole seal haisugi. Paar närvilist telefonikõnet hiljem selgub, et transfeer tuleb kell kaheksa - vaatamata sellele, et kohal peab olema täpselt ja Sabangi sõidab kaks tundi, pole kellelgi kiiret kuhugi.

Bussi saabudes tekitavad natuke probleeme rauli ja H suured seljakotid - nagu ikka, on buss inimesi tuugalt täis topitud ja punase juukseharja ning mustaks värvitud sõrme- ja varbaküüntega poiss on natuke hädas, kuid lahendab asja filipiinolikult - mõned inimesed jäetakse maha ja mõned topitakse natuke koomale kokku ja mahuvad autosse ka kaks suurt seljakotti.

Sabangi viiv tee on sisuliset džunglitee ja, nagu ikka, ligadi-logadi. Sabang ise on väike sadam keset džunglit valge liivarannaga, kuid taevas on paksult pilvi täis ja aeg-ajalt sajab - mitte piisavalt sageli ja tihti et oleks vaja vihmariided kotist välja otsida, aga piisavalt, et olla pidevalt märg.

Kai peal mängivad kaks väikest poissi kinnipüütud krabidega ja püüavad neid omavahel võitlema panna. Kõik on tore ja põnev, kuni üks krabi teeb jõu- ja ilunumbrei ning putkab mööda kaid uskumatu kiirusega minema. Poisid tormavad teda taga ajama ja samal ajal panevad punuma ka kõik teised krabid ja mõnda aega on kai täis erinevas suunas silkavaid jalgu.

Peale paadiretke üle üha tormisema mere ja jalgsimatka läbi ahvidest ja hiiglaslikest sisalikest kubiseva vihmametsa ongi võimalus astuda väikesesse kanuusse ning minna tutvuma maailmakuulsa maa-aluse jõega.

Suured sisalikud. Ahvid olid ka ja neid peeti hullemaks - nimelt nad varastavad. Sealjuures olevat nad väga trenditeadlikud ja ei varasta mitte lihtsalt kõike, vaid eelkõige iPhonesid ja iPade.
Jõe puhul on tegemist kuue kilomeetri pikkuse koopaga, kus turistid võivad külastada esimest kilomeetrit. Paati jagatakse koos viie sakslasega, kes kõkutavad naerda, vehivad ringi ja aeg-ajalt pillavad oma kiivreid vette.

Jõe sissepääs. Paadid saalivad seal pidevalt edasi-tagasi.

Koobas ise on hiiglaslik ja meenutab tugevalt Sagada koopaid. Kilomeetrite ulatuses kaugustesse ulatuv kajav jõekoobas, tasase vee peal vaikselt seilavad paadid ja hiiglaslikud ja omapärased kivikujundid mis kõik meenutavad midagi ja on vastavalt ristitud - püha õhtusöömaaeg, dinosaurused, juurviljaaed, Sharon Stone. Koopa lagi on täis nahkhiiri, kes aeg-ajalt ringi lehvivad ja kääksuvad ja vedelat ollust turistidele pähe kukutavad.

Kogu külaskäik võtab aega alla poole tunni, kuid koopast taas väljudes on tibutav vihm muutunud kallamiseks, ning raul ja H vettivad natukene. Paadisõit tagasi Sabangi meenutab juba tormiga merel seilamist, ja H pärib mustaks värvitud küüntega poisilt, et mis ilmaga lahti on.

'Taifuun on tulemas,' selgitab poiss häirimatult.

On väga Murphylik, et niipea, kui raul ja H otsustavad hakata rannapuhkust pidama ja soovivad veeta oma aega üksnes rannas võrkkiiges kiikudes, siis tekib kusagilt etteaimamatult väike taifuun, isegi vaatamata sellele, et taifuunide hooaeg lõppes mitu kuud tagasi.

Kuna öömaja pole taas kord ette bookitud, siis minnakse küla pealt öömaja otsima. Kohad on valdavalt kas kallid, koledad, kõledad, masendavad või kõike seda, ja jätkuv hall vihm ei tee olukorda paremaks. Lõpuks löövad raul ja H käega ja kolivad sisse mingisse pisikesse palmihütti mererannal, et seal resigneerunult taifuuni oodata. Hütis polegi muud kui paar voodit ja mingi uskumatu keemia järgi lõhnav wc, ja mille koristamine on ilmselgelt tähendanud seda, et keegi tõmbab jalaga suurema sodi põrandalt kokku ja siis lükkab selle põrandas olevast august alla.

Korraks hütist nina välja pistes aga H näeb SEDA.

On Meri.
On Rand.
On Palmid.

Ja Rannas, Mere kaldal Palmide all, on Võrkkiik. Suure V-ga.

Isegi vaatamata mässavale tuulele on raul ja H varsti võrkkiike ennast välja sirutanud. Ega ei saa Murphyl lasta oma rannapuhkust ära rikkuda ja kuna seljas olevates ja kaasas kantavates riietes on vett nagunii sama palju nagu pooles Ülemiste järves, siis ei häiri ka näkku tibutav vihm liigselt.

Peale selle pildi tegemist võib vist reisi lugeda iseenesest kordaläinuks.

Vahepeal läheb H ka maailma avastama ja suundub mööda randa kaugemale, kuni põõsast hüppavad välja kaks relvadega vehkivat piirivalvurit ja nõuavad, et ta tagasi läheks. Väga filipiinode moodi - panna relvastatud mehed ranna äärde põõsasse peitu.

Kogu öö mässab merel torm, tuul taob vastu hüti seinu ja mööda seinu krabistavad edasi-tagasi gekod. Rannapuhkus missugune.





Esimesest päevast Palawanil


(Asukoht: Puerto Princesa)

See algab varahommikuse telefonikõnega mis ütleb, et transfer on kohal. H ja raul põrnitsevad natuke aega üksteisele uimaselt otsa ja siis uurivad, et mis transfer. Tuleb välja, et keegi on tellinud nende toa nimel paadituuri mööda lahte ja teisel pool telefoni ollakse väga hämmeldunud, kui neile selgitatakse, et ei, aitäh, antud hetkel eelistab nimetatud tuba edasi magada.

Kuna Palawanil algab reisi rannapuhkuse-etapp, siis on mõneti üllatav näha paksude pilvedega kaetud taevast. Õhuniiskus on samas metsik - iga väiksemgi jalutuskäik või liigutus lõpeb märgade riietega ja neid kuivatada on sisuliselt võimatu. Niiskus on muutumas vaikselt reisi lahutamatuks osaks - niisked on kõik seljas olevad riided, kõik seljakotis olevad riided, seljakott, selg ja kõik muu ka. H mõtleb riiete kuivatamiseks välja erinevaid põnevaid mooduseid, riputades neid konditsioneeri ette, samas kui raul eksperimenteerib erinevate paberkottide ja kilekottide kombinatsioonidega et vältida niiskuse edasikandumist, aga väga edukad pole kumbki.

Puerto Princesa ise on kena väike linnake, natuke suurem versioon Sagadast ja rohkemate Manila joontega, kuid endiselt talutav. Tänavad on üsna rahvarohked, jeepneysid on vähem ja trikesid  rohkem, ning kogu atmosfäär on üsna rahulik. Põhjuseks, miks üldse Puerto Princesas ollakse, on eelkõige soov külastada Sabangi maa-alust jõge. Jõgi on kuulutatud üheks seitsmest suurest loodusimest ja seda lubatakse vaatama ainult teatud hulk inimesi iga päev ja nagu raul teab kirjavahetusest hotelliga, siis on esimesed vabad ajad jõe külastamiseks kusagil märtsi keskpaigast kuid noh, proovida ju võib.

Jõe broneerimiskontoris kohtutaks, mitte väga üllatavalt, järjekordselt teiste eestlastega, kes on väga rõõmsad, et nad on just saanud loa jõe külastamiseks 3. märtsiks, et neil õnneks on nii kaua aega oodata aga nad pole kindlad, mida selle ajaga peale hakata. Raul vaatab kalendrit ja mõtleb et oi-jah, niipalju siis tema lootusest,  aga kui juba nii kaugele on tuldud, siis mis seal's ikka, ja nii istub ta teisel pool istuva filipiino vastu, ütleb tere ja küsib süütut nägu tehes, et mis oleks tema võimalused saada külastusluba järgmiseks päevaks.

Tüdruk vaatab rauli pika pilguga ja küsib, et kaua raul ja H Filipiinidel on.

Raul, kes on käinud läbi Manila taksojuhtide koolist, luiskab silmagi pilgutamata, et nad on lahkumas kahe päeva pärast ja see jõetripp oli planeeritud nende reisi tippsündmuseks ja kõnnib kontorist ära, olles saanud külastusloa järgmise päeva hommikuks.

Kuna Puerto Princesa on ainuke koht saarel, kus on võimalik võtta sularahaautomaatidest välja sularaha ja rahavajadus on suur, siis H läheb masinaid tühjendama. Automaadid on kavalalt sätitud nii, et raha saab välja võtta ainult 10 000 peeso kaupa - ja iga väljavõtte eest kasseerib masin 200 peesot teenustasuks. Isegi Rootsi pankadel oleks filipiinode nöörimisoskustest mõndagi õppida.

Olles kogu päeva selliste asjadega sisustanud, on õhtu planeeritud lihtsalt niisama vabas õhus istumiseks ja mittemidagitegemiseks. Mitte väga üllatavalt hakkab seetõttu õhtul vihma sadama. Niiskust ilmselgelt oligi vähevõitu.

Neljandast ja viiendast päevast Põhja-Luzonis


(Marsruut Sagada-Baguio-Manila-Puerto Princesa)

See algab sellega, et kõik rauli akna all kirevad kuked on kaasa võtnud ka oma sõbrad ja nad teevad seal põrgulärmi. 

Hommikusöögiks tuuakse lauda taas kord vale toit, mis on juba muutunud siin traditsiooniks. Üldiselt on filipiinodel ütlemata raske tuua lauda õiget tellimust ja õiget arvet ja kui H on natuke aega toitu mõtlikult kahvliga surkinud ja seejärel läinud asja uurima, selgub, et kokk on tellitud peekoni-juustusalatile lihtsalt unustanud lisada nii peekoni kui juustu. Seda avastades hakkab köögist kostma natuke häbelikku (aga roppu) vandumist.

Kuigi Sagada on tore, on sealt ärasaamine mõneti komplitseeritud. Variant on kas minna tagasi Banauesse ja sealt järgmise ööbussiga tagasi Manilasse, või siis võtta kuuetunnine bussireis Baguiosse ja sealt järgmine kuuetunnine ots Manilasse. Kuna järjekordne ööbuss tekitab õudusvärinaid, siis langetatakse otsus teise variandi kasuks.

Buss Baguiosse on tubli kohalik buss, mis tähendab siis filipiinosid tuugalt täis olevat roostes vana bussiromu koos bussi tagaosas oleva kriiksuva luugiga, kust topitakse sisse rauli ja H pagas ja öeldakse, et käib küll. Teekond Baguiosse on peaaegu samasugune nagu teekond Banauest Sagadasse – mäed, mäed ja veel natuke mägesid. Üks majesteetlik ja eepiline pilt järgneb teisele, pilved roomavad aeglaselt üle mägede ja laskuvad orgudesse ja nii kohalikud kui ka mõned bussi kogemata äraeksinud hiinlastest turistid filmivad seda bussiakendest.

Peale Sagada meeldivat kliimat ja sõbralikkust on Baguiosse saabumine sama tore nagu paar matsu märja kalaga vastu nägu saada. Sudu täis lärmakas linn toob meelde masendavaid mälestusi Manilast ja ka ööbimiskohaks on raul osanud leida mingi müstilise urka eikusagil. Linna avastama minnes H komistab ja kukub ning veedab õhtu ennast kokku lappides, samas kui raul peab vannitoas heroilist võitlust laest pudenevate hiigelprussakatega, kasutades nende tapmiseks suurt ämbrit.

Tere tulemast seljakotireisija ellu.

Järgmisel hommikul on raul ja H bussijaamas juba ajal, mil esimesed kuked alles kogunevad hotelli akna alla. Buss Baguiost Manilasse on vahelduseks kaasaegne konditsioneeritud buss, mis meenutab pigem Tallinna-Tartu busse ja mis vahelduseks ei raputagi reisijate hambaplomme lahti. Akna taga olev maastik vahetub samuti - mägedest ollakse taas all tasandikel ja kui poleks aeg-ajalt möödalibisevaid banaanipuid, võiks arvata, et tegemist ongi suvalise Eesti maanteega.

Manila on täpselt samasugune nagu ta raulist maha jäi, ning sellega pikemalt tutvust uuendamata viib takso rauli ja H edasi lennujaama, kust lennuk viib nad edasi Puerto Princesasse Palawani saarel. Otsekui kompensatsiooniks eelmise depressiivse öö eest on öömaja Puertos sootuks teisest puust ja raul veedab õhtu, nosides mõne euro eest ostetud grillitud hiidkrevette ja imetledes öist vaadet Puerto Princesa lahele. 

Elu tundub niimoodi olevat täitsa elatav.

teisipäev, 19. veebruar 2013

Kolmandast päevast Põhja-Luzonis


(Asukoht Sagada)

See algab sellega, et kõik Sagada kuked on otsustanud tulla rauli akna alla kirema.

Kukki on Filipiinidel palju. Pole kohta kus nad ei kireks, ja samuti pole ka aega mil nad ei kireks. Pole vahet, kas on hommik, õhtu või südapäev, ikka kusagil mõni väärastunud ajatajuga kukk laseb oma keelepaelad valla. Kanu on samuti kõik kohad täis, siblivad igal pool vabalt ringi. Banaues näiteks luuras raul veerand tundi mingit põnevat eksootilist kirevat looma, kes põõsastes ringi sahmerdas, ning see oli kerge pettumus, kui eksootiline loodusele senitundmatu loom osutus eksinud kanaks.

Sagada peamiseks atraktsiooniks on lisaks rippuvatele kirstudele koopad. Koobastesse ei ole soovitatav ilma giidita minna, ja nii palkavadki raul ja H omale turistiinfobüroost giidi (olles loomulikult eelnevalt maksnud büroos registreerimistasuna 35 peesot). Giid on noor kohalik filipiino, kelle inglise keelest on vahelduseks isegi võimalik pisut aru saada – enamik filipiinosid räägivad sellist inglise keelt, millest on võimalik aru saada alles pärast mitmepäevast purjutamist.

Sagadas on üldiselt kaks koobast – Lumiang ja Sumaguing, ja nende avastamusretki on kahesuguseid – kas lähed maa all kogu tee Lumiangist Sumaguingi, või suundud lihtsalt Sumaguingi mööda alla maa sisemusse. Peale pikka arutamist, otsustavad raul ja H olla seekord tagasihoidlikud ja suunduvad koos giidiga Sumaguingi koopa mõneti hirmuäratavast suust allapoole.




Koopas endas on teisigi turiste – nii neid, kes läbivad sama lühikest marsruuti kui ka neid, kes liiguvad ühest koopast teise. Koopa hiiglaslikesse kõrgustesse tõusva lae alt on kuulda miljoni nahkhiire sisistamist ja üsna sageli käega järgmise toetuspunkti järgi kobades satub käsi kleepuvasse nahkhiireguaanosse.

Teekond alla on libe ja täis ohtusid. Ei ole mingit turvavarustust ega rajapiirdeid – on vaid üksteise otsa kuhjunud ja niiskusest libedaks muutunud kivirahnud. Liikumine allapoole edeneb teosammul, püüdes giidi gaasilambi valgel näha vähimatki kindlamat punkti, mis võiks olla järgmine käe- või jalatugi.




’Kas siin õnnetusi ka juhtub?’ küsib raul giidilt ühel puhkehetkel.
’Jep, väga palju,’ vastab giid kõigutamatu rahuga.



Mida sügavamale, seda enam on vett, ja ühel hetkel peab jalanõud jalast võtma ja jätkama paljajalu. Voolav vesi on miljonite aastate jooksul uuristanud kivisse lugematuid väikeseid süvendeid, mis on täidetud külma ja kristallpuhta veega ning kalju on nii libe, et mõnikord saab langustest alla sõita nagu kelguga. Kõige erinevamad kivikujundid on igal pool – rase naine, krokodill, kilpkonn ja lugematud muud, mille nägemiseks on vaja vaid üsna pisut kujutlusvõimet.

Väidetavalt kõige kuulsam kiviformatsioon Sumaguingi koopas. Selle taustal fotografeerimine oli kohustuslik.


Päris koopa all on väike grott puhta veega, kus on võimalik ujuda ja groti seinad on kaetud lugematute fossiilidega. Paraku on sinna pääsemiseks vaja laskuda alla mõnemeetrisest siledast ja libedast kiviseinast. Giid haagib ennast seina külge, ulatab raulile käe, raul püüab leida kiviseinal toetuspunkti, libiseb ja kukub paar meetrit mööda kaljusid alla. Giid imekombel jääb kuidagi seina külge rippuma ja ei lase ka kätt lahti, nii et raul pääseb kergemate marrastustega, kuid sellele vaatamata ta ujuma just ei kipu.

Teekond maa alla ja tagasi kestab kokku ligemale kolm tundi ja päevavalgus koopast väljudes pole kunagi tundunud nii kaunis.



Kogu ülejäänud päeva juhib giid rauli ja H ümbruskonnas ringi mööda erinevaid kohti. Külastatakse kaasaegset surnuaeda – Sagada kohalikud ei põleta haudadel küünlaid, vaid teevad haua jalutsisse männipindudest lõkke (nagu välja tuleb, on surnuaeda maetud ka mitmeid turiste, kes on samuti koopaid läinud külastama). Vaadatakse lugematut hulka rippuvaid kirste, millest mõned on sadu aastaid vanad ja mõned alles hiljutised ja mis on peidetud kõige müstilisematesse kohtadesse kaljuseintel (giid muuhulgas näitab ka oma vanaema, kes ühes kirstus ripub). Vaadatakse kohalikke, kes linna lähedal väikesest kosest alal hüppavad, tehakse risti-rästi reis läbi kohalike riisipõldude ja juurviljaaedade ja vaadatakse kohalikke põldudel töötamas. Öeldakse, et inimene võib lõpmatuseni vaadata elavat tuld, voolavat vett ja seda, kuidas teised inimesed tööd teevad, ja Sabang on ilmselgelt selleks ideaalne koht.



Raul mõtleb, et kui tema kunagi peaks minema vastuollu Eesti seadustega, siis ilmselt Londonisse pagemise asemel võtaks ta riski ja sätiks ennast sisse Sagadas. Seda isegi vaatamata kukkedele. Kuradi kuked.

Teisest päevast Põhja-Luzonis


(Marsruut Banaue-Bontoc-Sagada)

See algab sellega, et kuradi külm on.

Neli seina, kaks voodit ja peegelkapp moodustab kogu Greenview hosteli toa sisustuse. Teoreetiliselt on seal tekk ka, kuid ükskõik kuidas raul ka ei püüa, sooja see ei hoia, ja nii ronibki ta sealt üsna varsti peale päikesetõusu välja, olles kogu maailma peale kuri.

Hommikusöögimenüüst valib raul välja filipiini rahvustoidu nimega longanisa, mis kujutab ennast vorsti, mis maitseb täpselt nagu üks korralik longanisa maitsta võiks. Lisaks löövad raul ja H kokku arved, et kumb kummale raha võlgu on, ning tundub, et nende napi kolmeteistkümne reisipäevaga on raul H-le võlgu nii palju raha, et mitte üksnes tema ise, vaid ka tema lapsed on igaveses võlaorjuses.

Päeva plaan on sõita bussiga Sagadasse, kuid hommikusöögilauda ujub kohalik tüüp, kes ütleb, et tema mikrobuss on Sagadasse minemas. Öisest külmast ja söödud longanisast järjekordselt natuke segamini, löövad raul ja kohalik käed, ja nii avastavadki raul ja H ennast mõneti ootamatult mikrobussis, kuhu lisaks on tagaistmele pressitud kolm turisti ning bussi eesotsas võtavad kohad sisse mõned kohalikud. 

Kuna teekond hosteli ja Sagadasse mineva mikrobussi vahel oli umbkaudu kolmkümmend meetrit, siis pakkusid kohalikud rõõmsalt võimalust läbida see kohaliku tricyclega - mootorratas, millele on juurde ehitatud kuut, kus saavad reisijad istuda. Mingi imetrikiga mahutati sinna nii meid kui meie pagasit, kuigi kogu peale-maha laadimine võttis aega rohkem kui oleks võtnud selle maa jalgsi läbimine.

Raul jõuab just mõelda, et näe, polegi nii hull see kohalikega sõitmine, kui lisaks inimestele pressitakse uksest ja akendest tuugalt sisse selline kogus kaste ja muud träna, et  õhu jaoks väga ruumi ei jää. Kui buss sõitma hakkab ja raul mõtleb õudusega, et kuidas ta küll need Sagadasse jäänud kolm tundi üle elab, siis buss teeb peatuse ja uksest pressib ennast sisse veel üks kohalik, ignoreerides kõiki füüsikaseadusi mis ütlevad, et kaks keha ei saa korraga ühes ja samas ruumipunktis olla.

Tee Banauest Sagadasse on auklik ja hüplik ning buss laveerib südamerahus teel siblivate kanade vahel. Kõike seda pole samas väga aega tähele panna, kuna vaatepilt on uskumatult maaliline (ja maalilise all ei mõtle ma mitte seda, et esiistmel istuv kohalik tädi otsib südamerahuga teise kohaliku peast täisid), vaid aknast avanevat pilti, ning raul unustab üsna kiiresti hommikuse tigeduse.

Kogu ümbruse moodustavad mäed – hiiglaslikud ja rohelised, nende vahele lõikunud sügavate orgudega. Vahepeal jooksevad mägedest alla ja üle tee väikesed ojad, siin-seal on varingud kuhjanud teele kive. Mitte kõik ei ole ka puhas metsik maastik, vaid siin-seal on näha ka mäekülgedele rajatud riisiterrasse, mis pole küll vahest nii eepilised kui Batadi omad, kuid pakuvad siiski suurepärast vaatepilti.

Üks vaatepilt miljonist. Kogu tee Banaue ja Sagada vahel on üks suur eepiliste vaadete jada.


H vaatab kogu seda metsamassiivi ja imestab, et kuidas see kõik nii roheline on, et kas siin siis metsatulehajusid ei olegi.

Tee läheb aina ülespoole ja enne kui raul arugi saab, on kogu ümbruskaudne maailm mattunud tihedasse niiskesse uttu – buss on mõneti ootamatult jõudnud sellisele kõrgusele, kus see asub otse pilvedes, ning allapoole vaadates on rohelised orud silmist kadunud valgelt ja hallilt voogavatesse uduvaaludesse. Buss teeb selle koha peal ka vahepeatuse, ning esimest korda elus saab raul kõndida sõna otseses mõttes pilvedes.

Turg pilvede sees. Kohalikel oli sellest kõigest üsna savi.

Peale kiiret vahepeatust Bontocis (Bontocis asub viimane sularahaautomaat enne kõnnumaad ja raulil on näpud lootusetult põhjas) hakkab maastik vaikselt muutuma. Esimesena kaovad ära palmid, seejärel ka enamik teisi troopilisi puid ja ühel hetkel avastab raul, et ümberringi on peamiselt männid, ja kogu ümbritsev maastik võiks olla sama hästi pärit Nõmmelt või mõnest Eesti metsast.

Sagada ise on üsna väike linn – kaks teed, mille ristumiskoht moodustab linnasüdamiku, ning teid palistavad majad. Kogu linna arhitektuur on väga erinev muust seni nähtud Filipiinidest, meenutades pigem Põhjamaid – kõik on ehitatud männipuust, siin-seal on kivipaljandeid, ning kogu õhkkond on rahulik, muretu, turvaline ja rõõmsameelne.



Taas kord kohatakse lapsi, kes rõõmsalt ’hello’ kilkavad, järgi jooksevad ning kontrollimatult naeravad kui H libiseb ja efektselt teetolmu sisse maandub ja kergeid pindmisi vigastusi saab.

Need kolm tüdrukut kõõlusid kogu aeg kusagil läheduses, oodates põnevusega, et kas H vahest uuesti ei otsusta kukkuda.


Kogu õhtu hulguvad raul ja H linna peal ja imetlevad vaateid. Sagada ümbrus on täis vaatamisväärsusi – maa-alused koopad, mida plaanitakse järgmisel päeval külastada, kosed, riisiterrassid, mis oma suuruselt jäävad ainult pisut alla Batadi omadele, metsarajad – ja loomulikult rippuvad kirstud. Kohalikel on nimelt arusaam, et surres on mõistlik kadunuke mitte maasse matta, vaid riputada ta koos kirstuga kõrgele kaljuseinale – siis sealt on lühem tee taevasse ning sinna jõudmine ka tõenäolisem. Raul mõtleb ja mõtleb, kuid ei leia selles loogikas ühtegi nõrka kohta.


Üks kirst läks katki ja õnnetu kadunuke kukkus läbi kirstu põhja välja. Ei osatud temaga siis muud midagi peale hakata, kui jätta ta kondid sinnasamasse.

Ja oma otsiretkedelt tulles näevad raul ja H, kuidas kena mändidega kaetud kaljurünk, mida nad just mõni aega tagasi pildistasid, on efektselt metsatulekahju leekidesse mattunud. 


Lase veel H-l kurja kaela kutsuda metsatulekahjude osas ja raul läheb magama, olles üsna kindel, et hommikul ärkab ta üles praetükina, samas kui kogu Sagada org ühtlasesse suitsuvinesse mattub.



pühapäev, 17. veebruar 2013

Esimesest päevast Põhja-Luzonis


See algab imelise päikesetõusuga roheliste mägede vahel.

Tee Banauesse kulgeb, ja on ilmselt mõnda aega juba kulgenud mööda käänulist mägiteed, kus ühel pool on kaljusein ning teisel pool sadu meetreid sügavad kurud ja kuristikud. Ümberringi on rohelised mäed, mille tipud on mähkunud pilvedesse, kogu seda vaatepilti kuldavad hommikused päikesekiired, ning läbi selle ilu sõidab natuke hullunud bussijuht, võttes kummide vilinal kurve.

Banaue on väike lobudik linnake keset mägesid, ning siit algab Ifugao hõimu riisiterrasside ala. Kuna Põhja-Luzon koosneb üksnes mägedest ja siin puudub igasugune lage maa riisikasvatuseks, siis ifugaod on 2000 aasta jooksul uuristanud hiiglaslikke riisiterrasse otse mäekülgedesse ja pärandanud neid sugupõlvelt sugupõlvele. Oma jao riisiterrasse võib näha juba Banaues – H poolt bookitud Greenview hosteli aknast avaneb neile täitsa ilus vaade – kuid üldiselt on see siiski vaid vahepunkt, minemaks vaatama hiiglaslikku riisiterrasside amfiteatrit mõni kilomeeter kaugemal Batadis.

Batadi jõudmine on natuke keeruline – kõigepealt ööbussi-epöpöa läbida ning siis on vaja Banauest võtta jeepney, sõitmaks ’saddle pointi’ – punkt, kust jeepneyd enam edasi ei sõida, ning alla tuleb võtta omaenda kaks jalga ja läbida kilomeetrite kaupa üles-alla minevat kitsast rada kuni Batadini.

Greenview hosteli suur ühistuba/söökla on inimesi paksult täis, enamasti turistid, kes on just ärganud või saabunud ja kes valmistuvad matkadeks või edasirändamiseks. Tegemist on täieliku rahvaste paabeliga, kostab prantsuse, hispaania ja saksa ning kõikvõimalike aktsentidega inglise keelt.

Kuna tuppa saab check-ini teha alles alates lõunast, siis raul ja H haaravad kinni võimalusest minna kohe otse jeepneyga edasi Batadi poole, isegi vaatamata sellele, et nad on taas kord pidanud läbi ajama üksnes minimaalse unega ja raulil on taas teatud probleeme arusaamisega, et kus ta nüüd jälle täpselt on ja mida ta seal teeb.

Piisavalt enesekindlalt loobuvad nad giidi teenustest, maksavad 300 peesot ainult edasi-tagasi transpordi eest Batadi saddle pointini ja ronivad värvilisse jeepneysse.

Tüüpiline jeepney tüüpiliste turistidega.

Jeepneys ootavad juba ees neli inimest – tuleb välja et kaks prantslast ja kaks tšehhi, natukese aja pärast ronib peale veel kaks poolakat ja katusele paigutatakse seltskond hispaanlasi, ning kiira-käära reis maailmakuulsatele riisiterrassidele võib alata.

Juht annab gaasi, jeepney hüppab sada meetrit edasi kohaliku kiirtoiduputkani, kus juht peab masina kinni ja läheb südamerahuga hommikut sööma.

Batadi viiv tee on kiira-käära käänuline nagu kõik muud selle kandi teed – alati on ühel pool ootamas meeldivalt pikk langus ja ootamatu seisak. Korralikult kõhu täis söönud juhti see muidugi ei sega, temal on olulisemaid asju mille pärast muretseda, näiteks selle pärast, et kuidas saaks roolis olles samaaegselt võimalikult palju mobiilisõnumeid saata.

Sel hetkel saab raul ka aru, mispärast ripuvad enamikel filipiinodel peegli küljes madonna kujud ja ristid – ilmselt on jumala käsi ainuke, mille pärast pole kõik kuristikud kuhjadena autoromusid täis.

Saddle pointis on väike müügipunkt, mis müüb kookospähkleid ja puuvilju ja seal pudenetakse laiali – giidiga grupid lähevad ühes suunas ja iseseisvalt hulkujad teises. Raul, H ning tšehhid Veronika ja Pavel moodustavad ühe  omapäi kurseerijate rühma, ning asuvad vapralt allamäge teele. Veronika ja Pavel on mõlemad bioloogid, kes on juba mõnda aega töötanud Taiwanis ning on tegemas nädalast puhkusereisi Põhja-Luzonis, ning keda kohalikud on sellest ajast saadik nende jutu kohaselt armutult rahast tühjemaks lüpsnud.

Teekond alla polegi kõige hullem – kivilt kivile hüppamine, vahepeal läbi metsa looklev džunglirada ja tund aega hiljem jõutakse Batadi, kus kõik külastajad peavad ennast registreerima ja maksma 'pärandimaksu' 35 peesot.

Teekond Batadi. Džentelmenidena lasime muidugi Veronikal  esimesena mööda libedat rada kõndida.

Batadi riisiterrassid on hingematvad ja hingevõtvad. Amfiteatrina on kaljudesse uuristatud hiiglaslikud terrassid – osad kasvavast riisist rohelised, osadesse veel istutatakse riisi ning osad on tühjad, kõike seda ümbritsevad majesteetlikud mäed. Väikesed ojad jooksevad siin seal, kandes vett terrassidele, ning kohalikud sörgivad terrassidel üles-alla nagu kaljukitsed.


Ida-Euroopa grupp paraku pole kaljukitsed ja üsna varsti on nad giidita lootusetult terrasside vahele ära eksinud. Terrassil töötavatest kohalikest ka pole alati abi ja üks kohalik püüab ringikooserdavaid turiste kogemata  oma redeli abil terrassidelt alla lükata.

Peale pikki eksirännakuid, mille käigus jõutakse kogemata riisiterrasside absoluutsesse tippu ja imetletakse hingematvaid vaateid, algab ka hingevõttev osa – matk Tappiya kose juurde. Kosk asub terrassidest natuke edasi ja sinna viib trepp, mille läbimine võtab pool tundi. Kosk ise on suurepärane – paarikümne meetri kõrgelt langev kosk, mille all on väike veekogu kus saab ujuda, kõik see ümbritsetud rohelusest. Keeruliseks osaks on trepp, mille astmed on poole meetri kõrgused ja libedad.

Teekond kose juurest uuesti treppi mööda üles ning seejärel tagasi saddle pointi võtab kokku poolteist tundi.  Selle käigus sureb raul paar korda ära ka ja ei ärka enne ellu, kui lõpuks kohalejõudnuna saab õnnelikult värskest pähklist kokkospiima luristada. Tšehhid jätavad vahepeal hüvasti ning asuvad teele veel kahe mäe taha, kuhu nad on õnnetul kombel oma öömaja bookinud, ning poolakatest ei tea keegi midagi, kuid kõik on liiga väsinud, et kahest kadunud eurooplasest huvituda.

Õhtul tagasi ööbimiskohta jõudes avastab raul, et toas ei ole võimalust tehnika laadimiseks ja et telefoni laadimise eest tahetakse 20, läpaka laadimise eest 40 ning sooja duši eest 50 peesot. See ajab tal ühe siseelundi üle teise ning ta kuulutab välja streigi – on täitsa ilma kaasaegsete tehnikavidinateta ja ta veedab külma duši all oldud aja aktiivselt filipiinode ettevõtlikust ja koorimisoskust manadest.

Lisaks on öösel hirmus külm. Kindlasti on ka see kohalik vandenõu, et sundida külastajaid maksma lisateki eest. Suslikud.

reede, 15. veebruar 2013

Vahekokkuvõte - Vietnam


(asukoht: kusagil Manila ja Banaue vahel)

Kümme päeva Vietnamis, mis oli tegelikult äärmiselt lühike aeg. Samas on juba ka mitu päeva veedetud Filipiinidel, ning vahest see on omamoodi aidanud tagasi mõelda ka Vietnamile ja seal oldud ajale, ning aidanud seda väärtustada nii, nagu ta väärib.

Ma arvan et on õige öelda, et mulle Vietnam piiritult meeldis. Ma arvan et on sama õige öelda, et Vietnam ületas kaugelt mu ootusi.

Tegelikult ei olnudki otseselt plaani Vietnamisse tulla. Plaan oli tulla Filipiinidele, kuid kunagi oli planeeritud natuke suurem reisiseltskond kui lihtsalt mina ja H, ning ülejäänud tahtsid minna Vietnamisse, ja nii ma siis selle riigi siia reisikavasse panin. Tagantjärgi oli see uskumatult õige otsus.

Raske on öelda, mis tegi Vietnamist riigi, mis mulle nii väga meeldib. Vahest oli see eelnev Aasia-kogemuse puudus. Vahest olid ootused madalad. Vahest ma lihtsalt ei näinud niiväga siinse elu teist poolt ja keskendusin üksnes mõnele aspektile Vietnamist. Ma usun kindlasti, et kauem viibides võib mu arvamus kindlasti Vietnamist muutuda, kuid mitte liiga drastiliselt, ja kindlasti mitte minu külastatud Lõuna-Vietnamist.

Kuid mis oli ikkagi see ’miski’?

Vietnam on ilus ja huvitav ja suurepärase kliimaga. Siin on sõbralikud inimesed, kaunis loodus, pikk ja kirev ajalugu, traditsioonid ja fantastiline köök. Mulle meeldis see, et ma sain suvalisel hetkel osta omale euro eest värske kookospähkli, mulle meeldisid tänaval järgi jooksvad ja ’hello’ karjuvad lapsed, külatänavate turvalisus ning kaootiline liiklus. Mind ei häirinud see, et kõik on täis inimesi, sa pole kunagi üksi, kuum ja natuke niiske kliima. Mind häiris kommunikatsioonivõimetus, kuid sellest sai ka vajadusel üle. Kõik see tegi Vietnamist suurepärase, kuid see polnud minu jaoks siiski veel ’see.’

Ma arvan, et kõige enam imponeerib Vietnami puhul see, et tegemist on riigiga, mis liigub ja elab. Ma ei kohanud siin meeleheidet, isegi mitte sügavas Mekongi külas, vaid pigem tegevust, liikumist, parendamist, sättimist, puhastamist. Siin liigutakse ja elatakse, ning selle sees olles, kas siis koos inimestega või hullumeelses liiklusvoos sa liigud koos nendega ja tead iga pooriga, et sa oled elus.

Ainuüksi selle tunde pärast tasus Vietnami minna.

Teisest päevast Manilas


(marsruut Manila-Banaue)

See algab hotellist check-oudiga.

Raul ja H peatuvad hotellis, mis pealtnäha on odav – kuid see on näiline. Hommikusöök – tasuline. Check-in on kell 14.00 – kui tahad varem ,siis maksa. Check out on kell 10 – tahad hiljem, siis maksa. Tahad pagasit hoida hotellis peale check-outi? Aga loomulikult, maksa. Wifi? Muidugi, maksa. Käterätik? Selge see, igas suuruses, maksa. Oi, kuumus teeb liiga ja tahaks konditsioneeri tööle panna? Pole probleemi, maksa.

Raul ja H maksavad ja maksavad ja maksavad...

Kuna Ohayami buss Banaue suunas läheb alles kell 10 õhtul, on aega veel maa ja ilm Manilas ringi vaadata. Hulkudes sihitult ringi Makati Citys, vaadatakse üle väga läänelik kesklinn, juuakse kohvi ameerikalikes kohvikutes ja vaadatakse tavalisi kontoritöötajaid ringi sebimas. Vahepeal satutakse ka mingile meeleavaldusele/parteidemonstratsioonile, kus ministeeriumi ees nõutakse bensiinihinna alandamist, mida ükskõikselt põrnitseb ümberringi lugematu arv turvamehi, käed pumppüssidel.

Manilas on väga palju turvamehi – igas poes on üks, pankade uksi avavad sulle turvamehed, sinu pagasit kontrollitakse enne teatud ruumidesse lubamist, massiline autode kontroll tõkkepuude juures, metallidetektorid – ja kõik turvamehed on hambuni relvastatud tulirelvadega.

Kuna muud mõistlikku ei oska raul ja H ajaga peale hakata, võtavad nad järjekordse takso Intramurosesse, ning hulguvad seal ringi suurepäraselt säilinud üle-eelmise sajandi Filipiinide jõukate inimeste majades suurepäraste nikerduste, kauni mööbli ja fantastiliste väikeste roheliste aedade ja rõdudega. Intramurose lähedal on ka linna suurim park, Filipino rahvuskangelase järgi nimetatud Rizali park, kus on hektarite kaupa rohelust, purskkaeve ja istumispinke, üle mille kõige pläristatakse hiiglaslikest kõlaritest kõrvulukustavat muusikat. On pargis ka väiksemaid, spetsiaalselt kujundatud hiina ja jaapani aedu kuhu võib ennast müra eest peita – sissesaamine nendesse pargi osadesse on muidugi tasuline.

Ringi hulkudes jooksevad pidevalt ligi erinevad kutsarid, motikamehed ja muud asjapulgad, kes pakuvad pealetükkivalt oma teenuseid, ning pidevalt tuleb lisaks muule ka neid eemale peletada.

Intramurosest küllalt saanud, otsustavad H ja raul minna tagasi kesklinna õhtust sööma. Viibates takso, sõidetakse mööda maalilist rannateed kesklinna poole. Raul vaatab taksomeetrit, ning see näitab 40 peesot, nagu normaalne takso – üldine tariif on 40 peesot sisseastumine ja siis 40 mingi teatud aja eest (välja arvatud lennujaamast tulles, siis on taks 70 peesot).

’Näe, milline päikeseloojang!’ ütleb taksojuht. Raul ja H vaatavad.
’Näe milline promenaad, alles paar kuud tagasi oli siin orkaan ning 500 inimest said surma,’ ütleb taksojuht. Raul ja H vaatavad.
’Näe, USA saatkond, nad praegu parandavad seda, see sai ka orkaanis kannatada,’ ütleb taksojuht. Raul ja H vaatavad.

Peale kõike seda vaatamist paari minuti jooksul vaatab raul kogemata ka taksomeetrit, mis näitab rõõmsalt 160 peesot. Nonii, suller. Kuna mingi hetk sai kokku lepitud, et probleemide tekkimise puhul H on halb politseinik ja raul hea, siis H tõstab lärmi. Taksojuht selgitab, et see ongi turistitariif, et liiklus on tihe, maa on külmunud ja kärss kärnab, kuid kui H põrutab, et ta on seda marsruuti Intramurosest Makatisse sõitnud kümneid kordi ja pole kunagi maksnud rohkem kui 160 peesot, siis saavad tema argumendid otsa. Loobudes igasugustest katsetest vestlust arendada, sõidab ta tusaselt nõutud kohta ja võtab vastu rauli ulatatud 160 peesot, vahepeal ka kirjutades roolis olles umbes kolmkümmend mobiilisõnumit.

Filipiinod on tekstsõnumite osas täiesti hullud – pool riiki sõnumineerib permanentselt teisele poolele, ja seda tehakse igal pool ja igal ajal.

Hotellist pagasi üles korjanud, ongi käes õhtu, ja aeg võtta ette järjekordne taksotrett lootusetusse Sampaloci linnaosasse. Vaevalt taksosse istunud selgitab taksojuht, et liiklus on praegu väga tihe, ja tema alla 250 peeso seda ei sõida. H ütleb et tema üle 200 ei maksa, et ta on nädalaid juba seda marsruuti sõitnud igasuguse liiklusega ja pole kunagi läinud rohkem kui 200.  Taksojuht ütleb et tema alla 250 ei võta, et võib kasvõi takso seisma jätta. H ohkab resigneerunult ja ütleb, et juht paneks lihtsalt selle kuradi taksomeetri käima.

Marsruut Makatist Ohayami bussijaama läheb maksma 170 peesot meetri järgi. Taksojuht on väga kuri.

Ohayami buss on niinimetatud ööbuss, mis läheb Manilast välja kell 10 õhtul ja jõuab järgmisel hommikul kell 7 Banauesse. Raul on endiselt Vietnami lainel ja ta ootab midagi sarnast Vietnami ööbussidele – kas siis mugavad allalastavad seljatoega bussid, või enam-vähem mugavad lamatsid, kus saab meeldivalt öö mööda saata.

Filipiinide arusaam ööbussist on vana tavaliste istmetega buss, mille seljatoed on ka veel osaliselt katki. Lisaks on bussis erineva laiusega istmevahed, millest rauli ja H osaks saab ilmselgelt bussi kõige kitsam istmevahe, kuhu raul reaalselt ei mahu sisse. Kiire jooks bussijaama, natuke karjumist kohalike peale ja natuke vale ja tõe segu hiljem saab raul uued istekohad, mis pole väga palju mugavamad, kuid pisut siiski, ja kell 10 õhtul hakkab buss liikuma.

Isegi vaatamata sellele, et konditsioneer on põhja keeratud ja bussis hakkab aegamööda külm, sellele, et kõlaritest pläristatakse väga valjusti kantrimuusikat, sellele, et raulil on ütlemata ebamugav ja ta teab, et ees on järjekordne unetu öö ja sellele, et bussijuht on ilmselgelt hullumeelsete Vietnami bussijuhtide sugulane, on raul silmi sulgedes uskumatult õnnelik, et ta Manilast välja saab.

Esimesest päevast Manilas


(marsruut Ho Chi Minh City-Manila)

See algab sellega, et pool viis hommikul maabub lennuk Manilas ja raul, kes pole praktiliselt üldse maganud, astub täiesti unesegasena lennukist välja ega jaga üldse lahti kus ta on.

Täitnud mingeid pabereid, mille sisu raul täpselt ei mõista, ja käinud mööda ametnike lettidest, kes on küsinud temalt küsimusi, mida raul ei mäleta, avastab ta ennast letist, mille kohal on suur kiri ’Customs’.

’Kuhu te olete minemas?’ küsib leti taga olev Manila lennujaama tollitöötaja.
’Filipiinidele,’ vastab raul.
’Eieieie, kuhu linna te olete minemas?’ täpsustab tollitöötaja.
’Manilasse,’ vastab raul peale mõningast mõtete kogumist.
’Tähendab, kuhu edasi olete te Manilast minemas?’ küsib tollitöötaja.
Raul kuuleb küsimust ja tunneb, et ta justkui mäletas kunagi sellele küsimusele vastust, kuid  kuna antud hetkel on tema ajus tööl täpselt üks ajurakk ning sellelgi on parajasti lõunapaus, siis ta lihtsalt vaikib. Tollitöötaja vaatab raulile pika pilguga otsa ja mõtleb, et kes sellise arengupeetusega inimese nii kaugele üle piiri on lubanud. Raul vaatab tollitöötajale otsa ja mõtleb, et nüüd ta vist pannakse vangi.

Lõpuks, peale pikka vaikust ja pilkude vahetamist, ohkab tollitöötaja resigneerunult, võtab rauli käest paberi, mille peal on raul täitnud mõningad lahtrid infoga, mille täpsuses ta küll sügavalt kahtleb, lehvitab käega ning raul on Filipiinidel.

Manilas sajab vihma, mis on esimene korralik šokk Vietnamist tulles. Teine šokk on see, et kadunud on kõik rollerid ja teed on pigem täidetud erinevas suuruses autodega ja liiklus meenutab Vietnami oma, ainult ilma Vietnami sujuvuse ning seletamatu sarmita.

Raul ärkab enam-vähem üles selleks ajaks kui taksojuht hotelli juurde jõuab, ning kerge imestusega avastab ta, et H ei olegi vahepeal ära kadunud ja nii suundutakse hommikusööki otsima.

Hotelli hommikusöök on kohe kõrvalolevas 24 tundi lahti olevas spordibaaris. H, kes on lootusetult maabunud tagasi Euroopas, tellib omale hommikuks pannkooke. Raul, kes on omakorda lootusetult sattunud Vietnami Pho Ghast sõltuvisse, leiab omale menüüst Tai kanasupi, ning ta jääb ootama igahommikust naudinguhetke vürtsika supiga.

Kakskümmend minutit hiljem tuuakse tellitu lauda, ning saabub kolmas ja kõige hullem šokk. Olles harjunud suurepärase Vietnami köögiga, põrnitsevad nii raul kui H pikalt oma toodud toite, enne, kui julgevad neid ettevaatlikult sööginõudega puudutada. H tellitud pannkook ei sarnane millegagi, mida inimkond senini pannkoogu all mõistab. Rauli oodatud selge vürtsika kanasupi asemel tuuakse lauda midagi, mis meenutab tapeediliimi, mida on heldelt vürtsitatud härja ilaga ning mille sisse on pandud tükke, mis on kanalihast sama kaugel kui taks dogist – geneetiline materjal on küll enam-vähem sama, kuid on ka teatud erinevused.

Raul õngitseb kahtlustavalt ühe kanatüki supi seest välja, kuid see libiseb lusika pealt maha ja kukub tapeediliimi sisse, tuues kuuldavale väga lõpliku lurtsatuse, mille võiks kuuldavale tuua kaheksajalg, kelle iminappa parajasti roostes metalli küljest lahti kangutatakse. Seda kuuldes kaob rauli söögiisu ära järgmiseks kümneks aastaks.

Kuna kõige olulisem to–do asi päeva nimekirjas on ära osta bussipiletid järgmisel õhtul Banaue poole suunduvasse bussi, seatakse sammud linna peale. Kuna Manilas pole ühtset keskset bussijaama, siis iga bussifirma on üles seadnud oma jaam, ja jooksutavad oma piletiostusüsteemi linna erinevatest otstes. Selline asi nagu interneti teel pileti broneerimine on nende jaoks ilmselgelt raketiteadus. Manila-Banaue marsruuti teenindab üknes Ohayami fima, mis asub sügaval Sampaloci linnaosas ja soovides Manilast vähese aja jooksul maksimaalselt näha, otsustavad raul ja H minna bussijaama ühistranspordiga.

Hotellist juhised saanud, asuvad raul ja H teele. Hotell asub Manila Makati linnaosas- niiöelda kesklinnas ja ärikeskuses. Hotellist saadud juhised kõlavad umbes nii, et võta bensiinijaama juurest üks jeepney, sõida tundmatusse kohta, seal istu ümber teise jeepneysse ja sõida kuhugi ja siis oledki peaaegu kohal, ainult pead veel natuke rongiga sõitma.

Raul ja H jõuavad bensiinijaama juurde ja seal on ka kõik. Jeepneysid on miljon ja need sõidavad müstilistel ja määramatutel marsruutidel, ja nende sees ja katustel istuvad inimesed ning vahepeal ripuvad inimesed nende külgedel ka, ignoreerides kõiki füüsikaseadusi. Jeepneyd ise on jumalavallatu segu iidvanast džiibist ja ilmselt hiliskambriumist pärit bussist, ning neid on värvinud ilmselt hullumeelsed värvipimedad koomiksijoonistajad.

Natuke aega seda mäsu vaadanud ja mitte millestki sotti saanud, otsustavad raul ja H pigem natuke jalutada, ja paar tundi hiljem endiselt mitte targemaks saanuna, hõikavad tänavalt takso ja annavad ette bussijaama aadressi.

Piirkond, kus Ohayami bussijaam asub, on kõige trööstitum ja nukram linnaos, kus raul iialgi oma elus viibinud on, ja ta on näinud Namiibia lehmasõnnikust kokku pätsitud hurtsikuid ja prügikuhjades magavaid inimesi. Uskumatu räpasus, ainult ime kombel püsti seisvad lobudikud, kerjavad inimesed, armetud pisikesed müügiputkad ja ilmselgelt poolnäljas lapsed ringi siblimas, ukseavadest põrnitsevad tumedad silmad, üle kõige selle laotunud lootusetuse ja meeleheite loor – kõik see tekitab tunde kõigest muust kui turvalisusest, ning raul tunneb, et ta ei taha seal üldse olla.

Ohayami müügiletis ei aktsepteerita dollareid, nii et raul ja H hulguvad läbi kogu selle trööstitu maailma, otsides panka, kus nad lõpuks saavad dollarid peesodeks vahetada (1 euro on 53 peesot, dollari eest saab neid 40 – kuid eurosid vahetatakse harva), ning saavad kätte ka bussipiletid. Leidnud järjekordse takso, otsustatakse minna linna väidetavalt suurimasse vaatamisväärsusesse – hispaanlaste ehitatud vanalinna Intramurosesse. Taas kord sõidetakse läbi kogu selle vaesuse ja viletsuse. Kui takso foori taga peatub, siis akna taga viipavad kutsuvalt prostituudid ja sirutavad käsi tänavalapsed, ning kõige selle taustal mängib autos ’Somewhere Over the Rainbow’, mis mõjub lihtsalt ilkumisena.

Intramuros on koht, mis tekitab kahetisi emotsioone. Ühest küljest on tegemist suurepärase kindlustusega, mille sees on suurepäraselt säilinud hooneid, kuid tundub, nagu selle hooldamine ja renoveerimine ei kotiks tegelikult eriti kedagi – sadu aastaid vanu kindlusekäikudesse on täiesti ükskõikselt kallatud koormate kaupa prahti, müürid on taimedest läbikasvanud ja üldine räpasus hakkab silma peaaegu kõikjal.

Kõigest sellest sügavalt masendunud sõidavad raul ja H järgmise taksoga tagasi hotelli, et tegeleda oluliste tegevustega nagu pesupesemine ning puudujäänud ööune tagasimagamine. Taksojuht on aga taevast kukkunud ning tiirutab rauli ja H-ga tund aega linnas ringi, kuna tal pole aimugi, kus nõutud hotell asub. Raul ei tea sellest ringisõitmisest midagi, kuna ta on tagaistmele lootusetult ära kustunud, ja ainult vahepeal läbi une imestab, et miks nad veel kohal pole. Lõpuks peale seda, kui taksojuht on mõned korrad küsinud suvalistelt inimestelt teed, jõuab ta lõpuks soovitud kohta, ning vaatamata sellele, et taksomeeter näitab summat tublisti üle 200 peeso, maksab raul taevast kukkunud juhile 150 ja kobib taksost välja.

Pärast hotellis reisijuhti lugedes paneb raul kõrva taha tarkusetera, et kõikide vaidluste tekkimise puhul tuleb filipiinodele lihtsalt valetada. Filipiinod valetavad sulle nagunii.

Õhtusööki otsima minnes avastatakse, et kohe hotelli kõrvaltänaval on punaste laternate linnaosa ning pimedatel tänavatel on näha hulka kaltsudes lapsi, keda valvavad vanemad inimesed, kes ilmselgelt pole nende vanemad – lapsprostituudid. Kui kellegagi tekib silmside kauem kui sekundiks, siis võib olla kindel, et sinu suunas sirutatakse välja kerjav käsi.

Tere tulemast Manilasse – ühel tänaval kõrguvad maailmanimedega pankade peahooned, ja kõrvaltänaval kupeldatakse kõike mis liigub.

Õhtul magama minnes mängib raulil peas ’Somewhere Over the Rainbow’, ja tema viimane mõte enne uinumist on Vietnamist.

Viimasest päevast Vietnamis

(marsruut Nha Trang-Ho Chi Minh City-Manila)

See algab sellega, et buss jääb ootamatult kusagil seisma, ning bussijuht karjub üle kogu bussi  ’Välja.’

Raul vaatab kella, mis näitab pool kuus hommikul. Ilmselgelt ei saa see olla Saigoni jõudmise aeg, välja arvatud juhul, kui bussijuht on täielik psühhopaat, kes on öö otsa hullumeelselt gaasi põhjas hoidnud, ning ei kõssagi. Siis aga lööb bussijuht maast lahti vahekäigus õndsalt põõnava reisisaatja, kes, ise täiesti unesegasena, hakkab inimesi halastamatult raputama ning bussist välja ajama, ja nii veerevadki raul ja H bussist välja Saigoni varahommikusse sooja õhku.

Mõnda aega oma pagasi otsas istunud, poolunest täiesti segamini läinud ajurakke lahti hõõrunud ja vaadanud, kuidas linn ennast vaikselt liigutama hakkab, suudetakse lõpuks jalad alla võtta ja leida tänavanurgal kohvik, mis on kell kuus juba avatud. Pool tundi mitte midagi nägevate silmadega menüüd üksisilmi põrnitsenud, suudab raul lõpuks tellida magusa rohelise tee ja H kange kohvi. Kuni neid tuuakse, maanduvad kõrvallauda mõned inimesed, kes üsna kurjade nägudega ümberringi põrnitsevad. Tellitud asjad saabuvad juba igaviku pärast, ning raul ja H võtavad sõõmud, mis peaks nad taas muutma millekski inimesesarnaseks.

’Magus,’ ütleb H päeva esimesed sõnad.
’Kange,’ vastab raul oma esimeste sõnadega.
’Oi, tere hommikust,’ ütleb kurja pilguga mees kõrvallauast.

Raul ja H, kes pole üldse kahjuks antud konditsioonis huvitatud kaasmaalastega suhtlemisest, maksavad oma joodamatu kraami eest väikese varanduse, võtavad oma sada tonni kaaluvad seljakotid selga, ning asuvad kallitest kaasmaalastest kaugemale sammuma. Piisavalt kaugel tunduvad olevat hiinalinn oma Hiina templitega, nii et läbi varahommikuse udu ja juba täiel rinnal elava Saigoni asutakse vantsima viite kilomeetrit, mis hiinalinna kesklinnast eemaldab.

Poolteist tundi hiljem leitakse Hiina pagodad isegi vaatamata ääretult ebatäiuslikele kaartidele üles. Pagodad on kirevad, kaetud kõige erinevamate kujundite ja graveeringute ja ornamentidega, nende sees on altareid kõikvõimalikele jumalatele, ning need on täis Teti tähistavaid kohalikke. Viirukisuits kerkib kõrgele, kogu ilm tundub olevat seda halli lõhnavat udu täis, kõikjal on põlvitavad ja kummardavad vietnamlased ja hiinlased, ning raul tunneb pisut piinlikkust, olles keset kogu pühadust oma seljakotiga nagu elevant portselanipoes. Pärast, lugedes põletusauke seljakotis, on aru saada, et ka kohalikud  on sama mõelnud, ja on rauli seljakotti hoolikalt põlevate viirukipulkadega surkinud.

Vaatamata kogule läbielatud pühadusele, tundub tagasitee kesklinna olevat liigselt kurnav, ning nii võetakse ette raund bussiruletti. Bussirulett seisneb antud kontekstis selles, et omamata vähimatki ülevaadet Saigoni ühistranspordist, kuid lähtudes põhimõttest, et ’kusagile need bussid peavad ju viima’, hüppavad raul ja H esimesse ettetulevasse bussi ning sätivad ennast tagaistmele sisse. Kohalikud põrnitsevad ühistranspordiga sõitvaid turiste jahmunult nagu eestlane uue aasta esimest elektriarvet ja tuleb välja, et buss sõidab diagonaalis täpselt linna teise otsa ja paneb rauli ja H maha keset eikusagit. Eikusagil on lugematu hulk seisvaid erineva numbriga busse ja hulk vietnamlasi, kes püüavad karjudes raulile midagi maha müüa, ning ühtlasi on seal märkimisväärne puudus infotabloodest, mis selgitaks, mis buss läheb kuhu.

Kuna mehed ei küsi teed, siis on raul suure probleemi otsas kuni pakub ettevaatlikult välja, et läheks äkki sama tuldud bussiga tagasi ja prooviks uuesti teise liiniga. H pööritab selle peale üksnes silmi, ütleb mõningad huvitavad sõnad meeste ja teeküsimise kohta, ning läheb kõige tihedamasse inimsumma kätega vehkima. Natukese aja pärast leidubki kohalik, kes H kehainglise keelest aru saab ja viib eksinud turistid vajaliku bussi juurde, ning pool tundi hiljem ja napi 6000 dongi vaesemana astubki raul kesklinnas taas tänavale, juba esimesest päevast tuttavatesse kohtadesse.

Kohad on samad, kuid need kümme päeva on õpetanud üllatavalt palju. Üksnes nalja teevad nüüd kookosemüüjad, kes kaasturistidele kookospähkleid hirmsa raha eest maha parseldavad, ning kõik teised müüjad ja sahkerdajad, kes on turistid oma sihtmärgiks võtnud. Teti ajal on ka liiklus Saigonis jäänud tasasemaks, kuid ka alles mõni päev tagasi nii hirmuäratav Vietnami liiklus tundub enesestmõistetav, ning raul ja H lipsavad sealt sujuvalt läbi nagu nuga võist. Kogu Saigon tundub olevat lihtne ja mõistetav ning pidev hämmastumine on asendunud pigem rahuliku liikumisega vajalikku marsruuti pidi. Suurepärase söögiga harjunult tekitab see-eest mõistetamatust lõunaks tellitud maitsestamata pasta, mis ajab H peaaegu mässama ja riiki kukutama.

Viimaseks Saigoni külastatavaks atraktsiooniks on veenukuteatri külastamine. Väike probleem on muidugi selles, et piletimüügikassa on suletud, ja nii oodatakse kannatlikult tund aega, kuni kassa avatakse ja raul lahutab meelt sellega, et vaatab kohaliku roti katseid lillepotti ronida, samas kui H püüab püüdlikult mitte karjuma hakata. Kassa kõrval on kohe ka mingi turvameeste putka, kus käib pidev sebimine. Vahepeal tuuakse päikese kätte plastiktool, millele suurima südamerahuga seatakse kuivama kalad, mis levitavad oma aroomi üle kogu linna. Vahepeal naeratatakse ootajatele, ning tuuakse neile tänava pealt niisama tähtvilju, mille raul ja H tänulikult ära nosivad.

Vahepeal raul loobib ka tuld postri üle, mis kuulutab suurelt ja värviliselt, et peale teatrit on võimalik nautida rikkalikku õhtusööki, mis maksab vietnamlasele 130 000 dongi, välismaalasele 190 000.

Isegi vaatamata pikale ootamisele ja ebaõiglust propageerivale õhtusöögipostrile, on nukuteater seda väärt. Teater ise on vietnamikeelne, värvikas ja suurepärase muusikaga ja raul mõtleb, et ta on harva näinud midagi nii kunstiliselt ilusat.

Seejärel jääb ta magama.

Etenduse lõppedes lööb H rauli maast lahti, hõigatakse tänavalt takso ja võetakse ette viimane teekond lennujaama ja sealt Manilasse, vastu järgmisele osale meie reisist. Takso sõidab läbi õhtuhämara tipptunni, läbi rollerimäsu ja tuututamise, mööda kõrgetest pangahoonetest ja väikestest lobudikest, tänavamüüjatest ja pisikestest turgudest, söövatest, magavatest ja liikuvatest inimestest, ning raul vaatab igatsevalt kogu seda väljas kihavat elu ja planeerib mõttes uut kolmenädalast reisi Vietnamisse.

Lennujaamas kustub lõpuks ka väsimatuna tundunud H ära, sätib ennast aknalauale magama ja nii jäädaksegi peaaegu Filipiinide check-inile hiljaks. Lõpuks ärgates sörgitakse Cebu Pacificu leti juurde kus on juba ootamas paras hulk inimesi sabas, mis liigub kiirusega, mille kõrval mandrilaamade liikumine on kiire nagu Reformierakonna populaarsuse langus. Samas raul liigselt ei muretse, sest mis ikka saaks valesti minna, eks.

Valesti läheb kõik sel hetkel kui check-ini poiss küsib rauli käest Manilast edasilennupiletit. Raul on küll paar korda mõelnud, et peaks ostma vahest ka pileti Filipiinidelt tagasi Singapuri, kuid aega on selle kiire asjaga alati olnud. Raulil on küll olemas pilet Manilast Puerto Princesasse, kuid seda poiss ilmselgelt ei aktsepteeri, vaid viipab käega umbmäärases suunas ja käsib pileti osta, muidu jääb reis nüüd ja kohe katki.

Raul ja H lähevad ebamäärases suunas kuhu vaja ja leiavad leti, mille taga töötav tüdruk saab asjadest aru sama palju nagu vana karu mägra muredest kährikute osas, kuid lõpuks saavad raul ja H vajalikud piletid Singapuri kätte, sörgivad tagasi check-ini poole, nad topitakse koos hulga teistega kell pool kaks öösel lennukisse ja Vietnam jääb selja taha.

Kummaline mõelda, et riik, millest raul enne ei teadnud peaaegu midagi peale sõja ja selle, et mõned ta sõbrad on seda külastanud, on nende napi kümne päeva jooksul ennast väga sügavale rauli naha alla söönud, et suure ebaõiglusena tundub see, et peab selle riigiga nii kiiresti hüvasti jätma.

Siis aga sätib raul ennast natuke mugavamalt istuma Cebu Airbusi ebamugavasse istmesse, sulgeb silmad ja mõtleb, et tegelikult see ju polegi hüvastijätt vaid pigem ajutine eemalviibimine, ning tunduvalt rahulikuma südamega lendab ta Manila poole, vastu taas uuele riigile uute inimeste, uue looduse ja kõigi oma uute üllatuste ja muredega. 

teisipäev, 12. veebruar 2013

Üheksandast päevast Vietnamis

(Asukoht Nha Trang)

See algab Teti-aegse vaikuse ja rahuga.

Veel eelneval õhtul toimunud mäsust on hommikuks vähe jälgi. Kohalikud on oma poed kinni pannud ja maale sõitnud, turistid hulguvad kurbade nägudega ringi ning linn tundub olevat natuke välja surnud. Kuna ka Murphy on läinud Teti pidama, siis raul ja H seavad sammud lihtsalt randa, ning arutavad Vietnami ja kohalike inimeste elu-olu üle.

Vietnami inimesed annavad ja võtavad asju kahe käega – hotellis ulatatakse sulle võti kahe käega, midagi ostes antakse raha tagasi kahe käega jms. Sama viisakust oodatakse ka turistidelt. Kui kogemata unustad ja võtad midagi vastu või ulatad ühe käega, siis nad võivad hakata natuke mossitama.

Koerad- Vietnamis võib üsna mitmes kohas näha koeri. Koerad on valdavalt kõik väga pisikesed ja üldiselt üsna hästi hoolitsetud. Hauguvad vähe ja hammustavad ka üsna vähe, või siis neile lihtsalt ei meeldi valge inimese sääred.

Religioon – vietnamlaste usk hõlmab endas annetuste tegemist maa-, mere- ja õhujumalale. Õhujumalale on sageli püsitatud värava kõrvale altarilaadne postament, mille peale pannakse annetused (enamasti puuviljad ja muu toit) ning põletatakse viirukit. Maajumalale on ehitatud kuudi- või nukumajalaadne ehitis aianurka, mis on täidetud pühapiltide ja –kujudega, ning kuhu samuti tuuakse annetusena puuvilju. Merejumalale mõeldud altar on paadis.

Surnud maetakse oma kodu juurde – iga maja juures on oma surnuaed, kuhu inimesed maetakse. Mõnikord on surnuaiad ka keset põlde. Inimesed paigutatakse suurtesse kivist sarkofaagidesse, või siis pannakse üksnes nende luud erineva kujuga kivist anumatesse. Kui riigil on vaja maad ning nõutakse inimeste ärakolimist, siis võetakse kolides kaasa ka esivanemad.

Esivanemate hauad lillekasvatajate aias. Üldiselt ei pidanud kohalikud miskiks seda, kui me koos härra Hungiga nende elamisse sisse astusime ning pilte hakkasime klõpsima.


Vietnamlastele meeldib omaette laulda. Sageli võib näha kükitavat meest kusagil tänavanurgal, omaette vaikselt laulu ümisemas. Üllatavalt hästi kusjuures.

Vietnamlastele meeldib naeratada. Kui kellegagi tekib silmside pikemaks kui sekundiks, võib olla üsna kindel, et nende nägu venib naeratuseks. Põhjus võib kindlasti olla ka rauli habemes, kuid nad võivad ka olla lihtsalt sõbralikud.

Vietnamlaste kogu elu käib riisi ümber. Riisist kasutatakse ära kõik mis annab valge riis süüakse ise, riisi lihvimisel saadud tolmust tehakse toitu sigadele, riisikestad põletatakse ahjus näiteks riisinuudlite tegemise käigus, tukh kogutakse kokku ja seda kasutatakse väetisena. Riisist kaotsi ei lähe mitte grammigi. Riisitoite otseselt Vietnamis ei õnnestunudki maitsta – enamasti on riis ikkagi lisandina muu toidu juures, kuid mingi imetrikiga on osatud lihtne valge riis maitsestada niimoodi, et seda võib vabalt süüa niipalju kui mahub, midagi lisaks võtmata.

Erinevad riisitöötlemissaadused - erineva kvaliteediga valge riis, pruun riis, puhastamata riis, riisikestad, riisitolm. Kõige jaoks leiab rakendust.


Vietnamlastele meeldib magada, igal pool ja igasugustes põnevates asendites. Tänaval pole mingi ime, nähes kohaliku, kes on ennast oma rolleri peal pikalt välja sirutanud ja põõnab. Rollerid üldse on vietnamlaste jaoks kui pereliikmed - enamasti hoitakse oma rollerit või rollereid elutoas.

Vietnamlaste elu käib tänaval. Majade uksed tehakse hommikul lahti ning need püsivad lahti kuni hilja õhtuni. Poodidel polegi sageli muid uksi kui allatõmmatav raudvõre. Tänavad on täis pisikesi supilette ja muid toidulette, mille juurde hulgakaupa kogunetakse hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks. Enamasti istutakse lettide juures plastmööblis, mis on nii väike, et raul kardab need katki istuda või sinna kinni jääda.

Raul leidis demonstratsiooniks ühe tüüpilise plasttooli, millel õnnekombel polnud käsitugesid, muidu oleks teda pidanud toolist kangiga välja kangutama.


Ja kui sellised mõtisklused Vietnami inimeste elu-olust lõpetada, siis ongi aeg, et raul ja H ajaksid ennast rannast püsti ning seaksid sammud bussi poole, et minna vastu viimasele ööle bussis ning jõuda hommikuks tagasi Saigoni. Oli tore Nha Trang, aitäh ranna ja palmide eest.